KAIKA SUVÕÜLIKUUL

Kaika suvõülikuul om võrokõisi ja näide sõpro egasuvinõ kokkosaaminõ, kon aias võro asja ja miä ega aastak om Võromaa esi paigan. Uma nime om suvõülikuul saanu Kaika külä perrä, kon 1989. aastagal edimäst kõrda kokko saadi. 2019. aastagast om suvõülikoolist saanu ütepääväne suvõülikooli matkapäiv, kon peetäs loengit ja mindäs jalaga matkama.

Kaika suvõülikuulõ loengu

Tast saa lukõ mitmidõ loengidõ tekste, midä Kaika suvõülikoolõn aastidõ joosul om loet. Mii ei olõ muutnu autori kiräviit. Võro Selts ei võta hindä pääle vastutust, et teedüs, miä määntsengi loengun ette om loet, ka õigõ om.

1989 I Kaika suvõülikuul Kaikal (Karula khk)

Kaika suvõülikuul 6. – 9. põimukuu pääväl 1989 Kaikal

Ettekandõ:

Kaido Kama. Võrokese ja tõse soomeugrilase.
Agu Vissel. Võromaa võimalusõ.
Hella Keem. Võro keele arõngust aastasatõ joosul.
Ain Kaalep. Uandi keele kirotusviisist.
Janika Kronberg. Artur Adson ja Marie Under.
Kauksi Ülle. Latsi oppamisest.
Uno Ojala. Edimädse’ maalatsi kooli’ Võrumaa kihlakunnõn hüväl Roodsi aol.
Agu Vissel. Kerigo kelli akustika ni Võromaa kelläq.
Enn Kasak. Ilmaluumisoppusõ vastaossusõ’.
Madis Kõiv. Tarkusõ armastus.

Vällä ant kogomikun ,,Kaika suvõülikuul Kaikal’’ (Eesti Kostabi Seltsi välläannõ – Tarto 1990)

Võrokese ja tõse soomeugrilase

Kaido Kama

 

Võrokeisi tule pitä eestläisi ala-rahvuses ehk subnatsioonis. Inne ku võro subnatsioon nakas umale säädmä lähembit vai kavvembit sihte, piat olõma teedä, kon võrokese põraaigu uman arengun ommava, määndse kutuse päält näil tule alosta. Seon kirätüün om tetty pruumi löydä taat kotust võrrõlden tõisi soomeugri rahviga ja analyysi tuust tuleneva võimaligu arengutii.

Egä rahvuse vai ala-rahvuse pysymine ja rahvas olemine tule mitmest asast, päämise omma kiil ja kultuur. Ku mõlõmba omma uma ja esieräligu, sis eläs rahvas tävvelist rahvuslist ello. Säänest tävvelist umakeelist ja umakultuurilist ello elä ei põra-aigu ytski soomeugri rahvas. Õnne soomeugrilaisi hääbymise tii umma erinevä. Pysymise ja säilymise perrä või soomeugri rahva jaada katte jakko. Edimäst jako või tingliselt nimetä eesti-soomõ umas, tõist hante ja manse umas. Edimädse jao rahvil om kiil kyländki häste säiliny, saanu umale piä kõik kultuurkeele funktsiooni, näil om umakeeline koremp haridus ja tiidystermini, raadio ja TV, kirändüs ja kino. Samal aol om häöny näide umaperäne kultuur, na omma unehtanu uma rahva laulu, tandsu js rõiva, näil ole ei umma usku, kaonu omma vanavanembide kombe ja tava. 

Nygäst eesti kultuuri tule pitä eesti keelen tetty saksa kultuuris vai sis peris viimätsel aol anglosaksi kultuuris. Eestläisil omma kaonu köydyse, miä köytvä inemist ytte kindla paigaga, na tiiä ei, kuis näide vanavanemba nimetivä mäki ja lättit kodo man, na umma  valla kakutu ummi juuri päält. Tõisilde võit yteldä, et eestläse omma uma esieräligu kultuuriga massnu keele pysymise iist. Yts suur-eestläne usu ei, ku tälle ytlet, et tä vaesemp om tõisist vähämbist soomeugri rahvist, kuiki näytyses maridel om ka estraadimuusika ilmessymalda mari muusika, samal aol ku eesti estraad om õnne määneki eestikeelen tetty lääne-euroopa muusika.  

Tõse jao (handi-mansi) rahvil om kiil häömän, näil ei ole umakeelist haridust ja aokirändyst, kõnelemalda tiidysest vai korgharidusest. Haritu inemine piät tahten vai tahtmalda olema haritu tõsen keelen, umma kiilt saat õnne koton kõnelda. Samal aol säylys näil rahvil piä viimätseni näide uma kultuur, esiumadse tandsu ja rõiva, na ole ei ärä lõigatu edevanembide tarkusest. Ku inemine viil umma kiilt kõnelas, sis tä mälehtämine (rahvusmälu) kyynys aastasato taade. Ku pallu eestläisi või nygätsel aol yteldä, et tä om yttevai tõist asja umavanaimä vai vanaesä käest kuulnu?

Ku  nyyt kaia, määnsen jaon näist katest võimaligust võrokese ommava, sis tulevällä, et na jääse kate arengutii vaihe pääle. Ytelt puult omma võrokese ytsjago eestläisist ja tuuperäst om näil ka eestläisiga ytine arengutii. Tõselt puult: tuu, mis eestläisi ala-rahvust eestläisist eristäs, käy tõse arengutii ala. Seto käyvä võrokeisist inämp tõse (handi – mansi) arengutii ala – na omma ka õnne perämidse 70 aastagat eesti rahvaga yten eläny. Võro kiil om võrokeisi kuikivõrd  pästny eestläisile osas saanu euroopa massikultuuri pääletungimise iist, samal aol om eestläisiga yttekuulumine pästny võro-seto rahvast vadjalaisi saatusest. 

Inne ku kaia, mis tast kate tii vaihepääl saismisest vällä tule, piässi viil märkmä, määndsen häömise astmen põra-aigu võro kiil om. Herrä Mart Rannut om kirätyyn ,,Kas kakskeelsus tingib keele surma?’’ (,,Ausalt ja avameelselt’’ Tallinn 1988) andnu Deninsoni skeemi, määne näytäs keele häömist:

A-AI/BII-BI/AII-B,

kon A om häömän kiil,

B om tuu tõne kiil, määne asemele tule,

numbri   I ja II näytäse keele väärtyst ytiskunnan;

A tähistäs keele tävvelist pysymist;

AI/BII tähistäs keele häömise edimäst astet, kon inämpys rahvast kõneles viil umma kiilt, a vähembäs om jääny võimalus taat kiilt egän olokõrran pruuki. Vähämbäs omma jääny keele funktsiooni, näytyses ei ole inämp umakeelelist sõaväke.

BI/AII tähistäs keele häömise tõist astet. Kiil A om jääny vähembyskeeles, määnest kõneldas päämiselt koton, kaonu om keele ytiskundline väärtys. Inämbyskeele kõneleja põlgase vähembyskiilt ja tuu põlgus võetas vähembysrahva puult umas – võõrast inemist kõnetedäs rgäs juhtumises tõsen keelen.

Latsiga koton naadas kõnelema võõrats kiilt (et näil elon keremp olessi), kuiki vanemba esi taad kiilt viil häste ei mõista. Inämbyskiil nakas mõotama vähembyskeele ehitust ja sõnavarra.

B tähistäs perämäst astet, kon kiil om häöny. Kiilt meenytäse õnne esimuudu paiganime, mõni vanamiis mõist viil uman keelen ytest viieni luke.

Ku nyyt  proomi klassifitseeri soomeugri keele seo Denisoni skeemi perrä, sis tule vällä, et inämbys kiili omma keele häümise tõsen astmen (BI/AII). Tuuperäst om seon kirätüün tuu aste viil umakõrda katte jakku aetu (BI/AII-a ja BI/AII-b).

Olokõrran A om nygätsel aol soome ja ungari kiil. Eesti kiil oll seol arenguastmel inne 1940ndät aastat.

Olokõrran AI/BII om põra-aigu eesti kiil ytsindä – viil kõneldas Eestin inämbyste eesti kiilt, a peris kinmäle seo keelega inämp egäl puul eestin umadega vällä ei tule. Tuu iist vinne keelega saat egäl puul uma asa aetus.

Olokõrran BI/AII-a omma volga ja permi rahva – mari, mordvalase, komi ja udmurdi. Näil om uma autonuumne vabariik,kiräkiil, umakeeline algharidus, umma kiilt ja kirändüst opatas ka keskastme koolin uman keelen, ylikoolin om uma keele fakulteet. Tuugiperäst omma näil keelil tõse häömise astme (BI/AII) yldtunnuse.

Olokõrran BI/AII-b omma karjalase, vepsläse, isuri, handi, mansi, Koola saami nink võrokese ja seto. Näist karjalaisil, vepsläisil, isuritel ja võro-seto rahval ei ole umma kiräkiilt.

Olokõrran B omma vadjalase ja liivlase. 

Seo klassifikatsiooni perrä piässi võrokese kõge edimält jõudma uma keelega ytele astmele volga ja permi rahviga, jõudma olokõrda BI/AII-a. Tuu tähendäs – tule luvva yldtunnustedu kiräkiil, anda latsile koolin algharidus võro keelen ja tetä Tarto ylikooli võro keele fakulteet. Muiduki piät tan olema viil kuikivõrd umakeelitsit raadio- ja TV-saatit, umakeeline kirändys  ja muu säändene. Tuu om kõge vähämp asi, mis võrokese piat taotlema. Seoga (mari keelele perräjõudmisega) päse ei võro kiil viil vällä Denisoni BI/AII astmest.

Ku nyyt vahtsest kaia võro subnatsiooni piiripäälset olekit kate võimaligu häömise tii vaihe pääl, sis või vällä pakku neli inämp vai vähämp võimalikku arengut:

Katte tyypi assimilatsiooni resonants. Seol juhtumisel kooles võro ala-rahvus mitu koolemist: perismaalase koolemist nii kuis koolese handi ja mansi, nink tõses viil ytist koolemist eestläisiga, tuu tähendäs uma esieräligu kultuuri häümist. Sääne asi joba otsast käy, näytyses om võro kiil häömän ytidselt setodega (handi-mansi tii); uma rahvarõivas ja laul om häöny ytidselt eestläisiga (eesti – soome tii), a setodel om rõivas ja laul täämbätse pääväni alale hoitu.

Võro subnatsiooni areng lätt edesi eesti – soome tiid piten. Võro kiil saavutas kõik kultuurkeele tunnuse, samal aol germaniseeruden-russifidseeruden. Tekis ütine võro kiil (murdeerinevuse häövä) ja seon keelen omma uma alakeele: vaesestunu aguli kiil, kõikvõimaligu slängi, eräle viil korgharitlaisi võõrsõnnu täys aetu kiil ja nii edesi. Kaos ar võroke-perismaalane, asemele tuleva võroke-intelligent ja võroke-plebei. Võro subnatsiooni kultuur muutus võro keelen tetty massikultuuris.

Võro subnatsiooni areng lätt edesi handi- mansi tiid piten. Võro kiil säylys alaklassi inemiste hulgan, haritu inemisel ei synnävy taad kiilt inämp suuhte võtta. Mõne inimpõlve peräst kõnelese võro kiilt õnne juhutüülise ja joodigu, säändse inemise, kiä ole ei yldse võimelise tõist kiilt (talina kiilt) ar opma. Ku kongi liinan viil mõni kiränik kirotaski võro keelen luuletuisi, sis tuu jääs õnne kultuuriharrastuses – nuu inemise, kiä taad kiilt viil kõnelese, loe ei inämp raamatit.

Katõ tii vaihepäälne olek kasutedas ar uma säylymise hääs. Handi-mansi tyypi assimilatsioonist päst võrokeisi-setokeisi ytisys eesti rahvaga, eesti-soome tyypi akulturatsioonist päst erinevys eestläisist – saksa ja viimätsel aol ka vinne surve om suunatu eesti keele pääle, võro kiil om tast survest ja mõost kyländki puttumada. Soome ja eesti perrä luvvas võro kultuur-kiil (terminoloogia), a seo vastandu ei marrakile, üts ei sekä tõist, innembi tävvendäs. Setoside perrä avvustedas vahtsest umma rahvalaulu ja -rõivit tuu asemel, et rahvamajan Mustjala kihelkunna rõivin tiideratast tandsi. Kultuurrahvas saamisel saava võrokese – setokese kasuta eesti iinkujjo – seo perrä om võimalik välti näid viku, mis eestläse saa aasta iist ,,eurooplases saamise’’ man teivä. Arvesta saa ka kogemuisi tõisilt sugurahvilt js väikorahvilt muialt maailmast.

Seo viimätse arengutii man oles väega vaia võro ja seto rahva ytist tüüd. Setodel om säylyny esiumane kultuur, võrokese omma inämp harinu elämä euroopa likun  ,,kultuurmaailman.’’ Tan saanu ytstõist väega ilosahe tävvendä.

Võrumaa võimalusõ

 

Agu Vissel

 

Väikese rahva jaos om kats häömise ähvärdüst.

 

Kas om kuigi võimalik, et Võromaa nakkas kosuma, et võro kiil ja miil ei häö, a saava teokas ja terätses?

Kõgõpäält piä mii tiidmä noid ilma häti, miä sändsele unistusõlõ vasta saisva. Üts mis asi: mi päivil eläse kõik rahva ja inemise nigu üten ahtan dinamiiti ja batsillipütte täüstopitun laivan. Poolõ reisjä ja laivamehe omma sääl viil ilma aruta vai närvilidse kah. Nii suur ku väikene piät pelgämä esihindä ja tõisi iist.

Ku no  om kõigil rahvil nii pallo mõistust, pikkä miilt ja viisakust, et laiv alalõ jääs, sõs väikse rahva hindi püsümine om ni võimada, nigu üle jõõ minek ku om pümme, purrõ kitsas, nilbõ ja katskinõ. Sääl saa ei muido, ku piät tuld näütämä ja eka lavvajuppi errä perrä kumpma. Kõgõs mõistusõga saa rahva ello säädi. Tulõ juurõlda, kuis seeni om eletü ja kui edesi saa ellä.

 

Kui sai rahvas seeni püssü?

 

Eesti rahva püsümise tarkusõ ütlese ilostõ Kõiv ja Lõhmus uman näidendin:,, Mats, tuu ei kao, tuu om nii matal nigu hain, tulõ tuul ja tuu kummardas maad ligi, nii et nätäki tõist ei olõ ja peräst aja hinnäst jälki püstü. Matsi vasta ei saa kiäki.’’ Põllupidämisest oll kõik elo. Tuu, mis keeli poliitikat tetti vai sõaväkke kamandati, oll maaharimise man nigu latsõ asategemine. Kohes nüüd mats om jäänü?

 

Mi rahva juuri kotsilõ võisi tetä sändse pildi:

 

PILT


Miä taa pildiga tahetas üteldä?

 

I Rahvas püsüs kolmõ asa pääl.

MAA, miä inemisele süvvä and ja mille külen tä eläs.

VERI – tuu tähendäs sugulaisi kõvva kokko hoitmist, vanõmbidõ ja latsi, naasõ ja mehe ütist ello, tuud suurt tähendüst, miä vanõmba sugupõlvõ noorõmbilõ olli.

VAIM tähendäs rahva kiilt, laulõ ja juttõ, tüüoppust ja ültse kõkkõ tarkust, midä põlvõst põlvõ kasvatõdi ja edesi anti.

 

II Pia egä ,,vabastamise’’ aigu om rahva juuri kakutu. Ku perisorjus kaotõdi, sai rahvas liikma. Osa suguvõssõ aeti vai lätsi esi ar kotost, kon satu aastit eletü. Vabariigi algusõn sai hulga rahvast hindäle maad ja juurõ sai kõrras nigu kõvõmbas. Sõssama aigu nakas rahva vaim kõvva kasuma. Maa ja vere toe inemise elon naksiva jäl kängu jäämä. Sändse vaheldusõ man piät õkva pikembält juurdlõma. 

 

III Siin kõlbas jäl kõrrada majandusõtundja Kenneth Bouldingu sõnnu, et parhilla elävide inemiisi elo joosul om terve ilm saanu nisama pallo tõsõs, ku tä varõmb sai Julius Caesari päivist 20. aastasaa algusõni. Rahva juuri ehitüs om olnu ka väega kavva üttemuudu. Nüüd om vaim katõ põlvõ joosul nii räbätult edesi visanu nigu suur käsn ja pia kõgõ juurõ täüs kasunu. Kats põlvõ tagasi oll kõik rahvas maa ja uma suguvõsa külen. Nüüd omma pia kõik naist prii. Vahel oldas väega uhkõ uma suurõ koolitusõ ja vaimu pääle, a om joba nättü, et taa vaim om huba. Taa vahtsõnõ vaim om suur, a haigust täüs, tükk inämb häötämä ku avitama. Koolitadu miis tege tõnõkõrd ilmalõ inämb kurja ku tuhat matsi. Sändside juuri pääle saa ei rahvas olla kimmäs. Kiä ütles, kost om juur mädä vai käsnäne, kost terve?

 

  1. Viimädse paar aastat om mi elo olnu poliitikat täüs. Tuu varju tükis vahel kõik ar’ kaoma. Mii juuri hubastumise süüdläses üteldäs vahel viimädse poolõsaa aasta riigikõrda. Tuu ütlemise üle saat otsusta, ku kaia’ kõrraga Eesti ja Soomõ maaelo statistikat. Andmõ’ omma peri: ENE, Suomi käsikirä Helsinki 1969 ja Yearbook of Nordic Statistics.

Häste om nätä, et pääle sõa om Eestimaal maarahvas nakanu pallo virgõmbalõ kokko kuiuma, joonõl om õkvalt jõnks seen. Soomõn olõ ei kiudutamist ja ühismajandilõ ajamist olnu ja tuuperäst olõ ei näide ajaloon säänest jõnksu kah. A tämbädses om õks rahvast maalõ vähäs jäänü. Suumlasõ omma kah ummi juuri peräst murrõn. Mi piä tiidmä, et demokraatlik riigikõrd ütsindä ei paranda meil viil midägi. 

 

Rohelise ilmanägemisega miis Jakob von Uexkull arvas niimuudu:,, Hallõ olõs, ku Eesti ello naatas sünnütämä säänest kõrda, mille hädä Lääne rahvilõ pääväst päivä selgembäs nakkasõ saama ja miä 10 aastaga toova luudusõlõ otsa. Ma looda, et tii maal nii ei essütä. Ku sotsialism kõlba es, sõs olõ ei ainumas kapitalism jäänü. Kõgõs  roheline poliitika või lupa, et Eesti üte sannamehe põlvõst tõistõ ei trehväsi … Eesti kas saa viimätses kängu jääjä kõrra tunnistajas vai saa timäst Euroopa edimäne rohiline riik.’’

 

Kummast otsast  kaien ja kuna om Võromaa perämäne?

 

Võromaa om Eestimaa seen tuusama, miä Eesti Euroopa riike siän. Siin om vähämbält 100 aastat ikõtu, et mi olõmi kavvõ maha jäänü rikkusõ, kultuuri vai tiidüse rongist. Parla om perämäne aig mõista, et ei avita ütski sotsialism, kapitalism vai IME, et edendä Võrol Moskva asju parembalõ ku Moskva esi, Tallinna asju parembalõ ku Tallinn esi, Helsingi vai mõnõ tõsõ keskusõ asju nisama häste ku sääl esi tetäs. Võromaa või päsedä viimädse vaguni osast, ku tä umma ello ja vaimu kõrraldama nakkas nii, kuis siin vaia om, mitte ei tii tõisi juhatusõ perrä. Sõs või kunagi olla õigõ ütlemine, et Tartu om võro kultuuri veeremaa.

 

Tämbäidsi keskuisi poliitika vii ilma hukatusõ poolõ. Tiidja inemise (Worldwach – Institute) omma rehkendänü, et hukatus nakkas peräle jõudma 10 aasta peräst. Rongil tohi ei lupa inäp vana huuga liiku. Ilma ar pästmises piät taa rongi tõsõlõ poolõ sõitma pandma. Tõsõlõ poolõ liikõn jääse innetsise perämidse vaguni edimädsis. Võromaa või saia iinkujus kõgõlõ Eestile.

 

Üts mis asi: Võromaa kuplide pääl om mõtõldu kavva nii, nigu no rohilidse juhatasõ. Siin es elätä rikkusõ jaos. Kiä tahtsõ rikkas saia’, tuu pidi minemä kohegi muialõ parembat otsma.

Naidõ kuntõ pääl om tettü tüüd, et latsil ja latsõlatsil hää ellä olõs. Võro mehe hainatego vai põllupidämine paistus vahtsõ ao arvusaamise perrä  innemb nigu maastikuhooldus, mitte kasu vai rikkusõ otsmine. Tõsõs – väikese Võromaa piiren hoit inemiisi koon näide kiil. Uma inemise ajava uman maakunnan uman keelen ummi asju. Väikese maa inemine tiid uma väikese maa ekä nukka.

 

Kost saas nõvvu küssü?

 

Ku kipõn kaia ümbretsõõri, sõs lövvüs arvusaamiisi, midä võisi tähele panda. Silmä jääs nelli paslikku nägemüst taa asa man:

1) taarausk,

2)regionaalsotsioloogia,

3) rohiline ilmanägemine,

4)umavaimu säädüs (kultuurautonoomia).

 

Egäüts naist kõnõlõs kipõn tõisi sõnnuga, a põhimidsen omma ütte miilt. Parla saa ei üttegi naist opõtuisist külät kätses ja tuntus tunnista. Tahas luuta, et tuu sais viil iin. Kipõn pikembäle proovimi kaia mõnt Võromaa asja umavaimu säädüst piten.  

 

Miä arvatas viimätsel aol umavaimu säädüsest?

 

Pia kõik väikese rahva vai sõs kavvõdalõ trehvänü rahvakillu omma hindile umavaimu säädüst otsnu, et suurõmbidõ siän alalõ jäiä. Sändsid plaanõ ja oppuisi om pallo. Meil om hää arvu saia väliseestläisi mõttist. Pääle tuu võisi tähele panda ka Eestimaal elävide koolitõdu veneläisi üteldüt. Saagu siiä kirja kats säänest nimme: Dmitri Mihhailov ja Sergei Seredenko.

Ütes vahtsõmbas tulõ pitä vallalist umavaimu säädüse nägemist (avatud kultuurauto noomia kontseptsioon). Umavaimu säädüse vallalidsus  tähendäs tuud, et tähele tulõ panda rahva vaimu kokkuputtumist tõisi rahvide vaimuga.

 

Egä rahva manu kandus midägi tõisi vaimust. Väega tähtsä om, midä ja kuis üts rahvas tõisi käest umas võtt ja midä ar põlg. Mõnt asja saa ei võtta, mõnt jäl saa ei põlga, eski ku tahas. Võõra vaimu sissetulõkit om vaia häste tunda. Parla jääs taa jutt lühküs. Kirotaja pidä tähtsämbäs kõnõlda tollõ vaimu liikmisest, mille rahvas esi sünnütäs.

 

Rahva püsümise sääd ar timä hindä sünnütädü vaimu jõud. Taa man tulõ ar märki sändsit mõttid:

 

– vaim sünnüs rahva juurist, tuust püsüs tä nägu ja tegu,

– rahvas tohi ei leppü toonahavvadsõ vaimuga, tedä tulõ kõik aig vahtsõmba ao nõudmiisi perrä manu sünnütä,

– vaim tiin küll rahvast hinnäst, a tedä tulõ pakku ka välläpoolõ, et ilm tiiäs timä sünnütäjä jõudu ja võis tollõga rehkendä,

– rahva vaim piät olõma vähämbält ni hää ku tõisil ümbretsõõri; sõs om midä hindäle ja tõisilõ ar kulus, selle et kehvüs aja kõkkõ muialt lainama ja rammõstas hindä ahtras,

– mõnõl rahval tulõ vahel olla tõisilõ vai esiki tervele ilmalõ tiinäütäjäs. Säändsel aol sünnütedü vaim tege rahva kimmämbäs.

– väega tähtsä om, ku rahval om uma maa. Kõgõ paremb ku riik. Ku joba kõrras om riik olnu, sõs tuust om tukõ aastasatu pääle.

– vaimu püsümises om põhimine ummi piire hoitmine. Ku kõik rahva vaim kogonõs pääliina, sõs sünnüse veeremaa, miä nakasõ aigupite tõsõ vaimu ala minemä. Ku vaim om kõik ütenkoon, sõs või mõni õnnõtus, sõda vai vahtsõmba ao hädä üte ropsuga terve rahva vaimu ar häötädä,

– rahvas või mõnikõrd püssü kah ilma maada, tuu jaos piät tä olõma külät kimmäs vaim, sändsist rahvist kõgõ tuntuba omma mustlasõ ja juudi. Juutõ vaim sünnüt näile kats põlvõ tagasi riigi.

 

Võro kultuuri kihä

 

Umavaimu säädüs  om väega mitmõ kandiga. Võro jaos tahas siin kirja panda mõnõ ütsigu asa, miä kõrraga silmä jääs. Võtami juurõlda, kuis paiknõs maa pääl võro vaim. Walter Ranna sõnnuga küssen: määne om võro kultuurikihä? Kaido Kama om kirotanu:,,Nygatsel aol  om Võromaa är jaetu nelä rajooni vaihel (Valga, Võro, Põlva, Tarto), ytsjago Setomaad jääs Võro ja Põlva rajooni.’’

 

Jagaja omma  mõtõlnu umbõs nii, nigu tsura, kiä jalgratta jupõs võtt, et mõnõst hammasrattast vai tsõõrist lennuk tetä. Vanaravva korjaja saa ei kah jalgratta jupõst hääd miilt, ammuki kõlba ei nuu lennugi jaos. A rahvas om õks pallo keerulisemb ku mõni massin. Lahkmine ei tuu midägi hääd.

 

Tõsõs tahas pikembält kõnõlda viil ütest võro vaimu puutmisest. Alustami tuust tiidmisest, et inämbüs võrokiilset kiräsõnna om pantu paprõ pääle Võromaast kavvõmbal – Tartun, Tallinnan vai hoobis Stockholmin. Säänesama  vai viil imelikumb om asi tiidüsmeistritega. Vahel loetas uhkusõ ajamisõs üles, ku pallo tiidüsmeistrit om Võromaal sündünü ja nüüd mändsegi tõsõ sissekirotusõga eläse. Pia kõiki alaside pääl om jõudnu mitmit võrokõisi uma kraadi vällä tiini. Tüüiän inemiisi siän lövvät puulsada säänest nimme. Pääle tuu om pallo väega ausit tiidüsetiinjit kah ilma kraadita. Inämbüs näist pidävä umma ammõtit kongi muial. Elo om nii säädnü, et koolitõdul inemisel om lihtsamb umma tüüd tetä Tartun, tallinnan vai viil kavvõmban. Tuuperäst tulõ võro asja aiõn rehkendä, et väega pallo võrokõisi eläse muial Eestimaal ja eski üle ilma lajan.

Nii om parla palloside rahvidega. Walter Ranna muudu võis kokko võtta nii – võro kultuuri kihä om globaalnõ asapuu.

 

Võrolaisi ütes muialõ viijäs om olnu koolitus. Koolitusõ läbi või inemine jõuda kas tiidüstarvitaja vai tiidüsluuja ammõti pääle. Tiidüstarvitaja lätt pääle kuuli tüüle nii Võromaalõ ku liinu sisse, tiidüsluuja õnnõ liinu sisse. Sääl om täl lihtsamb edesi jõuda. Säänest kõrda saa ei ni äkki mändsegi massuga vai kiudutamisega ümbre säädi. Mii aol om luumises vaia, et pallo tiidüst käeperi olõs. Muial mail võimaldasõ toda hää sideliini, a meil piät hädäline esi raamatukogo, arhiivi vai instituudi man püsümä.

Vaimu ladvast om sündünü seeni väega pallo liinu seen ja säält om toda ka lähembäl aol kõgõ lihtsamb sünnütä. Väega vaia olõs, ku saas olõma Võro uma tiidüs ütiskunna, filosoofia, majandusõ ja kasvatusõ vallan. Mõnt harro nigu tiidüst võro keelest ja aoluust võisiki jo pia sündünüs pitä, a nuu tahtva sõski ka kõvva kosumist.  

 

Eestimaa om külält väikene ja Tartun vai Tallinnan eläväl võrokõsõl tohis ei olla rassõ uma maakunna jaos tüüd tetä. Üts iinkuju jo om – Pirgu arõnduskeskus Rapla rajoonin. Tolllõ inemise eläse ja tegutsõsõ inämbüste Tallinnan. Umbõs nii võisi luvva ka Võromaa arõnduskeskusõ vai instituudi. Edimält olõ ei vaia tuu jaos Võrolõ suuri huunit ja korterre. Ütsjagu tiidüsmeistrit või kävvü Tartust ja küll peräst aigupiten säädüs, ku asi edenes.

,,Välisvõro’’ saasi pallo tetä ja tuud tegemist olõs kõrraga nätä. Kõgõ olulisemb om sõski, miä sünnüs Võromaal hindän. Kui säädüs inemiisi elämine, tüü, kooliharidus, rahva juhtmine, kuis peetäs luku umast ja võõrast vaimust. Ku naa asa edenese häste, sõs püsüs ja kosus ka võro vaim.

Ärlännüist eläs inämbüs Tartun ja Tallinnan. Toda või egä võrokõnõ ummi tutvide perrä üteldä ja sääne tiidüs tulõ uurmisest kah. Tähendäs, ,,välisvõro’’ kokku hoitmises pia avitas ku Tartu ja Tallinna võrokõsõ toda teevä.  

 

Määne piät olõma tuu kõrd, minka Tartu, Tallinna ja kõgõ ilma võrokõsõ saasi hinnäst Võromaaga ütte hoita? Tan või võtta jäl iinkujus Walter Ranna jutu väliseestläisi kotsilõ. Tä seletäs, et umast maast kavvõdal saa inemine kodorahvaga kokko hoita päämiselt vaimlise tegutsõmise läbi. Tollõ tegutsõmise juhtmises olõ ei vaia määnestki keisrikõrda. Avitas võrgumuudu kõrrast inemiisi vahel. Tuu tähendäs, et egäüts toimõtas  hindä meeleperrä valitun parra suurusõga seltsin ilma ütegi kamandamisetä. Nuu seltsi piät saama õnnõ hinnäst  ütstõsõ ja kodo asjuga häste kursin hoita.

 

Nuuri võrokõisi tudengiiäst

 

Võrokõisi kosumise üts alus om nuuri võrokõisi hää koolitus. Latsi oppamise jaos om kimmäle Võromaal hindän viil pallo vaia parembas tetä. Parla tahas kõnõlda tuust, et väikside rahvide noorõ piät viimäse otsa inämbüste võõral maal võõran keelen opma. Täüstarkusõni jõudmises või minnä pallo aastit ja tuu ao seen harinõdas är tõsõ rahva ja keelega, löüdäs sääl teenistüs, luvvas perekond. Nii lättki nuur inemine uma rahva seest är. Kuis saas kasvatada Võromaalt peri tudengist võrokõnõ?

 

Tudõngiiä tahtmise omma inämbüste õkvalt vasta ummi juuri hoitmisele. Nuur inemine taht jõuda kõgõ suurõmba, targõmba ja ilosaba ärtundmiseni maa pääl. Timä püüdä omma kõik maaila tipu. Tähendäs: tudengit huvitas kodokant sõs, ku sääl küünüs midägi maailma edimäidsi kõrvalõ. Miä rohkõmb sünnüs võro vaimu sisu vaikoorõ poolõst vahtsõt, toda rutõmb näge nuur inemine sääl kotust hindä jaost. 

 

A võro tudengi piäs tahtma rohkõmb võrokõsõs jäiä ka sõs, ku inemise ültse ummi juuri rohkõmb meelen piäs. Võrokõisil piäs olõma rohkõb võimalust ja ka süänd egal puul umma kiilt ja miilt avalda. Egal puul, kon nä eläse, om vaia umma seltsi. Võro vaim piät tõsõma nii kimmäs, et tä peräst kongi kellelgi häpe ei piäs olõma. Võro kiilt kõlbas Eestimaal egan paigan kõnõlda.

 

Kiräsõna

Kaido Kama. Võromaast, timä piirest, timä kihelkunnõst ja muust. Võru Teataja 6.04.1989.

Peeter Liiv. ,,Euroroheline’’ Jakob von Uexkull. Usun pääsemise võimalusse. Noorte Hääl. 03.06.1989.

Walter Rand. Eestlus on looming. Metroo II. Stockholm 1979.

Sergei  Sergerenko. Poliitilisi mõtisklusi. Reede. 18.08.1989.

Vello Sermat. Meie identsus eestlasena. Akadeemia. 1989 nr 4, lk. 770 – 790.

Kerstin Söödor. Suguvõsa kui sotsio-territoriaalse inimühnduse vorm (sotsiogeo graafiline aspekt). Diplomitöö. Tartu 1989. Käsikiri TÜ geograafia osakonna raamatukogun. 

Võro keele arõngust aastasato joosul

 

Hella Keem

 

Võrokõistõ muistitsidõ põlvkondõ kiilt olõ-õik kuigipal´lo trükisõnah avaldõt. Edimäne aigraamat, koh lövvüss paar eesti keele lausõkõist, ütsikiid eesti sõnnu ja külät palló Eestimaa paikkondõ nimmi, om Läti Hendriku ,,Liivimaa kroonika’’, miä kolmõtõistkümnendä aastasaa edimätsel poolõl kirotõt. 490 paaiganimme om 1219 – 1220. aastani kirjä pant Taani hindamisraamadu suurtõ Eestimaa nimestikku. Noidõ nimmi üleskirotaja’ olli’ rooma – katoligu preestri’, inämbält jaolt alambsakslasõ’. 

Rahvusõlt sakslanõ oll´ kah Liivimaa aigraamatu kirotaja Läti Hendrik. Eesti kiilt tä kuigi häste mõista-as. A hüä iks, et nooki raamadu omma olõmah ja hiitvä valgust eesti keele arõnguloolõ.

 

Läti Hendriku aigraamatuh om palló juttu Ugandist ja Sakalast, enge kahó om, et nä noidõ paikkondõ täpsät piiri olõ-õi näüdänü’. Piirias´anduss tunnuss täl hindäl kah hämmär ollõv. Ugandi nimme parhillanõ rahvasuu tunnõ-õi, külh teedäss ja tuntass Uandit. Innetseh Vana – Otepää vallah om Uandimägi, kost vanast kar´apoiskõsõ’ ollõv mõõgatükke ja odaotsõ vällä kaibnu’. Külep Läti Hendriku aigo üteldi Ugandi, nõrk spirandiline g- aines pikäpääle kattõ, jäi perrä Uandi. 1925. aastal vällä ant suurõh raamatuh ,,Tartumaa’’ om arvat, et Uandimägi võisõ kunagi olla muistinõ maaliin. Sõtõ ja palotamiisi oll´ toolaol palló, joo sõs perästpoolõ löüti liina jaoss paremb paik Otõpähä ja tetti maaliin sinnä’.  Nii et kuulsa Ugandi vai Uandi kõgõ tähtsämbäss paigass sai Otõpää.

 

Võrokõstõlõ piäss Ugandist süämelähedäsep olõma Läti Hendriku kirja pant Walgatabalwe, perästine Valgõpalo. Läti Hendrik om 1220. aastal kirotanu:,, Niisamatõ läts´ lätläste preestri Ugandihe ja tull´ Walgetabalwehe Pihkva pool nink ristimise sakramendi pühistämisega kõigih neide kõgõ veermätsih küläkeisih selet´näile ristiusku, ja ku ris´tmise lõpulõ vei, läts´ Liivimaalõ tagasi.’’

 

Mõnõ uurja ommav Valgõtpallo pidänü Ugandi osass. A Läti Hendriku kirotusõst tood joht kuigiv vällä lukõs saa-ai’. Muistinõ Valgõpalo paistuss ollõv peris suur maa-ala, koh oll´ külli ja veermätsi küläkeisigi. Vanost ürikist om nätä’, et too paikkond pidi olõma Vahtsõliina kandih, sääl, koh Noodaskülä, Sookülä ja innine Kivi- ehk Loosikülä. Külep Valgõpalo oll´ osa võrokõistõ mustistõ põlvkondadõ asualast. Asustus võisõ sääl ollah hõrõhõp ku Ugandi mail. Mõtsa kasunu mäki taadõ silm külli nägemä küünü-i.

 

  1. aasta suvõl käve soomõ keeleuurja A J Sjögren Kura- ja Liivimaal liivlaste kiilt uurmah. Timäle oll´ kõnõld, et toodaigo pidi Lätimaal olõma mitmiid eesti keelesaarõkõisi. 1893. aastal käünü Oskar Kallas Lutsi kreisih säälside eestläste man, 1894. aastal lask´ tä Helsingih trükki raamadukõsõ ,,Lutsi maarahvas’’. 1901. aastal sõit tuusama miis Vinnemaalõ Krasnoje ümbrüskonda, et lähembält tutvust tetä’ Kraasna eesti keelesaarõkõsõga. Nättü ja kuultu pand´ tä kirja raamadukõistõ 

,, Kraasna maarahvas’’, miä näkk´ trükimusta 1903. aastal Helsingih. Salmõ Nigoliga olõmi mitu kõrd käünü’ Lätimaal Ilseni ja Lutsi keelesaardõ eestläisi lindistämäh. Ilseni leivulastõ kiil vidä ütte Hargla murrakuga, lutsilastõ keelepruuk Vahtsõliinah kõnõlduga. Kõik noo’ eesti keelesaarõkõistõ rahva’ omma’ kõnõlnu’ võro kiilt.

 

Om arvat, et noo’ inemise’ omma’ Eestimaalt paenu’ rassõ orjusõ iist joba Roodsi aigo. Tuu saa-ai’ õigõ olla’. Egäs sõs Lätih olõ-õs orjuss kergep, et sinnä pakku minti! Pagõsi õks nuu’, kiä mõisnigaga väega kõvastõ tüllü lätsi’, tuhandidõ kaupa olõ-õs võimalik paeda’. Külep paeti sinnä’, koh umma rahvast iih oll´.  Om jo kõnõld ni kirotõt, et muistitsõl aol ka Pihkva – tagotsidõ maiõ pääl eliskelnü’ läänemeresoomõ hõima.  Et lõunaeesti kiil´ põhaeesti keelest kõvastõ eräli, tuust saijõ arvo esiki sakslaisist usutuuja’. Osa noid erinevüisi oll´ peri joba algsoomõ aost, aga alalõ hoitunu’ omma’ nuu’ erijoonõ’ täämbädseni eriti Võro keeleh, miä vanno juuni poolõst om aastasato olnu’ nigu lõunaeesti varaait. Algsoomõ aigo küünüse’ säändse’ erinevüse’ nigu lõunaeesti katsk ja nõtsk ni põhaeesti katk ja nõtke, lõunaeesti kats katõ ni põhaeesti kaks – kahe, lõunaeesti kõtt, vatt ni põhaeesti kõht, vaht, lõunaeesti hain, sain, saivass – põhaeesti hein, sein, teivas, lõunaeesti läsk, sälg, säidse ni põhaeesti lesk, selg, seitse vai lõunaeesti liin:liina ja põhaeesti linn:linna

 

Täüshäälikide kokkokõla ehk vokaalharmoonia piäss küündümä algsoomõ aigo. Mitma’ tõsõ’ vana’ erijoonõ’ omma’  tegünü’ tuul aol, ku lõunaeesti hõim joba põhaeesti hõimust erälde oll´. Lõunaeestih om põh´aeesti maksma, peksma, okse asõmal masma, pesmä, ossõ’, põh´aeesti laps: lapse, küpsema asõmal latś (laits): latsõ ja küdsämä. Keele arõndamine om olnuv väega pikäline. Ku pilk hiitä’ kolmõtõistkümnendä ja nelätõistkümnendä aastasaa keelele, sõs paistuss, et muistidsõ’ sõna’ ja sõnavormi’  omma’ palló pikembä’ ku parhilladsõ’. Silpe om sõnul rohkõp, sõnno siseh ja lõpuh lövvüss sääntsiid, mia perästpoolõ aastidõ joosul omma’ muutunu’ vai är’ kaonu’, mistõttu sõna’ omma’ lühenü’.

Läti Hendriku aigraamatuh om eesti sõna magetac. Hendrikul om nõrk spirandiline häälik kirotõt g-ga, tegelikult piäss olõma magatak. Ku spirant ja sõnalõpu k är’ võtta, saami hääligusäädusligu  võro keele vormi maada’ – magada. Tuu sõna om ainukõnõ kimmäs tõenduss, et sõnalõpu k vanast meil ültse oll´ olõmah. Paistuss, et tuu algsoomõ keelest peri k oll´ tuuss aoss osalt joba muutunu’ kõrisulghäälikuss ehk ’-häälikuss, midä Läti Hendrik egä ütski tõnõ mõistta-as kirja panda. Aigraamatuh om lausõ:,, Laula! Laula! Pappi!’’. Sõnalõpu k-d ei olõ’, külep k oll´ muutunu’ kõrisulghäälikuss. Läti Hendrik oll´ tuu lausõ küll üless kirotanu üte saarlasõ suust, aga iks pidänü’ käsksõna takah olõma kõrisulghääliku märk. Ka põh´aeestih oll´ hääldet kõrisulghäälikut Andrus Saareste andmil viil 14. aastasaalgi.

 

Et innemuistinõ sõnalõpu k om lõunaeesti keeleh külät tähtsä olnu’, tuust and tunnistust kõrisulghäälikide rohkuss vanno võrokõistõ kõnnih. Periss palló om noid sõnno ja muutõvormõ, mink lõpuh kõrisulghäälik ette või tulla’. 

Üldäss: kastõ’, paisõ’, toona’, tännä’, kodo’, mii’, tii’ söömäldä’, rõivilda’, põlvini’, lätteni’, juu’, ooda’, mii’ lupami’, pessämi’, tii’ tulõdõ’, parandadõ’, ei üldä’, ei juvva’, midägi’, ei’ tunnõki’, esäga’, tütrega’.

 

Kaasaütleva käände lõpp om hariligult a-line, tegemist om illatsõ käändega, mia om kokku pant katõst sõnast: esän kansak: esä ka’ : esäga’. Nättäväste om muistitsõst k-lõpust arõnu’ kõrisulghäälik nii miildümä naanu’, et perästpoolõ naati ka sõnalõpu t asõmal kõrisulghäälikut pruukma, üteldi: mõtsa’, latsõ’, elotusõ’, niä andva’, joova’, vihtva’, opisõ’, niä avidi’, kanni’, sattõ’, kõnõli’, jaoti’, söönü’, tennü’, lännü’, palotanu’, õlu’.

 

Mitmah Võro murrakuh om kõrisulghäälikuss muutunu esiki sõnalõpu h. Õnnõ kõgõ vanõmbidõ põlvalastõ jutuh võisõ kuuldah hääligusääduslikkõ vormõ, nigu hoonõh: hoonõht, herneh: herneht, murõh: murõht, hamõh: hamõht. Vahtsõliinah oll´ ainsusõ nimetäv ime’:imeht, Setoh ja Räpinäh paistu ollõv segäolokõrd, aga muial inämbält jaolt oll´võidulõ päsnü’ kõrisulghäälik. 

 

Vanõmbih Tartu keele raamatih ei olõ’ kõrisulghäälikut märgit. Eesti vaimuvara suur kogoja Jakob Hurt tekk´ edimätse Võro keele kiräviisi. Timä nn ,,teaduslik kirjaviis’’ om avaldõt raamatuh ,,Setukeste laulud’’ I (trükit Helsingih1904. a) Kõrisulghäälik om Hurdal märgit apostroofiga: Selle iks kü’tsi kütse’ ma’ra’, pal’li’ palohka’ verevä’. Hurt olõ-i tähele pandnu’, et lausõtingimüsteh kõrisulghäälik  muutus järgnevä kaashääliku taolitsess. Ku pia egäh regilaulu vai jutusõ sõnah om kõrisulghäälik, sõs olõssi lausõ’ nigu tükes raot, tundu-õi’ loomulik. Tegeligult omma’ kõrisulghääliku märkmise jaoss väega lihtsä juhtnööri’. Ku lausõ keskel kõrisulghäälikuga lõpvalõ sõnalõ järgness täüshäälik, sõs kõrisulghäälikut ei hääldädä: latsõ omma ussaian. Esiasi, ku kõrisulghäälikuga sõna om rõhuline: tsia’ aiah! Hariligult muutuss kõrisulghäälik järgnevä sõna alguskonsonandiga sarnatsõss: 

tulõt tarrõ, väläh om kastõk külm! kikkat taplõsõ’, latsõk kaklõsõ’, hoonõp pal’lim meil maaha, no om murõs suu’r.

Kõrisulghäälik ei muutu lausõ lõpuh, ei muutu ka lausõ keskel, sõs ku om tegemist rõhulise sõnaga: kunas sat tagasi tulõdõ’? Egas tä toona’ viljä vee-es!

 

Meile tundus  sääne kiräviis võõrass, aga suumlasõ ommah harinu’, noil om mitu murdõraamatut sääntsel viiel kirotõt. Periss varakult naksik kaoma katõsilbiliste ja pikembidegi sõnno lõpust ka täüshääligu’: valda – vald, mõrda – mõrd, vas´ki – vas’k, sõl’gi- sõl’g, vasar’i – vassar’. 

Paistus, et Võro kiilde om peenendüss tegünü joba inne täüs’hääligu kato. Võro keeleh om väega pal´lo kaashäälikide peenendüst. Koh aga i lähkeseh om, sääl om kaashäälik peenendünü’, kah geminaadi omma’ läbini peenendünü’: kul´l´ iskõl´l´i, kük´ited´i, ot´sit´i, kan´t, pan´t´i.

 

Mii’ trükikotõ märgipuuduss ei võimaldagi Võro keele peenendüst nii täpsält tähistä’ nigu vaija olõsi’. Aga Võro keeleh om pal´lo sääntsit sõnno, koh peenendüsmär´k om  minevigu näütäjä, sääl piät märk´mä. Üldäss: timä võt´t´ – võttis (aga võtt – võtab), pak´k´- pakkus (aga pakk – pakub), tap´p – tappis (aga tapp – tapab), an´d´  – andis 

(aga and – annab) mõists´- oskas (aga mõist´- oskab). Viimätsel aol üteldäs kah: timä võtsõ, andsõ, paksõ, a noo’ olõ-õi’ vanak keelevormi, noo’ omma’ ildap mitmast kokko märgidü’. Peenendüsmärki om vaija ka sõs, ku sisekao tõttu sõnast om kaonu’ i vai j: kol´kma – kolkima, kan´tma – kantima, kar´a – karja, lag´a – lai, as´atama – asjatama.

 

Võro kaashäälikide peenendüs  om hoobiss tõistmuudu ku Tartu ja Mulgi murdõ peenendüss. ÕS-i määräng om:,, palatalisatsioon on kaashääliku peenendus’’. Tuu seletüss kõlbass häste Võro palatalisatsioonilõ. Aga Tartu ja Mulgi keelepruuk vidä peenendüse poolõst ütte põh´aeesti ja liiviga. Tuu i-ainõss, miä peräst lõpukato kaashääligu ette om tegünü’, kaashäälikut kuigivõrd ei muuda’. Rohkõp mõoss tä täüshääligu pääle, tuu muutuss sugu korgõbass. Üteldäss: vo´kk, pa´lk, ko´tt, kańt, la´pp, la´mp jne. 

 

 Ku mu Nõo keelejuht haigusõ tõttu nõrk oll´ ja jõvvõtu, sõs võisõ inämbüisi kuulda säpp vai sapp, harva sa´pp. Tahtmaldat tulõ mõtõ, et tartumaalastõ ja mul´ke esivanõmba’ ommak kunagi ammuilma johtunu põh´aeestläisiga üte rii pääle. Tuu maa algasunigu’ omma’ olnuh hoobiss tõist verd nink kiilt ku võrokõistõ uma’. Hääldüsaluss om tartumaalastõl ja mul´gel tõistsugunõ. Keele järgi otsustadõh ommav võrokõistõ esivanõmbak kas veneläste ligilähkoh mõnd aigo elänü’ vai om ildap veneläste kes´kelt hõimukaaslaisi järest mano tulnu’. 

 

XII ja XVI aastasaal löüdü viil nõrga astmõ vormõh täüshäälikide vahel k, p, t spirantõ. Peräst noidõ kaomist sõna muutu: här’än säl’ähnä and härä säläh (härja seljas), lä’sät and läsä’ (lesed). Nii lõpukao kui sisekao tõttu sõna ja sõnavormi lüheni’: kirjoittaõak and kirota’ (kirjutada) ja oittaõak – jaota’, karkaõamahõn karkaamaan (kargama), kar’attak – karata’, paisõktõn – pisõtõ, leppüõak – leppü’,

kutsuõak – kutsu’, pühkiõak – pühki’, sekähän – sekkä, kokohon – kokko. 

 

Midä rohkõp tõnõ silp spirandi kao ja pikä täishääliku lühenemise tõttu kokku tõmbu, tuud rohkõp pikeni edimätseh silbih täüshäälik vai kaashäälik. Nii omma’ mii kiilde tegünü keerulitsep pikkusõvaheldusõ’ ehk välte’: suuri – suur´- suurõ,  kastõk – kastõ’õn – kastõõn – kastõ jne. Sõnasisetse’ kao’ ja lühenemise’ ommav Võro kiilde toonu palló lühivormõ nii da-tegevüsnimeh (op´pi – õppida, vitä’ – vedada, kuta’ – kudada, paranda’ – parandada, kistuta’ – kustutada) kui ka i-mitmusõh (im´mi – emasid, esśi – isasid, täte – tädisid, pato – padasid, vessi – veekogusid). Nigu elo nii ka Võro kiil´om arõnu edesi. Asõmalõ om võet, mia parhillatsõ eloga rohkõmp kokko käü. 

 

Võro keeleh om parhilla kõnõviisi’ : kimmäss kõnõviis,  käśkkõnõ, soovkõnõ’ js kaudnõ kõnõvii´s. Tävveste kaonu om nüüd vana võimalusõ kõnõviis ehk potensiaal, mia meil vahepääl oll´ muutunu kahtlõvass kõnõviisiss. Viil kolmõküm nendil aastil sai ma mitmast Võromaa kihlkunnast potensiaali jaoss 152 lausõt,  aga iks ainsusõ ja mitmusõ kolmandaa isiku kottalõ:

eit tiiäk kohess tä lännes’, eit tiiäk kas tä kotoh olnõss, hummogu näkkü liina minnev, kas nä riigi käest api ka saanõsõ’ (Urv).

Hindäst ja jutukaaslasõst om kõik tiidä’, olõ-õi vaija kahelda’. Kaudnõ kõnõviis om illanõ, olõ-õiv väega vana. Tuud om vaija tõsõ jutu edesikõnõlamisess: tuu minnev, tullõv, kirotav, parandav, joobõv (joovat), veebev (viivat), segäbev (segavat), näide kõrval ka joovat, segävät, parandavat, teno kiräkeelele.

 

Piaaigu kaonu om ka vana isikuline passiiv: ma viiä, sa viiät, timä viiäss, mii viimämi, tii viiäde’, nimä’ viiäse’. Kolmõkümnendil aastil olliv vanõmbidõ inemiste kõnnih kõik vormi’ kuulda, perästpoolõ oll´ egäpäävätseh kõnnõh ainult ainsusõ ja mitmusõ kolmas isik: kangass koetass, kindak koetasõ’. Ka vana isikuline passiiv, millest ütsikiid jälgi löüdü viil Tarto murdõh, om kaomah.

22.07.1989

Latsi oppamisest

Kauksi Ülle

 

Um maid maailman tuhandit

ja rahvit mitmit miljonit,

ütsainus Mulgimaa …

 

kirotas Hendrik Adamson. Tõnõ, kiä pia niisama ütel’, oll´ Ameerika opõtlanõ Allan Lomax, kiä um kõiki ilmarahvidõ etnokultuuri uurnu’ ja ütel´, et ku kõik kultuur är’ kaos ja sotsialismus tulõ, sis jääs kõgõs massikultuur ja sis om maailm vaenõ. Sis taha-i tan kiäki ellä’. Nii sattõ tundmusõ’ ütte rahvakillu luulõtajal ja ilmakuulsal opõtlasõl. 

Kõigil inemiisil um vaia ütte väikest veerekest, kon um näil kodo. Uma kiil´, millen kõnõlda, uma lapikõnõ maad, uma nulk ja kodokihlakund. Ja tuud tohe-i kah latsi käest är’ võtta’. 

Prõllanõ märkmine, millele ma inne häämeelega vastandi Adamsoni ja Lomaxi, um sotsialistlik märkmine. Selle, et um olõman üts´ hirmus riik, kon kroonu märk, et piät olõma ütsainus rahvas ja ütsainus kiil´ üle ilma. Soomõ-ugri rahvilt um inämbitelt võetu’ maakiilne haridus, Taga-Kaukaasia  rahva’ tükise’ veneläisis. Eestläisi um hoitnu’ vast esisaisvusõ aig.

Mullõ tundus, et kõigilõ um nigunii selge, et võro kiil´ um niisama üts´ maailma rikkuisi ja kah taad tohe-i kaotsi laskõ’. A kuis timä iist saista’, miä tetä’? Siinmail trükisõnna tuu kotsilõ, kuis kiili hoita’ ja latsilõ opata, vällä es anda’. Ma lugõsi Toronton ilmunu’ Aja kirja lissa Aja lugu, kon kõnõldas tuust, kuis välämaal eesti kiilt kõnõldas ja latsilõ opatas. Või jo porrata, et mis tuust eesti keelest siin kõnõlda. A eesti keelega välämaal umma’ väega lähkütse’ luu’ sündümän nigu võro keelega siinmail.

Edimäne tükk um kiränik Helga Nõu kirotõt. Tä um päälkiräs pannu’ ,, Meie kallis vilets ja vaene eesti keel.’’  Tä kirotas, et eesti keele püsümist takistas keelelidse tiidlikkusõ puudumine. Vana’ es mõtlõ’ tuu pääle, kuis eesti kiilt hoita’ ja parembale kõnõlda, ja noorõ’ es saa’ kuikina kõiki asju är’ kõnõldus. Tuuperäst, et võro keelen olõ-õi tuud slängi vai argood – tiiäki-i, kuis taad nuuri inemiisi kiilt võro keeli kutsu’.

Tuu, ku võlssi kiäki kõnõlõs eesti kiilt, um täl jaetu’ säitsmehe jakko. Edimäne um sõnnu ja väljendüisi poolõst vaenõ kiil´. Tõnõ um rootsi vai inglüse oskussõnno sisse pugõmine, kolmas um tõlgit eesti kiil´ ja neläs rootsi vai inglüse aktsent, viiendäs umma’ grammatilidse’ via’ ja kuvvõndas  segäkiil´, kon joba lihtsa’ sõna’ umma’ rootsi vai inglüse keelen. Säitsmes um peris rootsi vai inglüse kiil´. 

Tuu põhjusõs, mille kiäki eesti kiilt taha-õs kõnõlda, tuu Helga Nõu õigõ mitmit põhjuisi. Vana’ inemise’, kiä olli’ Ruutsi tulnu’, mõista-s edimält kuigina taad rootsi kiilt. Sis mõnõl oll´ väega hää tõisilõ näüdätä,  et tälle tull´ rootsi kiil´ nigu esihindäst suuhtõ. A perän saa-s tast kombõst kuigina vallalõ.  Noorõl rahval jälkina um uman keelen puudus taasama argoo vai släng.  Eesti keele kõnõlõmine olõ-i popp vai uhkusõ värk. Ruutslaisi kaias või olla’ nigu herräsrahvast. Noorõ’ viisi-ei eestikiilsit raamatit lukõ’ ja kõnõlasõ’, et saa-ei’ arvu, a inglüse- ja saksakiilsiid lugõva’ külh. Lõpõtusõs arvas Helga Nõu, et oppajile um vaia keelepsühholoogõ abis. 

Mis tast asast arvada ja kuis taad võro keele kotsilõ üle kanda? Ma märge, et naist asjust um üts´ olulisembiid taasama argoo värk. Üts kiil´ saa edesi ellä’ sis, ku noorõ’ inemise’ iks taad kõnõlõsõ’. Ja noorõ’ inemise’ saava’ sis kiilt kõnõlda, ku nä’ kõikuma tähtsämbä’ asa’ saava’ ar’ kõnõlda. Tuuperäst piät noorõl rahval olõma iks võimaluisi trehvata ja umavaihõl kiilt kõnõlda’. Ma külh tiiä-i, kuis Rootsin um – ma olõ-i sääl käünü’- no ma pelgä, et sääl nuur eesti rahvas saa umavaihõl vähä kokko ja  

tuuperäst jääs ka eesti kiil´ inämb liturgilises keeles vai võro keeli ütelden kroonu keeles, nigu Helga Nõu kah kirot´. Noorõ’ piät iks kõnõlõma taad kiilt koolin ja latsitarhan ni skaudirühman. Ku kõnõldas kõgõst suuri inemiisiga, sis tuust jääs vähäs. 

Tiia Mari Juhkam kõnõlõs tuust, kuis tä uma katõ ja poolõaastadsõ latsõ nii eesti ku rootsi kiilt kõnõlõma opas. Kuna tä esi’ oll´ joba välämaal üles kasunu’, mõista-s tä latsõga kõnõlõmise sõnnu ja edimädsel aastal kõnõl latsõga rootsi kiilt. A latsõ edimädsele sünnüpääväle tulli’ eesti latsõ’ ja tä es tihka’ rootsi  kiilt kõnõlda. Tuust pääväst alatõn võtt sõnaraamadu lavva pääle ja helist tutvilõ, ku mõnt sõnna tiiä-s. Kõnõl latsõga pallo ja õnnõ eesti keelen. Lats nakaski  kõnõlõma, a sis panti tä rootsi latsitarha. Lats sis harisi latsitarhan ar’. Alostusõn es mõistnu’ midägi. Sis nakanu’ küsümä, et mis om näütüses orava nimi ja nii opsõ tassakõistõ. Laulu’ tõlksõ ar’ rootsi kiilde. 

Tä opas pallo eläjide helüsid ja ütetähendüslikkõ sõnno, et  parembahe saanu’ üteldä. Lats külh es taha’, et tälle laulti. A sis sai tä  hää lindi, mis latsõlõ miildü ja säält opsõ tä kõik sõna’ ar’. Ettelugõmisõs tä tõlk rootsi latsiraamatit, et latsõl olõssi ruutslaisiga ütine  muinasjutuilm.

Helena Kiviloog uma kirotisõn ,, Isakeel, emakeel ja laste keel’’ kõnõlas, kuis nä’ latsõ’ eesti, soomõ ja rootsi kiilt kõnõlõma opassi. Näil um kats´ tütärt js kats´ poiga, kõik 5 ja 11vaihõl.

Egäpäääelun käävä’ kõgõ läbi ruutslaisiga. A suumlasõ ja eestläse abielun Rootsimaal eläden es saa’ ütte kiilt valli’ selle, et abielun olõ-i tuu hää, ku üts opis tõsõ keele ar’, a tõnõ opi-õi. Tuuga mõõdõtas uurimuisin harmoonilist perreello. 

Kuis sis taa kolmkiilses kasvatamine käve? Peris alostusõst pääle olli’ nä’ püüdnü’ tetä’ nii, et latsivanõmbidõ keeleline üllenpidämine olõs olnu’ võimaligult kimmäs. Egä kõrd pidi vanõmb kõnõlõma latsõga ütte kiilt. Tõisiga võidsõ kõnõlda tõisi kiili. Tuu pand alostusõ keelelidsele traditsioonilõ – lats harinõs ar’, et magama pandmise laulu’ omma’ uman keelen ja tõisi latsi laulu’ umma jälkina uman keelen. Latsõ’ opva’ õks iinkujo perrä ja tuuperäst um pallo inämb vaia kõnõlda latsiga kiilt, ku õnnõ kõnõlda tuust, et olõs vaia kõnõlda.

Ümbruskund om tähtsä – ku latsõ’ väikust pääle saava’ kävvü’  mängutsõõrin, kos kuulva’ suuri ja väikeisi umma kiilt kõnõlõman, sis teküs võimalus sääl kah kõnõlda. Umakiilsilõ pidodõlõ piät latsõ’ õks üten võtma. 

Latsõ’ mõistva’ küländ häste kõikõ kolmõ kiilt. Lugõva’ ja kirotasõ’ nii soomõ ku eesti keelen. Varranõ lugõma opmine vähämbän keelen lähä-ei’ perän inämb meelest.

Latsõ’ tundva’ hinnäst ruutslaisina, kinkal umma’ välismaalaisist vanõmba’. Elädä tahtva’ Soomõn. Nä’ umma’ uhkõ’, et kolmõ kiilt mõistva’ ja tuu võrra tõisist targõmba’ umma’. Umma’ popi’ ni eesti ku soomõ latsi man. Pääle keelelidse oskusõ saava’ nä’ häste toimõ olukõrran, ku om vaia loogilist märkimist, näütüses mänguriiglite man, matemaatikan ja inglüse keelen. Üttegi kiilt nä’ ei häbendä’. Keele’ umma’ näide hindä rikkus.

Jaan Salm kasvatas 5 ja 4 aastast last Rootsin eestikiilsis. Tä kõnõlas tuust, kuis tä om kasutanu’ vähätsit eestikiilsit materjaalõ latsilõ keele oppamisel ja määndse’ piässi olõma hää’ latsiraamatu’ ja laulu’:

– raamatidõ lugõmine. Tä nimetäs raamatit, mis umma’ hää’ latsilõ ette lukõ’ ja kiilt opada. Raamatu’ piät olõma hää’ ja huvitava’, muido latsõ’ kaesõ’, et eestikiilsit olõ-i mõtõt lukõ’;

raamatidõ latsilõ tõlkmine. Kõgõ jääs võimalus häid raamatit käügi päält ümbre panda. Tohe-i häbendä’ uma vähäst keelemõistmist, lats mõist viil vähämb;

– laulmine. Latsilõ miildüs väega, ku näile lauldas ja väega viil, ku uma esä ja imä laulva’. Tohe-i märki, et miä no ma mõista ja olõ’i hellü kah. Kah um hää, ku saas kasuta’ kassette ja plaatõ. Tä esi’ om laulnu’ pallo kassette pääle – uma latsi jaost. Ja sis tarvitas viil säänest nippi, et sõitõn kohegi reisi pääle, um tä üten võtnu’ kõgõ eestikiilse kasseti ja tõsõ’ maaha unõhtanu’. Laulusõna’ piässi kah plaadiümbrise pääl olõma.

latsitahr. Rootsin om hariligun latsitahran latsil võimalus kuus tundi nädälin eesti kiilt oppi’.

Latsilõ tulõ näüdätä, et um olõman terve eesti keeleühiskund. Kodost oppust keelevõrk ei asõnda’, a no avitas külh kõvastõ. Kõgõ tähtsämbä’ omma’ latsi ja vanõmbidõ umavaihõlidsõ’ suhtõ’. 

Ja iks tundus, et Rootsin um kergemb eestläst kasvata’ ku Eestin võrumaalast vai setut. Tuu om tuuperäst, et Rootsin jääs õga kõrd võimalus – olku vai teoreetilinegi – tulla’ Eestihe kiilt har´otama, a siin tuu võimalus nivõrra kimmäs olõ-i. Nuusama’ hädä’, mis Rootsin eestläisi kiilt kimbutasõ’, umma’ siin kah. Ja olõ-i määnestki luutust säändse tõotõdu maa pääle, kost või alati vahtsõt kiilt tuvva’. Sääne tüü tulõ kõik hindäl tetä’.

Olõ-i meil kostki võtta’ võrokiilsit latsitarhõ, lauluplaatõ vai kassette, ku mi esi tii-ei’. Keele jaost om kah tähtsä tuu, et ilma edesi minnen kah kiil´edesi lätt. Tuuperäst olõssi hää, ku kah kõik vahtsõ’ sõna’ saas kiilde manu tettü vai ar’ tõlgit. Ma siin tarviti kah latsiaia  asõmal latsitarha ni muudki viil. Olõ-i tan porrata midägi, et matsi kiil´ ja tan kõlba-õi filosofiid tetä’. Umma’ jo kõik tähtsä’ ja keerulidse’ sõna’ kreeka vai ladina keelest tulnu’ ja olõ-õi nä- sakstõ jaost tettü’. Tan kah vanast elli iks maarahvas, ja kuigi nä’ kõnõli tõist kiilt, olli’ tähendüse’ iks lihtsa’. Kas vai taasama tähtsä illos nimi nigu galaktika tulõ kreeka keelest ja tähendäs piimätiid. Ja olõ-õi tä sukugi paremb vai halvõmb ku eesti linnutee vai mu peräst linnurada.  

Edimädse’ maalatsi kooli’ Võrumaa kihlakunnõn hüväl Roodsi aol

 

kodoluu-uurja Uuno Ojala

 

Maalatsi koolitamine Eestimaal saiõ algusõ kül’ vast rohkõmb ku neli aastasata tagasi. Kõgõ mi koolioppusõ pääpõhjust ja edesiviijät tulõ nätä’ lutõrusõ kerikun, mis püüdse usku tiidmiisi abiga inemiisi süämeas´as tetä’ . Jo saiva’ niiviisi kirätarkust tiidmä’ XVI aastasaa paiku liinaviiri külli latsõ’. 

Katsõn Võrumaa kihlakunnan es olõ’ peräst Roodsiga liitmist 1629. aastagal üttegi liina (pääle Vahtsõliina, millel sõski peris liina õigusi es olõ). Es olõ’ luudu viil Võru maakundagi. Ummõtagi elli’ siin sääntene rahvas, kelle olõmisõn oll´ pall´o ütist: kiä  avvusti’ ütte pühhä jõkõ, usksõ’ vast rohkõmb haldjit mõtsan vai lättin, ku ingliid taivan ja kõnõliva’ umma maakiilt, midä keelemehe’ Võru murdõs kutsva’. Kerigumehe’ omma’ pruumnu’ küll taad kiilt Tartu keelega kokku viiä’ ja niiviisi ,,kerikut kest küllä’’ sääde.

Ku Vinnemaa keisrinna Katariina II aigu 1783. aastagal Tartu maakund katõs jaeti ja Võru maakund luudi, kohe Hargla, Kanepi, Karula, Põlva, Rõugõ, Räpinä, Urvastõ ja Vahtsõliina kihlakunna’ arvati, lätsi’ piiri inämb-vähämb ütte murdõpiirega. Vahest olõs võinu’ viil manu arvata Sangastõ kihlakunnagi. 

Hakatusõs tulõdami miilde viil säädüsesõnnu ja korgõmbalt puult tulnuid kõrralduisi, mis koolias´a’ liikma panni’. Katskümmend üts aastagat peräst Altmargi rahhu, tuu tähendäs 1650. aastagal nõudsõ’ Liivimaa ülembkonsistoorium ehk korgõmb kerigukohus, et egä kerigu manu köstre ammetilõ säetäsi, kiä müüdä maad ringi kävven talurahva latsilõ lugõmist ja Jumala sõnna pidi’ oppama. Mõisaherri umavaltsus ehk Liivimaa Maapäiv es taha’ säändsest as´ast mitte midägi teedä’. Köstre’ saiva’ katsõkümnendis aastis piä egälõ poolõ ammeti pääle säetüs.

Roodsi kuningas Kaarli XI, kedä mitte ilma-aigu aoluun talopoigõ kuningas nimetedäs, tegi 1686. aastagal kõrraldusõ egä kerigu man määrätä kuulmeistre üllenpidämises veerand adramaad. Sama aastaga jõulukuun tull´ viil kõrraldus egän kihlakunnan koolimaja ehitädä, mis arvatas olõvat tulnu’ pääle Bengt Gottfried Forseliusõ, kiä Tartu ligidän Piiskopi mõisan kuulmeistridõ seminäri (1684 – 1688) pidi, reisi kuninga manu.

Kindralkuberneriherrä  Hastferi nõudmisõ pääle otsustiva’ 1687. aastagal Liivimaa Maapääväle tulnu’ mõisaherrä´, et egän kihlakunnan tulõ talulatsilõ raamadulugõmise tarkust, katõkiskmust ja kerigulaulu opada, milles kihlakunnõn kooli’ luvvas. Kuna tollõtsin koolõn hariligult jagasiva’ oppust köstre’ , kutsuti noid köstrekoolõs. 

Pääle Roodsi riigi kerigusäädüse masma pandmist Liivimaal kuningas Kaarli XI kõrras umma nõudmist köstrele vai kuulmeistrele veerand adramaad anda’ (1694. a). Liivimaa sinod nõudsõ’ , et pastori’ egä nätäl perrä kaessi’, kuis latsõ’ lugõva’ ja kõrranu’ lugõmist noidõga, kellel kuul´ jo läbi. Tollõs, et teedä’ saia’ kihlakunna, kogodusõ ja kerigu elust, tegivä’ nii riigi ku kah korgõmba’ kerigumehe’ perräkaemisi ehk visitatsioonõ. Noidõst ülestähendüisist lövvämi tihtsäle küsümiisi köstre ja kuulmeiste kotsilõ. Noid ladinaperätselt visitatsioonõ kõrraldõti kerikin iks hää mitma aastaga takast ja tuuperäst ei saa’ mi mitte midägi üteldä üte vai tõsõ kooli asutamise täpse ao kotsilõ. Inämbäste saami teedä’ iks õnnõ kooli edimädse mainmine, mis siin kirutajalõ täämbä teedä om. Püvvämi siski anda määnestki pilti tuust, kuna saie alostusõ ja kuis käve latsi oppus katsõn (tulõvadsõn) Võrumaa kihlakunnan vanal hääl Roodsi aol.

RÄPINÄ kihlakunnan 18. märtsil 1680 kõrraldõdu’ kuninglik  kerigukomisjon löüdse  sääl säändse olukõrra: 

,, Kuna ka herrä rintnik ja maanõunik om lubanu’ kohalidsele köstrele koolipidämises kohandama elumaja kõrvalõ hääsuuvligult ka üte tükükese maad, kerigust mitte kavvõn eterbergin, millest umbõs 4 külimittu om täüs külvet, sõs ei olõ’ kahtlust – tollõ uma lubadusõ tege tä massvas kah perisherrä kinnitämise (Ratification) nõutamisega niipiä ku tuu võimalik, millega säändene   igävädses saa ja jääs nink kuningliku kommisjoni akti sisse kirotada laskõ’.’’ 

Räpinä mõisa rintnik Johann Vietinghoff, kellest juttu, oll´ kihlakunna keriguiinsaisja ehk ülemb keriguvüürmündre. Köstre Michail Nilson, kes koolimajas kohandõt elumajan elli, mõistsõ kirutada. Küll es saa’ keriguopetaja ütlemäldä jättä köstre nõrkust purotada’. Keriguopetaja andsõ tälle hindä parandamises puul  aastat aigu. Kahos ei tulõ’ vällä, kedä ja ku pallo latsi köstre Nilson opas.

Säälsaman kuningliku kommisjoni kirjun om juttu kah Mehikuurmalõ vahtsõ abikerigu (Fillalkirche) tegemiisist. Asja huvidõn soovitadas kohaliidsil herril kõgõpäält võimalikult kipõstõ üts kõrralik ja tubli köstre ammetilõ panda ja nigu  keriguiistsaisjagi koolipidämises mukav elämine, niisamatõ veidü maad nink tavaperätse külimitü’ anda. Nigu siit näemi, kuulu latsilõ oppusõ andminõ köstre ammedikohustuisi manu ja nii kutsuti kah tollõaigsit kuulõ köstrekoolõs. Loodami, et Mehikuurma köstrekuul´ hüväste käümä läts. Rohkõmb tuust Roodsiaol teedä’ ei olõ’.  

URVASTÕ kihlakunna köstrekoolist and´ edimädse tiidmise keriguvisitatsioon 2. märtsist 1683. Pastor Mattias Lithanderi ütlemise perrä võetu’ üts´ köstres ja kuulmeistres, et latsi lugõma opada, ollõv aga väega loid, viilgi hullõmb, juumisele andunu’. Herrä Maidel, avvukraadilt kapten, kaivas perräkaejile takkaperrä – köstre olla’ võtnu’ umma sannatarrõ mõnõ’ vägüsi opma. Keriguopetaja arvamise perrä tahtnu’ pallo’ inemise’ ummi latsi opada anda, aga tuu köstre (va sunning!) esi’ väega hoolõdu uma tüü man. Inne, ku timäga midägi ette võtta’, tullõv üts hää nuurmiis´ kotusõ pääle kaia’.

Toonanõ köstre saiõ uma keriguorjusõ iist palgas egä talumehe käest külimitü villä nigu toona oll´ kõrd ja kohus. Vahtsõlõ mehele lubati mõisa puult päälekauba kuus tünnü rüki. Tahami vai ei taha, olkõgi et köstrest es olõ’ suurt asja ja tä tükse juuma, piämi tunnistama – Urvastõn latsi opati ja tuu iist saie miis´ palga.

Keriguopetaja 1698. aasta aruandõst tulõ selgele vällä, et 1697/98. aastal oll´ Urvastõn kerigu ligi eesti kuul´ (eine Estnische Schule vor die Bauerkinder). Kooli perält jäie kasutada nelländik adramaa maad. Maa ollõv aga väega kehv ja andvat tuuperäst vähä vällä egä  tuust ei jakkuvat kuulmeistre üllenpidämises. Kildakõnõ kümme aastat varrambast aost, 1688. aastal B G Forseliusele saadõt kiräst näütäs ,,Urvastõ koolin opis 25 last’’.

Aoluu-uurjidõ õnnõtusõs pallo’ kalli’ keriguraamadu’ häädüsivä’ mitmidõ häti läbi ar’. Küllältki häste täüt noidest perrä jäänü’ tühja kotust Sangastõ pastori Chilian Rauscherti  (praost siinpuul imäjõkõ) kiri B G Forseliusõlõ 15. maist 1866. Toomi siinkotsil ar’ pikembä jupi tollõst aruandõkiräst, kon kõnõldas kolmõ Võrumaa kihlakunnakoolist. 

,,Peräst tuud, ku naksi’ pääle põllutüü’, om kõrrakotsinõ koolitüü lõppõnu’. Tuuperäst saadagi umalõ herräle nigu aastaga iist lühükese  aruandõ. Maanõuniku’ herrä Ziemer ja assessoriherrä Grafe omma’ lasknu’ tollõst praostkunnast perit poistõl uma mõisin  Helme kihlkunnan kuuli pidädä. Pastoriherrä Põlvan om saanu’ siist umalõ koolilõ mõnõ’ raamatu’, selle et inne ku Tartulõ üts´raamaduköütjä tull´, peeti siiäni tarvilikus et siin piät raamatidõ tagavara olõma ja nii võidsõva’ kogukonna’ ümbretsõõri noid pallo hõlpsambalõ saia’. Pastorilõ herrä Schützile Tartun olõ joba ainuütsi ligi 100 raamatut saatnu’. Timä suurõst usinusõst nuuriga tegelemisõl  ei taha’ ma parhilla midägi rohkõmbat teedä’ anda. Pastoriherrä Weidemanil om kah Hargla kerigu man kuul´, kos opilatsõ’ ei olõ’ mitte laisa’ olnu’, kuvõrra näil joba jaanuarikuun katõkismuisi ja lauluraamatit vaia läts nink nuu’ kah saiva’. Kuna pastoriherrä tull´ Karulan ildamba kogudusõ manu, sõs ei olõ’ sääl kooliasjun midägi esierälikku juhtunu’. Egätahes om löüdünü’ viis opilast, kellest üts´ pääle lihavõttõpühhi tegi algust katõkismusõ lugõmisega. Urvastõn om 25 opilast, Otepääl 31 ja Rõngun 45, kedä olõ kullõlnu’. Siin Sangastõn om näid täämbädsel aol 60, kellel lugõmine inämbäste selge, näide hulgan aga õnnõ kats´ nuurt tütrikku … ’’

Kolmõst kihlkunnast mitte ütegi kotsilõ ei või’ mi üteldä, kuna sääl kuul´ luudi. Nii täütse joba 1680. aastal Põlva köstre ammõtit Peribe Andrias, kiä paistus Saarõmaa miis´ ollõv. Olkõgi, et tä umma ammõtit väegadõ häste pidi, ei olõ’ koskilt teedä’, et tuulaigu sääl ka kõrraline oppus käünü’. Põlva keriguopetaja  1696. aasta aruandõst saami sõski lähembält teedä’, kuivõrra häste kooliasa’ mõnõl puul edesi läävä’. Kuulmeistre’ kasutada anti sääl nigu kõrd ja kohus 1/4 adramaad maad, mille iist tuu miis´ egä päiv, vahest sõski õnnõ talvõl, noorõlõsuulõ pallõmisõn ja lugõmisen meeleperätselt hää, aga kuna leeväpuudusõ peräst oll´ egäl puul nälg, saa es tä tuu vasta midägi(1696. aastal purõsi mi väikest rahvast üts´ suur näläaig). 

Karula kihlakunna kotsilõ käü kimmämb tiidmine: 1683. aastal sääl köstret ja kuulmeistret viil es olõ’, viie aastaga peräst aga panti viis last opma, midä mi kah kiräst teedä’ saimi.

Hargla kerigu mano luudi kuul´ koguni inne ku tääläne kihlakund Koivaliina kihlakunnast eräldedi ja Karula kihlakund Urvastõ ja Rõugõ jupõst 1694. aastal kokku säeti.

Kehvä’ luu’ kaesõ’ meile vasta Kanepi kooliasjun. 14. veebruaril 1689 toimõtõdu visitatsiooni kõrral kostõ keriguopetaja Samuel Gottfrid Knipperdorff    köstre ja kuulmeistri kotsilõ tettü perimise pääle:,, Siin om üts mittesaksa poiss olnu’, kiä aga uma esä puult jälki tagasi nõuti.’’ Aasta peräst kaibas keriguopetaja ülembkonsistooriumilõ saadõtun kirän jälki, et Kanepin ei olõ’ kooliasjan opetaja mitmakõrdsõst miildetulõtamisest huulmada pääle pallodõ sõnnu viil vähämbätki tettü. Eski sõs, ku opetaja ütele mõisapidäjäle nõvvu and kõrraldada niiviisi, et kiäki tüülistest hummogu ja õdagu iinpallõs, saa herrä vihatsõs ja lõpõtas egäsugutsõ’ jutu’ tuuga, et sääntest asja ei saa’ seol maal külh mitte tetä’.

  1. aasta juulin kõrraldõdi ülekaemine kõiki kuulõ kotsilõ, millest kanti ette konsistooriumilõ ku korgõmbalõ  kohalidsele keriguvõimulõ. Märgit kerikite ja kuulõ hulgast oll hädälidsemb olukõrd Kanepin. Akti kirutõdi:,, Kanepin sais olõmine ilma kuulmeistrita, ilma köstretä ja ilma ammõtilõ pühitsämäldä (ohne ordinaire) kerigu iistsaisjata, mis tuuperäst mitte õnnõ kerigu vai kah kooli ja pastoraadi kõgõ mittemillestki tege. Kuna tõisi Võrumaa kihlakundõ kotsilõ ei olõ’ koolihäti kaivatu (pääle Urvastõ, kos koolimaa väega vilets) võimi tetä’ järelduse, et  muial pidivä’ olõma kõrraligu’ koolimaja’, koolimaa vällä mõõdõt ja kuulmeistre ammetilõ pantu. 1696. aastal sais Kanepi kihlakund iks viil tõisi kõrval aost mahajäänünä, selle et  sääl ei olõ’ antu’ koolimaad egä koolimaia ehitedü. Ja vaivalt tuud näläaigõga kiäki ette võtta saigi. 

Väega vähä võimi üteldä Vahtsõliina kooli kotsilõ. Aastal 1689. veebruarikuu 9. pääväl andsõ pastor Johann Prendenthal teedä köstre ja kuulmeistre kotsilõ, et õnnõ köstre om kellälüümises olõman. Ei olõ kah viil köstre maad. Kuvõrra 1693. aasta juulin Vahtsõliina koolõ aktin koskil halva sõnaga ei nimmata, võimi arvata – kuuli peeti nigu vaia. Vahtsõliina kooli aoluuraamadu kirutanu Johannes Saarniit tege 1/4 adramaasuurusõ koolimaa kotsilõ XVII aastasaa alostusõn järelduse, et  sääntene mõõdõti kimmäle joba Rootsi aol vällä. Egätahes 1725. aastal Vahtsõliinan latsi opati. 

Põnõvamp ja pikemp tulõ Võrumaa kõgõ suurõmba kihlakunna Rõugõ koolilugu. Edimädse’ tiidmise’ säälsidest koolõst and 11. veebruaril 1689 kõrraldõdu visitatsiooniprotokoll. ,,Omma’ olõman nii Rõugõn ku kah Roosan (zu Rosenhoff) kuulmeistre’, kiä mõistva’ lukõ’ ja omma’ küländ kuulsa’’’ , loemi säält. Küsümise pääle, määne om näide taso, kost keriguopetaja:,, Kerigu iistsaisja and näile kerigulaekast 4 hõpõüüri, kokku mõlõmbalõ 8 hõpõüüri, tä esi and näile süvvä’ ja juvva’ ja egä pühäpäiv 2 valgõt.’’ – valgõ tähendäs rahan rundstükkü. Kukki köstremaad viil vällä mõõdõtu’ es olõ’, plaanitsõdi tuud tetä’. Ja nigu plaanin, anti tuu maa Haani mõisa osast, millest viil ildamba pallo häti tull´. Põnõvas tege seo kandi koolivärgi tiidmine, et ka Roosan oll´ asatundja oppaja ammõtin. Kuna Roosan luudi abikerik joba varramba ku Mehikuurman, ei tiiä mi, määndsest aost sääl kuuli nõuti. Egäl juhul ei saa’ üteldä, et 1688. aastal Rõugõn kuuli es peetä’, aga kimmäst tiidmist kah tuu kotsilõ es olõ’. 

Tsillukõsõ killukõsõ kogudusõ rahva aoraamatin vai meetrikin lubasõ Rõugõ kolmõsaa aastaga vanudsõst kooliluust kokko säädi vaimusilmä läbi nättü’ minevikupildi. Arvada, et Rõugõgi keriguopetaja Joh. Nicolaus Hardnungen nõudsõ 1687. aasta maapäävält tulnu’ kõrraldusõ perrä köstretelt latsi oppamist. Rõugõn nakas kooliorjust pidämä miis´, kedä timä ammõti perrä kutsuti Köstre – Reinus. Rein käve 1776. aastagast arvatõn egä aastaga ( v a 1690) kõrra kerigu armulavval. Viimäte käve tä armulavval 21. mail 1693. aastagal. Tuusama aastaga 13. augustikuu pääväl käve keriguopetaja tedä haigõst pääst kaeman ja 25. augustil 1693. aastagal kanti väärt köstre maamulda. Köstre-Reinul oll´ naasõ Katrega kokku kuus last – kats tütärt Catre ja Liiso nink poja’ Jakob, Mihkli, Rein ja Daaniel. Jakob ja Daaniel kuuliva’ noorõlt. Ummõtõgi es saa’ Köstre – Reinu ammõti perijäs timä latsõ’. 

Tuusama aastaga, ku Rein kuuli, laulatõdi kerigumõisa talurahva siäst 27. detsembril 1693 Mello Jaano poig Jaak Kuulmeistre ja Tindi Daanieli tütär Mai. Ku aastaga peräst perren poig Peter sünnüs  ja tä 16. detsembril 1694 ristitäs, näüdätäs jälki meetrikan esä nime man ammõtit Koolmeistre. Vaheldusõs märgimi: sõna kuul´ (kool) tulõ keskalambsaksa keelest, kuulmeistre aga peris saksa keelest: Schulmeister. Olkõ’ sõski täheldedü, et Rõugõ kogudusõ meetrikan om edimäne tiidäollõv kuulmeistre ammõtinimega miis´ kogu Võrumaal. Kuulmeistre Jaagu võimi ar’ tunda’ kats´ kõrda: 28. juunil 1691 ja  maikuun 1693 nimmatas Sännä talurahva hulgan armulavvan käünü kuulmeistret Jaaku.  Ja tävveste arusaadav, et oppamisega tutva miis´pääle köstre surma Rõugõ kerigumõisa üle tuvvas.  Sännä mõisa herrä latsi jaos oll´ umaette oppajas Heinrich Offermann, a tulõ vällä, et kah talulatsi jaos oll´ määnegi oppus ja või olla’ esiki peris kuul´. Tuuga võimi kihlakunnan katõ kimmäle teedä-olõva kooli kõrvalõ säädi küsümise märgiga viil Sännä kooli.

Paistus, et Mello Jaak pidi ütsindä kuulmeistre ammetit, kuna XVII aastasaa  lõpun om Rõugõ kihlakunna köstres joba Jüri nimeline miis´. Kuulmeistre Jaak kuuli 1720. aastagal kuvvõkümne aastaga vannudsõlt.

Edimäidsile talulatsi koolõlõ pandsõ põõna Põhasõda. Õkva sõa alostusõn 1700 viidi Rõugõ ja Põlva keriguopetaja’ Vinnemaalõ vangi. Kooliõ, mis jo suuri nälläaigõga hingitsänü’ olli’, jäivä’ mõnõs aos saisma. A kos algus oll´ tettü’, läts koolioppus vahtsõst vallalõ viil inne, ku Suur Piitre ruutslaisiga Uusikaupunki liinan rahu tekk´. Egä asalda 1710. aastagal Riian alla andnu’ mõisaherrä’ es nõvva’ Piitre I käest enneskidse kerigu- ja koolikõrraldusõ tagasi tegemist.

Võidas küssü’, milles meil kõikõ taad om vaia tiidä? A kõgõpäält tollõs, et tiidä’, kost tulõva’ mi rahva kirätiidmise juurõ’. Ja tõsõs: kuna asotõdi mi maalatsi jaos üts´ vai tõnõ kuul´. Olkõ’ siin kirja pant õnnõ ütes väikus tiiraakõsõs tollõ kavvõlidse ao taadõ jäänü’ Võromaa kooliluu manu.

 

Kiräsõna

Eesti kooli ajalugu 1.kd. Tallinn Valgus 1989

Johan Kõpp. Kirik ja rahvas. Sugemed eesti rahva vaimse palge kujunemise teelt. Eesti vaimulik raamat, Lund 1959

Lembit Andresen. Eesti kooli vanem ajalugu. Tallinn Valgus 1985

Johan Saarniit. Vastseliina kooli ajalugu

Läti NSV Riiklik Ajaloo Keskarhiiv. Liivimaa visitatsiooniprotokollide kollektsioon.  

Tarkusõ armastus

Kõivo Madis

 

Mis om taa tarkus ja mille taad armastama piat ja kas üleültse piät? Määne taa olõssi, et piässi?

Olõs võiollaq ilosamp taadsamma asja üteainu synaga arq üteldä – tarkusõarmastus, a nigu kyik muuki as´aq, mille jaoss om olõman eräle syna, olkõ liht- vai liitsyna, om jo määneki eriasi ja mis taa olõssi, om viil rassõmp ärq arvada.

Üts, mis täämbä üteldas katõ synaga, om jo hummõn tõnõ, ku taad ütega üteldas. Abi elo om õkva peris muud ku abielo ja abielo lahotus ci olõq viil joht tuu peris abielolahotus, mille kotsile voit kinofilmigi tetäq – “Abielolahotus Itaalia muudu”. Niguq abielo võit lahotadaq (katõ synaga) nigu esiq ärq näet, nii võit saq umma vai võõrast tarkost armastada ni pall´o ku kulus ja ütelegi tõsõlõ tuu ette ei putuq. Abielolahotus no putus külh, tuud piät kohton tegemä, tuujaoss om parakrahviki kindmä olõman, tuu kuulutõdas vällä ja käü dokumendest läbi, varandus lahotõdas ja latsõq tetas poolõs vai andas imäle, ni et esä noid joht kaemangi kävvü ei võiq.

Abiqlolahotus kuulus traditsiooni ja om tan ritualiseerit.

Ni ka sis, ku maq ütle – tarkusõarmastus, piäs täl armastusõl ja tarkusõl olõma määnegi traditsiooniline staatus, tuu ei olõq inämp mu uma eräarmastus ja -asi, tä kuulus jo tõisilõ, võillaq kyigilõ, tä om jo määnegi universaal. Miiq traditsioon säänest synna tunnõ-i joht.

Miiq või agaq tetäq pruuvi ja võtta nuuq synaq mynõn tõsõn keelen ja tan naaq kokko panda. Ku võõras kil, mis kiil piäs tuu sis olõma? Ku miiq kynõlõ traditsioonist, sis, kohe sügävämbähe miiq viil minnäq saassi ku kreeka kiilde, kost jo niipall´o om võetu, ni liht- ku liitsynno, ja millen miiq jo sjoonsaman Kaika koolimajangi olõmi jo kynõlnu – kosmoloogia, pedagoogika jne.

Tarkusos võiss võtta kreeka sõna ἡ σοφία, armastusõs võis võtta ἡ φιλία, ja sjoo syna om väega pall´oside liitsõnno osaline:

φιλογεωργια põllutüüarmastus

φιλοθηρια – jahtmisearmastus

ἡ φιλοκαλία – iloarmastus

φιλολογια – arotamisearmastus

φιλοματεια tiidmisearmastus

φιλολοονια tüüarmastus jne.

Sjoosamatsõ skeemi perrä võissimiq säädäq kokko syna – ἡ φιλοσοφία ja sjoo syna om olõman jo kreeka antiigin, jo õdagumaisõn keskaon; kogo vahtsõaignõ ilm tund taad synna – filosoofia.

Tollõst kokkopandmisest sis kreeka keelen või tõsõlt puult üteldä: filosoofia om  tarkusõ armastus kreeka muudu, mis kokko andvaq tarkusõarmaastusõ kreeka muudu, mis om filosoofia ja õidagumaisõn ilman traditsioonõga antu, säetü ja kuulutõdu?

Võiollaq tarkus eesti muudu om egäüte uma tarkus ja ei saaki üten uma armastusõga saiaq tuuss, miä traditsioonin sais ja püsüs? Kuis piässimi märkmä ja võrdlõma umma tarkust kreeka umaga, et rohkõmp tuu poolõ hoita, ku as’aq ja aoq nõudva?

Aga kos viil om tuu kotus, kon miiq umma vanna tarkust parõmbast om hoietu kui vanasynan! Vanasynast miiq kaemiki. Suurõn vanasynaraamatun “Eesti vanasõnad I-IV” (1980-1988) om näid egäsugutsit. Miä meile kõlbas, om tan nüüd kirja pantu ja sortõ perrä ärq jaetuq (numbriq vanasyna iin ommaq tüübiartikli numbriq):

11595 Ega inne targas ei saaq, ku kats kätt om rindu pääl.

867 Havva veere pääl saat targas, aga sis om ilda.

8317 Ku elät, sis näet, ku kasut sis kaet; inne saa-i targast, kooni ärq koolõt.

11596 Ega muidu targas ei saaq, ku kooliraha ei massaq.

11672 Tõlgulda õks targa ori.

11626 Kes sis tarko leevä sööse, ku ullõ olõ-i.

11629 Tark and iks ullilõ perrä.

11626 Targa tarkus lõpõs rumala kätte.

12873 Suur ull’us ja ülearu suur tarkus ommaq ütehääq.

11642 Tark miiss’ pidä illo suuga, pini persega.

1577 Hullul synaq huulõ pääl, targal hambiide takan.

11619 Targal om suu süämenh, rumalal süä suun.

11620 Targal om vihtmises lõunu lumõ pääl küländ, rummal külmäs sannagi ärq.

11634 Tark kaes silmiga, ull’ kump kässiga.

11648 Tark näge ette, ull’ taadõ.

11661 Tark võtt ulli käest ka oppust.

2492           Tark miiss’ hoit hinge, julgõ miiss’ jätt julgaq.

11697         Tark tiib tassa ja targu, rummal rutatõn.

727             Ettekaemine om kyiki tarkuisi imä.

11664         Ega tarkus süvväq ei küsüq.

11665         Ega tarkust sälägä ei kannaq.

11662         Ütski tark ei sataq taivast.

11692         Egas tarkust kotiga saa-i taivast tuvvaq, ku hindäl olõ-i.

11600         Egäüts om uma kotussõ päält tark.

11689         Takast tulõva targõmbaq.

11678         Tarkus om pall’o väärt.

11621         Targal egäl puul isamaa.

11155         Sõnnik põllumihe tarkus.

11622         Targalõ tulõ tark hädä kah.

Sjoo perämine om antu pall’alt üten variandin, midä ta tähendämä piäs, või arvada, täl om iroonilinõ helü man. Aga väega tulõ kiusatus taad nii interpretiiri: “Targalõ tulõ tarkusõ armastus kah pääle, nigu hädä.”

Sääntse parafraasiga võissi nüüd minnäq ja kaiaq, minkmuudo ta tarkus tuust kreeka umast mahaq jääss vai ette jõud. Midä om tan miiq uman tüüpiline? Vast ettekaemine ja elotarkus, vast tagasihoitmine ja pikk märkmine: 11595, 8317, 11596, 1577, 727, 11697, 11689 toheseq ollaq naaq esiloomulikumpaq. Ja pääle kygõ muu, tä om kipõ tarkus, tä om oppust saanuq, tälle om oppust antu, tä om hätä nännüq ja hoit tä iist.

Millest täl puudu tulõ, et sünnüs tuu armastus, miä tarkusõ armastusõn filosoofias võissi saiaq, om esiq tuu armastus, miä sunnit ei olõq ja vaba om, miä pääle tulõ nigu hädä ja millest ei päseq joht. Sjool tarkusõl jääss puudu julgusõst, ta ütles: “Ku elät, sis näet, ku kasut, sis kaet.” Sjool tarkusõl ei olõq häbemädüst asjost läbi ja müüdä kaiaq, ei olõq julguist asjost oppust võtmada jättä, asjolõ vasta saistaq.

Kreeka tarkus, ku tä määnegi eriline om, et tä hädä vällä kuts ja tarkusõ-armastusõ sünnütäs, sais apooria ja tragöödia vaihel.

Et seletädäq, miä maq tuuga märgi, piä tuuma näitit.

Üts näüdeq, et külh ikäv, om kyigilõ häste tuntu ja tuust miiq alostamiki:

ma kynõla ruudu diagonaalist – olkõ meil ruut ja tä külg 1 (et lihtsamp olõs, muido võit võtta kah 2, vai 3, vai midä taht) meetri(t), vai jalga, vai tolli, ka tuu olõ-i tähtsä. Sis, tuu juun – diagonaal – miä liuhka lätt ütest nukast tõistõ, om pikk (ruutjuur)2, kas meetrit vai tolli, nigu mi küle hindä mõõdus võtimi.

Nüüd aga, küsümä piät, miä asi om ta ruutjuur kats (vai ruutjuur katõssa, ku küles om võet kats, vai ruutjuur katsatõistkümnest, ku küles om võet kolm jne.)? Vastussõ võit niimuudu anda: (ruutjuur)2 om sääne arv, et kui taad esihindägä isit (sjoo syna eesti keele korrutama jaoss paksõ Kaika seminarin vällä Sits: ma isi, sa isit…) saat arvo 2:2=(ruutjuur)2. Sääne om definitsioon, aga sjoo definitsiooniga ei olõq viil sukugi üteldü, miä “taa sääne esiq om”. Tuuperäst, et ku maq taad diagonaali mõõda, sis ei küsüq ma sukugi, miä ma saa, ku ma taad esiqhindägä isi. Ma taha teedäq pall’o tä esiq om. Pall’o tä mõõdolindi pääl välla and.

Tu agaq, miä tä mõõdolindi pääl vällä and, piät jälki olõma arv, määnest mõõta saat ja tollõsama mõõdoga, määntsega sa küle jo mõõdit. M i ä tuuga om üteldüq?

Tuuga om üteldü, et pikkus, miä maq saa, om üts vai kats vai kolm vne mõõto hinnäst. Vai või ollaq kah üts vai kats vai nii edesi täüsmõõto ja noid “poolikit” pääle.

Miä aga tähendäs tuu ““poolikit” pääle”? Tuu tähendäs, maq või vällä mõõta määntsegi mõõdolindi osa. Tuu ei olõq rassõ ku mõõt lask hinnäst üts vai kats vai kolm vai rohkõmp kõrda kokko käändäq. Maq saa puul, kolmandik, neländik jne. Näid osasit ma või võtta jälki niipall’o, ku kulus – kolm säitsmendikko, katõssa ütsendikko jne.

Ütesynaga, ku maq tuu pikkusõ ärq mõõda, piät maq saama määntsegi arvo nigu üts katõndik = 3/2, neli kolm neländikko = 19/4 jne. Sjoo arv, miä olõs diagonaali pikkus, piäs olõma määneki niisamatõ harilik murd – katõ täüsarvo suhõq: M/N.

Sjoo hariliko murru võit kirotadaq ümbre niisanotus kümnendmurrus — 3/2 =1,5 jne, agaq sis või juhtu, et mynt ei saaki peris täpselt üles kirota — 1 1/7=8/7=142857142857142857…, ja perrä täl arvol säändsen kujun olõ-i joht. Tuust olõ-i katski midägi, tuuperäst, et egas kümme olõ-i määnegi jumalast antu “pääarv”, tä om miiq hindä valit, et meil juhtus olõma no kümme näid näppõ — olõs no Jummal meile näid säidse vai katskümmend üts anduq, olõssimi vast armastanuq noid säitsmendmurdõ vai katskümmendütendit.

Miä tan arotlusõn pääasi om, om tuu, et mõõdoga mõõdõtu arv, et miiq täst arvo saissimiq, tuu tähendäs, et miiq taad märki võissimiq, piät olõma niisanotu ratsionaalarv: M/N.

Tõnõ küsümüs olõs muidoki, kuis mi tä ratsionaalarvo, tuu tähendäs arvo, mink üle mi mõtõlda mõista, kätte saissi? Tuud võit mitmõt muudu tettäq. Tollõ jaoss om algoritmõ pall’o. Võit jo ka pruuvi: näet edimält, et (ruutjuur)2 piät suurõmp olõma ku 1 (1(ruudus) = 1<2). Proovit 2. Kats om pall’o (2(ruudus) = 4>2). Saat teedäq, et tuu, miä sa otsit, M/N om suurõmp ütest, vähämp katõst: 1<M/N<2. Proovit vahtsõst – võtat üte arvo vähä suurõmpa ku üts, mink ruut om kats (ku levvät sääntse), vai vähämp ku kats – 5/4 om üts sääne – ja tõsõ, vähä veidempä ku kats, mille ruut om kats (ku levvät saandse, sis ollit sa jo ta löüdnü ja vastus om käen), vai suurõmp ku kats – 6/4 om näütüses sääne – saat 5/4<M/N <6/4.

Ja tiit nii ynnõ edesi, et ruutjuur kas jääss nii kitsahe vahemikko, et edesi arvotadaq inämp ei massaki, olõt vastossõ jo piaigu kätte saanoq. Tuuperäst, et ku mul tuud diagonaali pikkust määntseski as’as asja iist vaia lätt, olõs ull’us edesi arvotadaq rohkõmp ku tarvis: “Tark võtt ulli käest ka oppust” (11661).

Kreekamuudu tarkusõ armastus saa-i joht rahho: “Targalõ tulõ tark hädä kah” (11622). Tarkus ei saaq hinnäst pittäq.

Tä ei saaq uman armastusõn inne pittäq, ku tiid kas omgi säänest arvo M/N = (ruutjuur)2 olõman vai olõki joht.

Et ma külh lövva tuu arvo nii täpsält, ku esiq taha, armastus iks nõud – om, vai olõ-i?

Kreeka tarkusõarmastusõn saavaq lõppudõlõpus kyik küsümüseq olõmanolo küsümüisis.

Olõmine esiq om tuu, mink kotsilõ tarkus vastussõ andma piät, tuud nõud armastus tarkusõ vasta antiikkreekan.

Kynõldas: küsümüs om olõmisõn hindän ku sääntsen.

Et taa näüdeq külh viil olõmist ku säänest – olõmist üleüldse – ei näütä, näütäs ta syski kreeka märkmise ja tarkusõ muudu.

Tark piät olõmise hindä kätte saama — αυτο υοεσυ λαι ειυαυ: üts ja sama om mõtlõminõ ja olõminõ. Et diagonaalil pikkus olõman olõs, piät tä olõma tuusama, miä tä mõttõn antu-om.

Võro vanasynagi ütles ja tankotsil om ta kreeka umalõ lähkesen: “Tark näge ette, ull’ taadõ” (11648). Ull’ näge tuud, miä takkaperrä näütäs, tark näge ette, tuu om, näge tuud, miä om ja tuuperäst iin-om. Tarkus om ettenägemise võimõq. Ma näe om kreeka keel οραω, seo sõna aoristos om ειδον, aga ειδεναι om jo tiidmä.

Targa tiidmine om tollõ ettenägemine, miä iin-joba-om.

Tark näge ette, kas sääne arv nigu M/N saa (ruutjuur)2 arvotusõn ette tullaq vai saa-i.

Nüüd piät ütlemä, et rehkendämiskunst es olõq tuntu mitte Kreekan ynnõ, ka naabriq olliq näil hääq rehkendäjäq. Võiollaq tan kunstin ku tehnikan, manipuliirmisekunsti, mynõ kotsa päält parempagi viil. Babüloonlasõq olliq hääq spetsialistiq, nääq tundsõvaq noid võttit, miä virka anniva tulõmuisi, nii täpsält ku esiq tahtsõt.

Ynnõ Kreeka armastus tarkusõ vasta oll’ sääne, et tuust es avita. Es avita tuust – “nii täpsält ku esiq tahat”, naaq tahtsõva teedäq, miä-om. Naaq saivaq tuu – säänest arvo (ruutjuur)2 ei saaq ollaq olõman. Mõtlõmisõn hindän ku olõmisõn tuud olõ-i.

Ja tuuperäst tuud ei olõki.

Tuu om diagonaali pikkusõ hindä osa, μοιρα, et tä olõman ei olõq. Sjoo om tälle μοιρα εστι −− määrätü om.

Ja nii suur om armastus tollõ tarkusõ vasta, miä armastusõ ärq tiin, et tuu, miä tarkusõ ette-kaemisen olõmaldaq om, om olõmaldaq, miä ka ei paistuq; kuis ka ei näüdäq. Diagonaali pikkus olõ-i tegelik, tä näütäs ynnõ.

Sääne hoiak om uma loomu perrä traagilinõ ja vii uman tarkusõarmastusõn apooriani. Sjoo hoiak om ütekõrraga traagilinõ ja apoorilinõ. 

Sjoo hoiak om kreeka tarkusõ takan, miä armasusõ ärq tiin, tuuperäst, et ynnõ armastus esiq tuu tarkusõ vasta vasta kanatas sääntse tarkusõ ärq.

Tulõ kynõlda mynõq synaq tragöödiast ja apooriast. Tragöödia om Atikast, apooria Eleast. Elea apooria om olõmisõ hindä apooria. Olõmise hindä apooria om müüdäpäsemätü. Atika tragöödia om tragöödia müüdäpasemätüsest, sjooga om tä apooria.

Oidipusõ tegeläseq saavaq jo ette teedä, miä juhtus. Teeden ette, miä juhtus, võivaq naaq umahindä vaba tahtõ perrä tettäq nii, et tuu, miä etteüteldü om, ei juhtusi. Oidipus tege uma parempa perräkaemisõ perrä nii, et võimata olisi esä tapminõ ja verepilästüs ja õkva tuuperäst saa tuu teoss – nii kuis üteldü – oll.

Miä tulõma saa, om jo tulõvana olõman. Et tä viil ei olõq ja tulõmaldaq jäiäq või, näüdäs ynnõ.

Traagilinõ müüdäpäsemätüs sünnütäs traagilidse imperatiivi. Kreeka naabriq, kinkalõ näüdäs, et (ruutjuur)2 om olõman, tuuperäst, et taad võit rehkendä nii täpsält ku esiq tahat, kink tarkus traagilist küsümüst olõmisest vai olõmadast es nõvvaq, es olõq määntsegi imperatiiviga piiratu. Maq võissi tetäq ruutjuuriga määnsit taht arvutuisi, niguq olõs sääne arv olõman. Kreeklasõq, kinkal oll traaagiline tiidmine, et säänest arvo olõ-i ratsionaalarvona olõman, olliq piirätü. Rehkendüseq ruutjuur katõga olliq keeletü. Ka ruutvõrrandide lahendämine (kos mängvä ruutjuurõ) sais’ traagilise keelu all.

Aga matemaatika ei olõq viil filosoofia, et tä külh Kreekan filosoofiaga kuun om käünüq. Olõmisõ hindä traagilisõq imperatiiviq ja apooriaq ei sünnüq viil ruutjuur katõga. Naaq sünnüse mõtlõmisest olõmisõ kui olõmisõ perrä. 

Piät kynõlama olõmisest hindäst üten elealaisiga.

Elea filosoogia (ja õdagumaisõq filosoofiaq üleüldse) algusõn sais Parmendides.

Parmendidese (viiendämäl aastaaol inne Kr) fragmendiq (ja fragmendiq ynnõ jäänüq omgi) kynõlasõq katõst tiist, miä nakasõ värdjide mant, mille iin sais õigusõjummal Dike.

Nii ütles Dike värdjide man: “Üts tii om tyy tii (oppus) – αλεθεια. Tõnõ tii om võlsi tii (oppus) δοχα.”

Tyy tii om olõmisõ tii: olõmine om ja tuuperäst ei saaq tä olõmaldaq ollaq.

Miä olõmaldaq om, om olõmaldaq (ουχ εστι μη ειγαι) ja tuust ei saaq kynõlda, tuud ei saaq mõtõlda, sjooperäst et – αντο νοειν εστοντε χαι ειναι: üts ja sama om mõtlõmine ja olõmine.

Olõmine om, olõmadust ilõ-i – εστι χαρ ειναι, μηδεν δονχ εστιν. Sääne om tyytii, kos kyik om paigan ja muutust ollaq ei saaq. Kyik, miä tulõ, om joq olõman (Oidipusõ saatus!). Tuu, miä viil tulõ ja põrõhõllaq olõ-i, tollõn om “olõ-i” sehen ja tyyn olõmaldaq, tuu kuulus δοχα tii manoq, tuu näütäs ynnõ, tuud olõ-i.

Sjoost kreeka filosoofia alostusõst om küländ pikält kynõlnu U.Masing uma Taivapõdra rahva luun ja laitnu tä kreeka ull’usõs. Aga – “Suur ull’us ja ülearvo suur tarkos ommaq ütehääq” (128739). Sjood võro vanasynna võit lukõq Masingu perrä ja nätäq Parmenidesen ull’ust, võit ka lukõq Masingu vasta ja nätäq Parmenidesen ülearvo suurt tarkust. Nii vai tõisildõ, om taa tuu tark hädä, miä targalõ timä tarkusõarmastusõn pääle tulõ, miä inne pitäq ei saaq, kuni jõud apooriani (mõtlõmisõ tragöödia). 

Apooriaq ahtamban mõttõn tulõva takast. Tõnõ suur Elea miiss’ Zenon om naaq synastanuq ja niimuudu naid tundaski: Zenoni apooriaq. kuulsamp om “Nuul”.

Nuul, miä liigus, saa-i paigast ärq. Nuul, miä liigus, lätt läbi paiku, kost tä tii lätt, egän paigan, kos tä om, tä om ja saa-i olõmaldaq ollaq. Et paigast ärq saiaq, piät tä olõma paigan ja paigast ärq.

Piät olõma ja olõmaldaq kõrraga. Säänest asja saa-i mõtõlda. Mõtlõmine ja olõmine om üts – tuud saa-i ollaq: nuul, miä liigus, om paigan.

Sääne om küsümüs olõmisest, miä om püstü pantu kygõ suurõmpa tarkusõ armastusõga ja timäst nakas pääle õdagumaa filosoofia üleüldse.

Nii om ja küssüq tulõ – miä om ta suurõ armastusõ palk? Tollõ tarkusõ palk, miä taivapõdra rahva silmin om puhas ull’us?

Miä as’aga tasos sjoo armastus ärq, kas piät tuud uutma vai tuu iist pagõma?

Seo om küsümüs, miä tulõ meil hindält küssüq, ka sis, ku piämi hinnäst taivapõdra rahvas.

Taso om agaq teedäq ja tuntu. Ja pakõq ei olõq ta iist inämp kohegi. Sjoo om tuu õdagumaa tiidüs – kosmoloogia, matemaatika, füüsika, bioloogia jne, miä sündü sai tuuperäst, et mõtlõmine om lännüq traagilidse lõpuni, ei olõq uma armastusõn päsnüq apoorjide iist. Tä om hinnäst ütest apooriast mõtõlnu läbi tõistõ. Oppus liikmisõst es saaq sündü muidoq, ku nuul, miä liiksõ, pidi olõma paigan. Matemaatika es saaq sündü muidoq, ku traagilinõ imperatiiv kiildse ärq ruutjuur katõ.

Agaq tiidüse takan tulõ tehnika. Kyik tuu, mille poolõ miiq ilma mõtlõmaldaq niguq ull’iq püvvämi ja ei olõq tuuperäst viil ülearvo suurõq targaq. Võiollaq om tehnika esiq sjoo filosoofia hindä kui filosoofia ja tragöödia?

Kas tä om hää vai halv, om jo ilda küssüq. Mynõq ütleseq halv ja kihotasõq lennukidega ütest maailma otsast tõistõ, et tuust kynõlda. Maq näe-i tollõn suurt tarkust ega armastust.

Õigusõperrä om jäänüq kolm võimaluist. Nüüd võit viil põh’apõtroga ärq sõita vai budda munkiga üten kuupin meditiiri, ja sjoo tii om tark ja sjoon om armastus kah – külh mitte tuu õdagumaine, aga üts tõnõ.

Nüüd võit kyik jo unõhta ja tehnika ärq oppi ja spetsialistis nakata nigu babüloonlasõq, kiä arvutivaq, aga es tiiäq, midä nääq tyyperrä teiväq. Nii elät tehnikan ja pästät tä valla ja tiiä-i midägi tollõst suurõst armastusõst, miä tä takan ja alostusõn sais. Nii või ja nii tetäs. Nii tegeväq terveq rahvaq ja riigiq ja andva hinnäst “tehnilise progressi”armos. Naaq ommaq immigrandiq sjoon traagilis-apoorilidsen tarkusõarmastusõ ilman, et nääq külh eski hääq as’atundjiq ollaq võivaq.

Ja lõpus, võit nüüd viil kyik taa taso vasta võtta ja otsa kaiaq tallõ, miä tä uma olõmise piten om. Ja nätäq, et kygõ suurõmp apooria tan apoorilis-traagilidsen filosoofian om tä hindä olõmanolo. Tehnika tulõ kogo taa tarkusõarmastusõn vasta võtta ku kygõ apoorjide apooria. Tarkusõ apooria: tarkus uma kygõ korgõmpan astmõn om uma loomu perrä tuu, miä ollaq ei saaq.

Miiq piät uma mõtlõmist hindäst läbi mõtlõma ja tuu om viil miiq perämine lootus. Ku miiq olõ jo õdagumaalaisis nakanu ja tehnikan elämi, piät tuu perämidse välläkutsõ vasta võtma ja uma korgõmpan apoorian ärq mõtlõma. Muidoq jäämiq tehnika mängoas’as ja sis päsemist inämp olõ-i.

Sis olõ-i inämp midägi. Puhas näülisüs.



ILMALUUMISOPPUSÕ VASTAOSSUSÕQ

Kasagu Enn

Alostusõs

Ilman um vähä asju, miä iks peris huvitavaq jutuainõq ummaq. Selge tuu, et kygõ huvitavamb um muidoki esiqhindäst kynõlda, aga millegiperäst tuu jutt tõisilõ harilikult nii väega ei miildügi. No aga ku joba piät millestki muust kynõlama, sys paremb um kyik, miä olõman, kõrraga kokko ütes jutus võtta. A inne ku tuud tetäq, piä maq alostamises viil ütte-tõist tsuskma.

Siin Kaikan oll innemb juttu, et võro kiil saa-i kunagi ollaq tiidüse- vai säädüsekiil ja näütüses nii keerulist asja nigu pedagoogika (oppamisõtiidüs) saaki eiq võro keelen edesi anda. Tuu või jo kyik õigõ ollaq, ynnõ siin tulõs vaihet tetäq tiidüse ja opõtuse vaihõl. Mullõ paistus, et tiidüseq ummaq sääntse as´aq nigu tiidüslik kommunism, ateism, pedagoogika, sotsialistlik põllumajandus ja kyik muu sääne, miä umma värki maru täpselt tiid. Loodusõ vai aoluu uurjiq ei tiiäq umma alla nii häste, nääq piät tuud viil uurma ja tuuperäst olõ-i näil tiidüst, nuuq alaq, midä nääq uurva vai oppasõq, nuuq saa-i ollaq muuq ku ynnõ opõtusõq. Ja et tan peris õigõt otsa ei olõki, kon opatas ja kon opitas, sys keeleväändmidse vähändämise hääs tarvitami edespidi (sääl kos segiminekut pelätä olõ-i) alati synna oppus nii oppusõ ku opõtusõ tähendüseh. No ja um ka kotussit, kon “oppus” ei passiq, sys piät iks tiidüse appi võtma (näütüsess tähetiidüs).

Viil paistus mullõ, et eestläseq ummaq mynõ kotussõ kotsilt peris ullis lännüq, tuuperäst nääq ei tahaq sukugi arvu saiaq, miä näile esiqhindäle hää um. Minkperäst nääq muidoq tsuskva niguq ei olõs võrokiilset tiidüst vaia? Maq looda, et miiq piä-i vast tuud inämp kavva seletämä, vast nääq nii moloq olõki-i ja saavaq eski arvu. Jätämi miiq tuu lörä ja

nakkami veerest pääle.

Hää mitu aastaigu tagasi küsse üts teräne koolilats mu käest mille tähetiidläseq egäsugutsit keerulidsiq värke vällä mõtlõsõq? Misjaoss um vaia marudat matsu, mustõ mulkõ, ilma lakjalindamist ja muud säänest. Tälle tundu, et väega häste saassi läbi ka vana küdse tähetiidüsega, tulõs ynnõ märki kuismuudu. Niiviisi olõ-s viil kiäki mu käest küsnü ja mul läts tükk aigu, inne ku kõrraperäst kostõtus sai. Asi um nii, et ega sys tiidlädseq nal´a peräst nakka-i harinut värki ringi tegemä, näid sunnitas ja sundjas ummaq taivavahtmistulõmusõq. Agaq viil inne vana süsteemi jaoss halvu tulõmuisi saamist ummaq üteq kahtlõmidsõ hussiq, kiä toda hääd ja ilosat ilmapilti veerest jürässe ja platsiq tulõvaisilõ muutuisilõ ette kõrraldasõq.

Jutt um vastaossusist, miä tulõva nättäväle, ku määnestki ilmapilti proovitas loogilidse lõpuni edesi arõnda. Vastaossuisi um mitut sorti ja ku näist kynõldas, sys peetäs silmin harilikult loogilidsi vastaossuisi – näütüses B. Russelli puult kirjä pantu nn “habõna-aaja vastaossus”:

Ütskõrd kässe seersant soldanil naata syaväeosa habõna-aajas ja andsõ viil kõva käsü üten: “Sa piät ajama habõnt kyigil noil soldanitõl, kiä esiqhidäl habõnt ei aaq. Noil, kiä hindäl esiq habõnt aassõq, noid sa puttu ei toheq.” Järgmäne päiv tei vaenõ soldan õdaguni tüüd ja pandsõ sys tähele, et täl hindäl um kah lõug karvanõ. No a soldani nägo tohe-i joht karvanõ ollaq!. Haaras sys miiss´ habõna-aamisväidse ja tahtsõ hinnäst kõrda tetäq, agaq naas äkki märkmä: “Ku ma hindäl habõnt aa; olõ maq soldan, kiä aja esiqhindäl habõnt ja noil miihil maq ei toheq jo habõnt aiaq.” ja pandsõ väidse käest. A ku miiss´ väidse ärq pand, naas tä uvvõstõ märkmä: “Ku maq hindäl habõnt aa-i, sys olõ maq soldan, kiä ei aaq hindäl habõnt ja noil miihil piä maq habõnt aama.” ja võtsõ väidse uvvõstõ kätte. Ja nii edesi…

Sääntse vastaossusõq ummaq nuuq “peris” vastaossusõq ja noist vallalõ saamisõs tulõ lõpmatus appi võtta. No niimuudu, et habõna-aajil aassõ habõt mitte habõna-aajaq, agaq habõna-aajite habõna-aajaq. Noil ummakõrda aassõq habõnt habõna-aajite habõna-aajite habõna-aajaq ja nii edesi. Nii um loogika pästetü. (Siih saa-i tsuskmaldaq jättä, mida seersant tege ku soldan tälle asaq niimuudu ärq seletäs. Või ollaq um tuu vasta lõugu saamine “kokkopõrgõq” ratsionaalsõ ja irratsionaalsõ vaihõl ja ka seersandil um ummamudu õigus? No aga tuu um joba umaette jutt.)

Meil siih “peris” vastaossuisist juttu ei tulõq. Ilmaluumisoppusõ vastaossusõq ummaq hoopis tõistmuudu. Nääq tekküseq alati sys, ku proomitas loodusõtsapendämisega kykkõ ilma kõrraga ärq seletädäq. Tuud, miä siin jutun edesi tulõ, tuud või võtta ku säänest ilmaluumisoppusõ aoluku, kon vastaossusõq ummaq aukotsilõ nõstõtu.

 

Kuismuudu tekküisi küdse ilmaluumisoppus?

Nii aopuudusõ ku as´atundmatusõ peräst jätämi sjoost jutust vällä kyik, miä oll inne Vanna-Kreekat ja välänpuul Euroopat. Satami mahaq kõrraga sääntsehe aigu, kon arotõdiq, kas Ilm um lõpuga vai ilma. Küdse ilmaluumisoppust takistivaq ilma tulõmast muuhulgan ka sääntse vastaossusõq:

  1. Ku ruum olõssi ilma otsalda, sys sääntsen Ilman saa-i ollaq keskkotust, a Maa um jo Ilma kesken!
  2. Ku ruumi saa lõputult katski tetäq (jagada), sys sääntsen Ilman saa-i ollaq liikmist (Zenoni apooriaq).
  3. Lõpulda aol olõ-i algust, tiiä-i, kas sys saassigi põrõhõllast hetke ja timahavvast olõman ollaq?

Edimädse ja kolmanda vastaossusõ näge küdse loodusetsäpendämisega tutva inemine läbi. Zenoni apoorjist um paar tükkü, midä kyik aig ümbre kukatas, a millegiperäst olda-i iks rahul ja mugu kukatas jälki vahtsõst. Siin või hädä muidoki ollaq ka tuun, et miiq saa-i vannost targust miihist õigõlõ arvu. (Nii näütüses es piäq Aristoteles sukugi ull olõma, ku tä ütel, et egä asi vai kihä jääss saisma, ku tedä ei kukata. Tegelikult tuu jo nii umgi! Ilman ummaq alati olõman ütepididseq jakuq (pöördumatud protsessid) ja üts sääne um hõõrdmine. Aristoteles võisõq väega häste aru saiaq, et ku hõõrdmine um väiksemp, lätt kihä kaugõmbalõ ja nii edesi. Tegelikult tahtsõ tä võiollaq üteldä, et kihä jääss saisma tuuperäst, et Ilman um olõman aig ja tollõ olõman olõmisõ kindlustasõq õkva ütepiditseq jakuq. Sääne jutt um agaq mitmõh mõttõh targõmp ku Galileil).

Aopuudusõn jätämi sjookõrd nuuq targaq miheq rahulõ ja ütlemiq, et tollõaigsõq vastaossusõq saivaq inämb-vähämb mahaq matõtus, ku tekküisi küdse ilmaluumisoppus. Tuu jaoss ütel Demokritos vällä ilma ruumilidsõ ja ainõlidsõ (materiaalsõ) otsatusõ põhimõttõ; Herakleitos ütel vällä ruumi aolidse otsatusõ põhimõttõ ja G.Bruno ütel vällä Ilma ainõlidsõ kokkokuuluvusõ (materiaalse ühtsuse) põhimõttõ. Brunolt perines viil ilmaluumisoppusõ pääpõhimõtõq (kosmopoliitiline printsiip): Ilm um suurõnplaanin egäl puul ütetaolinõ (homogeenne) ja kyik suunaq ummaq ütevõrra hääq (isotroopsus). Küdse ilmaluumisoppusõ või kirjä panda kolmõ põhimõttõga:

  1. Ilmal olõ-i kongi viirt ega lõppu, tää um lõpmalda suur.
  2. Ilmal olõ-i algust ega otsa, tä um igävene.
  3. Ilm um suurõh plaanih egälpuul ütesugunõ ja üttemuudu ainõga täüdet, kyik ilmakaariq ummaq ütehääq.

 

Küdse ilmaluumisoppusõ vastaossusõq

Alatõh Galileist ja Newtonist naass paistma, et luudusõtsäpendämisega saa hää tahtmidse man kyik ärq seletädäq. Inemiseq lätsivä uhkust täüs ja arvassivaq, et katsõruumist saadu tiidmiseq kõlbasõq egäle poolõ ja egä as´a jaoss. No võeti sys ette ka terve Ilm ütentükün ärq tsäpendä. Nigu tuud kõrraperäst tegemä naati, nii löütigi vastaossusõq.

  1. aastal pandsõ M. Olbers kirjä valguskõvadusoppusõlidse vastaossusõ (fotomeetrilidse paradoksi). Tuu tuginõs sääntse küdse valguskõvadusoppusõ lausõ pääle: “Helendävä kihä nätäqolõv pinnaheledüs um kyikaig tuusama, ütskyik ku kauõh vai lähkeh tuu kihä um.” Muidoki um selge, et ku tuu kihä viiäq kavvõmbalõ, katt tä kinniq vähämbä jao kaemisväläst vai taivast ja vastapiteh. A tuu plats, mille tä kinniq katt, tollõ nättäv pinnaheledüs um kyikaig üts ja tuusama. Küdse ilmaluumisoppus agaq ütles, et Ilm um egäl puul inämb-vähämb üttemuudu tähti täüs. Ütskyik kohe poolõ miiq kaemi, egäl puul putus kaemissuund varõmp vai ildamp mynda tähte. Tuu tähe pinnaheledüs saa-i pall´o tõistmuudu ollaq ku Pääväl. Ja et kaugus sukugi tähtis ei olõq, tulõ siit vällä, et egä kotus taivah piät helendämä niisama häste ku Päävä pind. A näemi miiq hoopis midägi muud!
  2. aastal pandsõ R.Clausius kirjä lämmäoppuselidse vastaossusõ (termodünaamilise paradoksi). Tuu tuginõs sääntse küdse lämmäoppusõ lausõ pääle: “Lämmi lätt alati lämmämpä kihä seest külmempä sisse ja tuuga lämmämp kihä jahtus ja külmemp kihä lämmistüs.” Kütse ilmaluumisoppus agaq ütles, et ilm um otsalda vana. Tuu tähendäs, et kyik Ilm piäss joba olõma üttemuudu oigõ. Luudusõtsäpendäjäq ütlese, et Ilma piäss olema tabanu oigõstumisots. A miiq tiiämi, et külmä ja tulist um siitilmast viil külät löüdäq! 
  3. aastal H. Seelinger ja aasta ildamp C.Neumann pandsõva kirjä rasõhusväelidse vastaossusõ (gravitatsioonilise paradoksi). Kynõldatavastõ olõvat joba I.Newton toda taibanu, agaq tä olõvat märknü, et tuu um vanajumala murõq nii keeruliidsi värke paika pandaq. Küdse ilmaluumisoppus arvas, et Ilm um suurõh plaanih üttemuudu ainõt täüs. Miiq võimiq Ilma mitund muudu jupõs märki. Luudusõtsäpendäjäq tõestasõq, et läbiniste ütesugutsõ keräq kiskva hindäst välänpuul olõvat ainõt hindä poolõ nii, nigu olõssi kyik kerä mass kerä kesken ütenkuun. Läbiniste ütesugutsõ keräpinna seeh agaq määnestki külgetõmbmise väke tundaq ei olõq. Märgimi nüüd Ilma õhukõisis keräpindus niimuudu, et mi esiq olõmi sääl kesken. Um selge, et terve Ilma ainõq miiq pääle ei mõoq. Märgimi nüüd Ilma keskkotussõ kohegi muialõ ja tükeldämiq ka nüüd terve Ilma ärq. Kygõpääst teemiq kerä, mille keskkotus um Ilma keskkotussõn ja mille viirpind pututas meid. Ülejäänüq Ilma jagami nii niguq innegi keräpinduis. Nigu innegi, nuuq keräpinnaq miiq pääle ei mõoq, aga esialgsõ kerä sisse jäänüq ainõq kisk meid hindä poolõ nii nigu olõssi kyik tuu ainõq kerä kesken. Ütesynaga meid kistas määntsegi väega kerä keskkotussõ poolõ. A kerä võimiq miiq valliq ka hoopis tõsõl puul ja tõsõ suurusõga! Tuu tähedäs, et meile mõoss manokiskmisvägi, mille suund ja suurus tulõnõsõq miiq puult märgitü Ilma näilidse jaotamise moodust. Sääne tulõmus saa-i õigõ ollaq.

Sääntseq vastaossusõq esiqhindäst sunnissõ viil vallalõ ütlemä küdsest ilaluumioppusõst. Nigu alati nii peeti syski vastaossuisi lahendatavais. Oppus oll jo hinnäst joba nii pall´o hääst külest näüdänü. Hindä rahustamises ummaq inemiseq alati vällä märknü tõestuisi, miä kinnitäseq näide usku. Ku ma koolih olli, sys ma kuulsõ ja usksõ kattõ “tõestust” Ilma otsatusõ kotsilõ. Üts kõlasi nii “Ku Ilmal olõssi lõpp, miä sys sääl lõpu takah um?” ja tõnõ: “Ku Ilmal olõssi algus ja lõpp, miä sys inne algust oll ja miä peräst lõppu tulõ?”. Niisama häste võissi miiq küssüq: “Miä asus maakerä pääl põh´apuul põhjanapa?” Siit saa egäüts arvu, et miäki um võlssi – vastus um sääntsiideh küsümüisih joba seen. Ku vastust usutas, sys ei pandaq tuud vika tähelegi. Viga tulõ vällä, ku miiq vastust ei usuq.

Aig läts edesi ja 1929. aastal tegi E.Hubble taivavahtmisega kindlas, et kyik tsirktiiq kaugõnõsõq meist ja toda kipõmpa, midä kavvõmbäl tä um. Tull vällä, et maailm lindäs lak´a, et Ilma egä ruumijago suurõnõs. A ku Ilm paisos, sys pidi tä kunagi üteh kotussõh kuuh olõma. Einsteini katsipidisüsoppusõ abil tetti valmis vahtsõnõ matsuga ilmaluumisoppus.

 

Matsuga ilmaluuminõ ja vastaossusõq

Matsuga ilmaluumisõ perrä ummaq kats edimäst küdse ilmaluumisoppusõ põhimõtõt võlssi. Ilm või ollaq otsalda, agaq tä või ka ollaq lõpliku mahuga. Ja miä viil tähtsämp – paistuss, et Ilmal um iks algus ka olõman. Kaemi, miä sääntse oppusõ perrä saa küdse ilmaluumisoppusõ kolmõst vastaossusõst, miä inne paistsõvaq nii jälleq ja ületämäldäq olõvat.

Ku Ilmal um algus ja valgusõl um tiidävästeq lõplik kiirus, sys väega kauõh olõva täheq saa-i meile paistu, näide valgus olõ-i viil peräle jõudnu. Tuu valgus jääss niiüteldä ilmasilmäpiiri taadõ. Tuust joba avitas edimädse vastaossusõ ümbrekukkamises, a tõnõ põhjõndus um viil: kaugõmpite tähti valgus paistus meile toda verevämp, mida kaugõmpal tä um. Doppleri nähtüse perrä um egä valgustaja toda verevämp, midä kipõmpidõ tä kaugõmpahe pakõ. (Niimuudu tettigi kindlas, et Ilm paisos – Hubble nägi, et midä kavvõmp tsirktii, toda verevämp um tä valgus. Säänest nähtüst kutsutas verevüstümises). Väega kaugiide tähti valgus um joba nii verrev, et silm tuud inämp ei seletägi – näide valgus lätt ärq vikõrvärmi pümmeverevähe valda. Niimuudu saamiq valguskõvahusõlidsest vastaossusõst jako.

Ku Ilmal um lõplik igä, sys olõ-i oigõstumisots kah viil peräle jõudnu. Niimuudu saamiq jako lämmäoppusõlidsõst vastaossusõst.

Rasõhusväelidse vastaossusõga um rohõmp tegemist. Eestläseq (ja muidoki mitte ynnõ eestläseq) ummaq uman aimõkirändusen sjooaoni sjood vastaossust ilmasilmäpiiri abiga ümbre kukanu nigu valguskõvahusõlist vastaossustki. A tuu um võlss. Üldine katsipidioppus ei lupaq manokiskmisväe lättit ruumi manoq panda vai ärq võtta ja laskse tuul muutumidsõl valgusõ kipõdusõga lak´a levviq (külh agaq levisse niimuudu lihtsalt välä muutusõq). Vastaossusõst saamiq jako hoopis nii, et katsipidisüsoppusõ võrrandiq laskva vällä rekendä egä kihä liikmise tõisi suhtõn ja näide vaihel mõjuvit ütesugutsusõst) ja tüühimo püsüvüs tulõnõs kyigi aohetkede ütehäädüsest. Järelikult tüühimo püsüvuse säädüs um õigõ ynnõ sys, ku egä järgmäne aohetk um säänesama, täst varatsõmpat hetke olõki-i! Tuu tähendäs, et tüühimo püsüvüs ei piäq ilmaluumise hetke aigu paika pidämä – Ilm võidi tetäq valmis ka eimillestki.

Ku Ilm niipall’o maha jahtusiq, et miiq mõttõn ainõq tekküsi, tekküsi ka antiainõq. Ku nuuq hinnäst vastastikko alla niildsevä, jäi perrä kygõs ainõq – teda pidi joba inne rohkõmp olõma. 

Kolmas vastaossus, midä kutsutas ilmasilmäpiirivastaossusõss, tulõ vällä, ku arvõstami, et kyik mõoq levisse niisama kipõstõ ku valgus vai tasõmbalt. Ilm aga näge vällä sääne, nigu olõssi tä perätü kavvõdasõq kotussõq saanuq kunagi ütstõist mõota.

  1. aastal säädseväq A:H:Guth ja A:D:Linde atsuga ilmaluumisoppusõ algusotsa, aovalda 10(astmes -44) kuni 10(astmes -35) sekundit algushetkest, valgusõstkipõmba lak’alindamisõga aovaihõ ja säänest oppust kutsutas valgusõstkipõmpa alguspaisomisõga ilmaluumisoppusõs. Tuuh aovaihõh um tühi ruum erilidseh olukõrrah – võlssruumi olukõrrah. Kygõkogosalõ mõoss maru suur lak’akukkamisõ vägi ja tuu pandki kyik lak’alindama ja tege Ilma suurõh plaanih ütetaolidsõs. Kyik pikkusõmõõduq kasussõ tuu lühku aoga 10(astmes 50) kõrda, nii kõva um lak’akukkamise vägi. Uus oppus seletäs kõrrapäält ärq ilmaluumisoppusõ pääpõhimõttõq, ilma lak’alindamisõ ja ilmasilmapiirivastaossusõq. Ka laenguvastaossusõst saa tä jako, selgüsi, et ainõt tekküisi ynnõ 0,0000001% rohkõmp ku antiainõt ja täpselt ütevõrra saaki-i näid tekküdä.

Mida sys tetäq tollõ algushetke vastaossusõga? Tollõga seotu targutuisi jaoss võtami ette

 

inemiseperrätett ilmapõhimõttõ.

  1. aastal ütel R. Dicke vällä väega lihtsa lausõ: “Ilm näge vällä sääne, nigu olõs tä tett maru täpselt õkva inemise jaoss.” Edimält ei saaq nigu arvugi, miä siih vahtsõt um. Joba vanast aost pääle ummaq tarkusõarmastajaq tähele pannuq, et ilm ja inemiseq väega häste sobissõ. Darvinistiq ütlesiq, et olõs ilm tõistmuudu, olõssi miiq kah tõistmuudu arõnõnuq. Olõssi Ilm kuumõmp, olõs meil plekist nahk ja ku külmemp, sys iäst. Kyik sääne jutt om kinä, aga sääl seeh um varatu eeldüs — elo tekkümine piät põhimõttõlisõlt võimalik olõma. Ei saaq joht pääd anda, aga paistus, et elo tekkümises um püsüvit pudinite ühendüisi vaia. Võiollaq saassi läbi ilma Tsirktii, tähti ja planeedldä, aga aatomituumaq ja tsibiputinaq piässi vast iks olõman olõma.

Elo tekkümise võimalikkus “tetäs” valmis aovaihõn 10(astmes -35) kuni 10(astmes -32)sekundit Ilma algusõst, sys ku võlssruum lätt üle harilikus (sys pandas muuhulgah paika ka tulõvanõ ainõ ja antiainõ vaihekõrd). Põrõhõllatsõs um teedäq, et püsüvite ühendüisi tekkümine tulõnõs säitsmest pääarvust: nelä põhivastasmõo (kokkokiskmine, nõrk, elektriline ja tukõv) isinummõrt, elektroni mass, prootoni ja neutroni massi vaheq ja ilmaruumi mõõtmite arv. Nuuq arvuq piät ülearvu täpselt paika minemä, mynõl olõ-i miljardikkugi varus. Ku asi lätt tõistmuudu, ei saaq püsüvit pudinite ühendüisi alatõs aatomituumõst, tekküdä. Hirmsa um tuu, et nuuq arvuq ja pall’o vähemptähtsämpä piät nii täpselt õigõ olõma. Tuu ei saaq nigu inämp juhus ollaq, toda piät kuikimuudo põhjõndama. 

Um kolm erinevät liginemise muudo, kuis inemiseperrätett ilma seletädä vai vähämbäst usutavas proomitas tetäq.

Luudusõtsäpendäjä jaoss kygõ usutavamp um niinimetet nõrk inemiseperrätett ilmapõhimõtõq: et inemine um olõmah, sys pidi Ilm jo nii arõnõma, et inemine tekkü sai. Ilmselt ummaq olõman ka määntsegi üleüldiseq põhimõttõq, mink perrä arõnõs nii Ilm, elo ku inemine. Jo või sys, et um olõma üliilm nigu määnegi suur kiiv supipott, kon egä mull um üts Ilm miiq mõttõn. Mynõq mulliq paisosõq, mynõq tõmbasõq kokko, mynõq tekküseq ja mynõq häösse. Ilmu um lõpulda pall’o ja ka sääntsit, kon elo saa tekkü, um lõpulda pall’o. Miiq elämi üten sääntsen Ilman. Sjoo variants um muido hää, agaq tä um syski olõtus. Kahtlanõ tundus siin mullõ, kas iks ja mille jaoss um tuu otsalda hulk kõlbmaldaq Ilmu. (Aga äkki nääq iks kõlbasõq kohegi… jne). Teemiq siih märkmiselanga katski.

Usuinemise ja mitmite tarkusõarmastajite jaoss um niinimetet kimmäs inemiseperrätett ilmapõhimõtõq: Ilm um tett inemise jaoss kinkagi tahtmist piteh. (Siih um viil rohkõmp võimaluisi– laskõ mõttil joostaq, targõmp um põrõhõllaq siiäq pidämä jäiäq).

J.Wheeler paksõ edimädsenä vällä eriti kimmä inemiseperrätett ilmapõhimõttõ: miiq esiq kas juhuslikult vai vabatahtlikult olõmi sjoo Ilma tennü ja teemiq vai teimiq ka edespidi. Ka siin um mitu variantsi, aga algusvariants käve nii, et alati ku saa valliq mitmõ võimalusõ vaihel, sys saavaq teoss kyik võimalusõq, ynnõ egäüts eri Ilman. Egä valiku man tekküs niimitu Ilma nigu um võimaluisi ja edespidi nääq inämp kokko ei saaq. Maamehe muudu ütelda, ku sa mõtlõt minnäq tüüle vai kõrtsi, sys üten ilman läät sa kõrtsi üten tollõst tulõnõvitõ tagajärgiga ja tõsõn ilman läät sa tüüle üten tuust tulõnõvitõ järeldüisiga. Tegelikult um siin külh rohkõmp märgit tsibitsäpendämise pääle, tuuperäst, et sääl tulõ kyikaig ilma põhjusildaq valliq, kuis jakk edesi lätt; tä või minnäq nii ja või minnäq tõistõ. Ja sjoo Ilma algusõst pääle kogosus kyikaig haronõs ja miiq olõmi sääntsen haron, kon elo um võimalik.

Aig um täüs ja paras um jutt ärq lõpõtada’, et elo saassi edesi minnäq. Paistus, et kos üldse midägi um, sääl ummaq ka vastaossusõq. 

1990 II Kaika suvõülikuul Loosil (Vahtsõliina khk)

Kaika suvõülikuul 1990 Vahtsõliinan

Ettekandõ:

Äänisjärve petroglüüfiq: koh esäessi usk om kivvi raotu

Enn Ernits

 

Vyyra sõna petroglüüf saamiq võro keelen tõisilde üteldä – kall´oraotis. sjoo om kujo ehk pilt, määne raoti , vai täksiti kall´okivvi. Maailman om teedäq väega pall´o kall´oraotiisi. Kats suurt petroglüüfikotust asuvaq Karjalan: üts Valgõ mere man Uiku jyy veeren, tyynõ Äänisjärve, ehk Onega hummogukaldal (kaeq Sawwatejew 1984; Autio 1981). Äänisjärve veeren tiiämi petroglüüüfega maanynnu ja saarõkõisi päält katõkümne kilomeetri pikkudsõlt  – Vodla jyy suust kooniq Musta jyy suuni. Arvadas, et Äänisjärve petroglüüfiq ummaq tennüq muistõ miiq esäesäq – läänemeresuumlasõq, kinkist ummaq sündünüq liivläseq, lõuna-eestläeseq, põj´a-eestläseq, vadjalasõq, suumlasõq jt. Petroglüüfiq tetti väega ammuq, kas noorõmbal kiviaol (VI-IV aastatuhandõl e.Kr.) vai esiqki viil pronksiao alostusõn (Poikalainen, Ernits 1987). Kall´oraotiisi täksiti teräväotsalidse kvartsitüküga. Petroglüüfiq ummaq inämbüisi paarikümne sentimiitre suurudsõ, ynnõ myni ütsik om paari-kolmõ meetri pikkunõ; sügävüs um paar-kolm millimeetrit. 

Äänisjärve petroglüüfiq löüd 1848.aastal Konstantin Grewingk (1819-1887), kiä oll´ Viljandin sündünü ni Tartu Ülikoolin op´nu. Löüdmise aol elli K. Grewingk Peterburin, perän sai timäst Tartu Ülikooli professor. 

Äänisjärve veeren om kokko loetu 1270 petroglüüfi. Saamiq tettäq vahet järgmiidsi kujorühmi vaihõl: 1) tsirguq, 2) tõõsõq säläroodsuga eläjäq pääle tsirkõ, 3) inemise muudu kujoq, 4) taivakihäq, 5) laivaq vai veneq, ni 6) unikaalsõq ehk ainukõsõq figuuriq.

 

Tsirgukujosid om Äänisjärve veeren päält 40%. Pia-aigu kyik naaq ummaq vii-tsirgufiguuriq – luigõq, pardsiq ni haniq. Pall´o näemi luigõkuijõ, kinkal om väega pikk kaal. Ütel Karitski maanyna tsirgul om kaal kerest kuus kõrda pikemb. Mõnõl luigal ulatus kaal kall´oprakku ja pääd nigu ei olõqki nättäq. A ütel Bessi maanyna luigal paistus ynnõ pää pikä  kaalaga, kere um vast kall´opraon. Taa näütäs, et säändsq tsirguq ummaq tõõsõ maailma – manala tsirguq. Äänisjärve kall´odõ pääl paistussõ ütessä jutiga luiga kujoq. Saami mütoloogia perrä elässe säändse tsirguq maa ala – tõõsõn ilman. Suur-Guri saarõ kall´ol um üte jutiga alla raotu maamuudu kujo; taa võisiq ollaq eeposõn “Kalevala” kõnõldu maailma luumine munast. Viil om olõman katsiktsirkõ, kinkal om üts kere ni kats pääd ja  kaala. Teedäs kah tsirgokuijõ, kiä ommaq handapiten kokko kasunuq. 

Põh´apuul Vodlat löüti väega suur luik, kiä om hannast nokani päält 4 meetri pikk´ . Paistus, et luik oll´ kiviao uskmiisin väega tähtsäl kohal. Olõmi jo vii-tsirgurahvas. Võimi arvada, et luikõ loeti ütes tootemlises, s.o. eläjämuudu vana-vanõmbas. 

 

Tõisi säläruudsõga eläjit pääle tsirkõ om kokko 12%. Pall´o om raotu põdra- ehk peurafiguurõ (8%). Pia-aigu kyik hirvlasõq ommaq ilma sarvilda. Teedäs raotiisi, kon om ütisdet põdra- ni luigakujo. Näütüses om põdra jalgu vaihõl luik tettü niimuudu, et põdra jalg moodustas luiga kaala. Säändseq figuuriq  näütäseq ehk abiello katõ eri hõimu inemiisi vaihõl, kinkast üte tootemis oll´ põdõr, a tõõsõl luik. 

Muid säläroodsuga eläjit pääle hirvlaisi om Äänisjärve veeren kujutõt väega harva: kats-kolm kahro, udrast, hüljest, kobrast, üts pini ja repän. Kall´ohe om täksit kah hülge ja tsirgo ütistüs, eläjä pää tsirgu kaala otsan jm. Viil om teedäq hussi ja paari kala kujo. Näid peetäs manala ja viläkusõ sümboleis. 

Bessi maanynal om nätäq nii nimetet triaadiq, mink moodustasõq päält katõ meetri suurutsõq figuuriq: inemise muudu elukas, udras ni säga. Udras või ollaq mütoloogiline, kyigi nelä jalaga eläjide per´naanõ ehk imä. Udrast ommaq pidänüq pühäs vana-egiptlasõq, pärslasõq, handiq, saamiq jt. Vologda oblastin ommaq noorõmba kiviao havvast koolnu mant löütü udrasõ ja nugisõ lyvvaluid. Taastsamast aovahest ommaq peri kah luust ja tulõkivist udrasõkujoq, üts näist Valmast Võrtsjärve veerest. 

Kall´ost om Äänisjärve veeren kivvi raotu lõhe, säga ni tuurakala. Bessi maanynal ollõv sägafiguur om ehk koll´o per´naanõ ehk imä.Võrdlõvan mütoloogian om timä kotsile teedäq väega veidüq: vindläseq ommaq nännüq timä vii´vaimu ja kall´o peremiist. Üts luust sägafiguur om vällä kaivõt Volgamaal. Üte muistsõ sküüdikuulja jalaseerel või ollaq sägakuju tätoveerit. 

Bessi triaadi kõrval näemi tuurakujjo. Joba Plutarchos kirot´ katõ tuhandõ aasta iist, et sjoo kala om pühä. Suumlasõq ja soomõ saamiq ummaq pidänü tuura kyigi kallo imäs ja hoitjas. Handiq, mansiq ja neenetsiq ravitsõsõq tuurasapiga silmähäti.Pääle tuu arvasõq neenetsiq, et vii-imä ollõv tuura muudu. Kiviaost om peri tulõkivist tuurakujo Vologda- ni Volgamaalt. 

 

Inemise muudu figuurõ om Äänisjärvel veidüq (7%), ummõtõ naaq ommaq väega mitmõsugutsõq. Tihti võimiq nätäq, et a) figuurõ jalaq ommaq kõvõran ja käeq pistü (niguq määndsengi tandsupoosin), b) ütistüst eläjidega, esiqki puuossõga, c) eläjamas´ki  pään , nigu siberi shamaanõl, ni d) väega tugõvit seeremarju. 

Ameerika tiidlanõ Otto Sadowsky kirot´, et egas ilmaaigu seerele tätoveeritü kalakujo: maailman om pall´o säändsit kiili, kon seeremar´a ni kalamar´a jaos om üts ja sama sõna, nigu eesti keelen mari, vinne ikra jt. A kala ni mari ommaq vilälisusõ sümboliq, pääle tuu kala viil om manalaelläiq. Vanaegiptusõ usuluu perrä om kuujummal Thot sündünü jalast, a perästpoolõ tull´ põlvõst kuusümbol´. Põlv om ütistet vilälusega, võrdlõ sõnno põlv, põlvkond, inimpõlv. Tan käkk hinnäst kompleks kuu-manala-vilälisus. Jala kultusõ kotsile kõnõlõs ka jalaraotis kindsust tallani ütel Peri maanynakõsõl.

 

Eriti tahasi märki säänest kompositsiooni: miis nuiaga, põdõr ja viil üts elläi. Etnograaf Konstantin Lauskini perrä tuuga näüdätäs kunna kuritekko (ollõv varastanu pääva) ja timä karistamist. Põtra peetäs pääväsümbolis. Ja saami müüdin kõnõldas kunna kotsile, kiä om päävä är söönüq ja tuuperäst visatas tullõ. Kyik olõs väega hää ja illos, a bioloogiq ütlivaq, et taa olõ-i kunn, a kobras. 

Olõmi kõnõlnu suurõ triaadi kotsile inemise muudu eluka, udrassõ ja sägaga. Kiä om taa inemise muudu kujo? Timä om raotu õkva nii, et pikk kall´oprago juus´k  kere keskpaigan pääst kooniq jalgõvaheni. Tälle sai prakko ohvõrdada. Sjoo raotis või ollaq maaimä sünnitämise poosin (Ernits 1987). Maq arva, et Bessi triaadi mynõsugutsõs paralleelis ummaq vepsalaisi, karjalaisi ja põh´a-vindläisi rituaalsõq käterätikuq kolmõjaolidse kompositsiooniga: keskpaigan naane ja katõl puul ratsanikuq, tsirguq vai põdraq; naasekujo kutsutas maajumalas, Suurõs Imäs, Mokosis vai Sünnütäjäs.

 

Taivakehhi om Äänisjärve kall´odõ pääl 13%. Karjala petroglüüfe üts suurõmbit uurjit Vladislav Ravdonikas (1894-1976) tegi vahet lunaar- ehk kuumärke ni solaar- ehk päävämärke vaihõl.Timä poig Felix Radonikas arvas´ –  paistus, et täl om õigus – et sääl om kujutõt ynnõ kuumärke ja pidi näid kuukalendrimärges. A kuna näid om pall´o ütsikult raotu, sys om rassõ kalendrit usku (Ernits 1989). 

 

Laivu vai venesid om Äänisjärve kall´oraotisist ynnõ 5%. Laivu pääl olõvaq joonõq tähendäseq vast inemiisi (näid om katõst katõkümneni). Kõigil laivul näemi põdrapääd, ynnõ üts laiv tundus olõvat tsirgupääline. Sjool om kummõr kere niguq kuutsirp´ ja pääl vast määnegi puu. Säändsit koolnulai´va kujutuisi teedäs muisditsilt skandinaavlasilt ja esiqki nii kavvõdast ku Okeaaniast ja Indoneesiast.

Äänisjärve kall´oraotiisi tähendüst om seletet mitut muudu (kaeq: Ernits 1990). Ma esiq arva, et miiq esiesädõl oll´ kygõ tähtsämbäs soovis, midä pallõldi –  inemiisi ja eläjide viljalisusõ suurõmbas tegemine. Tuuperäst luudi kall´ole ragomisega inemise kontakt  Kuu, Maaimä ni eläjämooduliidsi vanavanõmbide vaihõl.

Lõpõtusõs ma tahassi viil kõnõlda, kas kah Eestist võisi petroglüüfe löüdäq. Kuna meil olõ-i kall´osid, sys tulõs raotiisi otsi raud- ja liivakivelt. Johann Samuel Boubrig kirot´ 150. aastaga iist, et Otepää kihlkunnan Paluperä mõisan panti üts figuur´õga kivi vahtsõ maja fundamenti; peräst olõ-i kiäki taad inämb nännüq. Kats säänest kivvi om üles märknü arhioloog Jaan Jung. Taa tähendäs, et ka Eestin tulõ egäsugutsit kiviraotiisi otsi. Kygõ lihtsämbäq näist ommaq väiku-lohokõistõga kultusõkiviq: Põh´a-Eestist om löütü päält 1000 säändse kivi, a Lõuna-Eestist väega veidüq. Tuuperäst tulõ näid otsi kah aoluulidselt Võro- ja Setomaalt. Hääd löüdmist!

 

Kirändüs

Autio, O. 1981. Karjalan kalliopiirrokset. Helsinki.

Ernits, E. 1987. Maast ja taevakehadest Äänisjärve kaljuraienditel. Tähetorni kalender 1988. aastaks. Tallinn. Lk. 82 – 89.

Ernits, E.  1989. Üht-teist muistsest kuusümboolikast. Tartu tähetorni kalender 1990.aastaks. Tallinn. Lk.79 – 89.

Ernits, E. 1990. Äänisjärven kalliopiirrosten tulkintahistoriaa. Joutsenen kynnällä: Äänisen kalliotaidetta 4000 – 2000 e.Kr.: Näyttelykatalogi ja -esitelmät. Hämenlinna. s. 33 -36. 

Ernits, E. 1994. Kosmilisest jahist. Tartu tähetorni kalender 1995.aastaks. Tartu. Lk. 70 -75.

Poikalainen, V. 1995. Some Statistics about the Rock-Art of Lake Onega. Drjevnosti Severo-Zapadnoj Rassii. Sankt-Peterburg, 1995. P. 26 -29.

Poikalainen, V. , Ernits, E. 1987. Äänisjärve kaljujoonised ja esivanemate loodustunnetus. Eesti Loodus. Nr. 3 Lk. 175 – 183; Nr. 4. Lk. 253 – 258. 

Sawwatejew, J.A. 1984. Karelische Feldbilder. Leipzig.

Illustratsiooniq: 

  1. Bessi maanyna kall´oraotisõq  V. Ravdonikasõ perrä. Suurõq kujuq ommaq udrassõ, luiga, inemise ja säga muudu. 
  2. Kas “Kunna pahatego ni karistus” vai “Kosmiline kütmine” Per maanõnal?



Võrokiilsest tiidüssynavarast

Enn Kasak

 

Mille pidänü olõmah olõma võrokiilne luudusõcäpendämine (füüsika)? Um arvaduq, et ynnõ Võromaa cäpendäjist raamadu kirotamises. Mullõ tekk tuu kah algusõn nalja, a ku mitmõ inemiseq ütliväq, et nääq edimäst kõrda elon õkva tenu võro keelele luudusõcäpendämisest arvu saivaq, sys pand´ tuu märkmä.

Mille sys eestimaa lacõq sagõhõhe füüsikast arvu ei saaq? A selle, et eesti keeleh olõ-i tarvilikkõ synnoga as´aq kõrrah. Laci opatas nõidma ja kiä umbõ hääq nõiaopilasõq ummaq, nuuq saavaq kunagi noist nõiasynnust arvu kah. Koolipapa ütles näütüses tunnih, et kyik as´aq ummaq inertseq. Poiskõnõ maka takahpingih ja saa-i joht midägi arvu. Ku koolipapa ütelnü, et kyik kihäq ummaq laisaq, võinuq kullõja märki, et papa kynõlas õigõt juttu. Ja et inerts um rahvusvaihõline termin ja miä ülepää tähendäs tuu termin, tuud kykõ saanuq hoopis ildamba opada.

Põrõhõllacõs ummaq mul vällä märgidüq mynõq arvusaamiseq:

  1. Luudusõcäpendämine kao-i niipia kohegi. Egä elläv kiil piat olõma tävvelik, tedä piat saama tarvida ka täpside tiidüisi tegemises. 
  2. Ilmah um pall´o suurkiili kynõlõjit. Miiq saa-i ilmahgi näist ütestki suurõmbas vai rikkambas. A meil um tõistmuudu ilmanägemine keelega üteh antu (uma aprioorsõtõ katõgoorjitõ komplekt). Ja ku miiq jo piä luudust cäpendämä, sys massa-i tuud ynnõ vyyrah keeleh tetäq. Esiki um rassõ ilmast arvu saiaq, ammuki midägi vällä märki ja tõisilõ selges tetäq. 
  3. Uma imäkiilne arvusaamine või meil avitaq vällä märki nii mynõgi säänce viguri, miä tõsõh keeleh märkjä nii kergele ei lövväq.
  4. Kellele võro kiil imäkiil um ja kiä paremba meelega tuuh keeleh ka märk, es pidänü nakkama suurõmbat jako oskussynno lainama muialt, ammuki mitte eesti keelest, koh suur jago synno nigunii jo lainadu um. 
  5. Ku miiq panõ eestikiilse lausõ võro kiilde ümbre, sys saa-i miiq egäkõrd joht võrokiilset lausõt. Näütüses eestikilne lausõjupp: “… läheb spektri infrapunasesse piirkonda.” Myni um joba rahul, ku üldäq lätt spektri infrapunacõhe piirkonda, a õkvatõlgõq olnuq lätt spektri infraverevä ala sisse. Tõlgõq tä um, a võro kiil joht olõ-i; õkva niguq tuu algjupp olõ-s ka määnegi eesti muudu kiil. Arvusaadav ja illos olnuq umbõs nii: lätt vikõrvärmi pümmeverevähe valda. Ja ku tuud esti kiilde tagasi tõlkma naada, või eski parõmba keelega lausõ saiaq: läheb spektri pimepunasesse ossa.
  6. Täpse terminoloogia man tulõ ette synno tähendüsmuutuisi, a nii um egäh keeleh olnuq. Kyiki synno pia-i ärq tõlkma, mynikõrd ummaq ka vyyrsynaq maru hääq. 
  7. Vahcõq synaq, miä tarvidusõlõ võetas, avitasõq vast eestläisil kah ückõrd ummõhtõgiq umakiilset tiidüssynavarra tetäq. Cäpendäjiile muidoki uma harinu marutargaq sunaq miildüseq, a esiq umaq nääq hädäh, et tõsõq näist sukugi arvu ei saaq ja näide tarkuisist oppi ei tahaq. 

Hulga tuurit mõttit um taa as´a man märgiü ja äkki olõki-s tuu peris as´anda.



Võromaa kirämiihhist

Heino Sikk

 

Maq kynõla veidüq Võromaa kirämiihhist, kiä viimätse suurõ sya aigu pidivi siist ärq juuskma idanaabriide iist. Nuuq jutuq, miä maq tuukõrd kuuldsõ, olliq tõtõst hirmuherähtäväq; üteldi, et vindläseq tulõva ku konstaabliq ja tõmbasõ kyiki ossa ni ragova neläs. Mynõq pässi viil üts päiv inne minemä, a egas kyik eesti rahvas saa es ärq joostaq, kiäki pidi yks siiäq kah jäämä. Kirändusmihi, tiidläisi, kunstnikkõ ni tõisi om meil vällämaal pall´o ja tuust om häämiil, et nüüd võimiq näist kõva helüga kynõlda. Ku arvu perrä üteldä, sys tervest eesti rahvast umbõs 125 000 deporteeriti, represseeriti vai mobiliseeriti ida poolõ ni lääne poolõ lasksõ jalga umbõs 75 000 inemist. 

 

Artur Adson

Ildaaigu oll täl 100. sünnüaastapäiv. Om kirotanuq sääl “Neli veskit”, “Väikelinna moosekandi”, “Ise idas, silmad läänes”, “Reisiraamatu”, “Siuru raamatu”, “Lahkumine”, “Kadunud maailma”, “Teatriraamatu”. Nääq kyik ommaq nigu peris aoluuraamaduq, kon seen mälehtüseq Võro liinast nikagu Tsooru, Sõmmõrpalo ni Sännäni vällä. 

 

Kalju Ahven

Sündü 11.09.1921 Räpinän, kuuli 26.07.1946 Lübeckin. Oll opnu Räpinä Aianduskoolin ja Tartu Oppajide Seminarin 1942-1944. Mobiliseeriti Saksa syaväkke ni 1944. a läts Saksamaalõ. Kuuli kopsutuberkuloosi. Postuumsõlt om vällä antu timä luulõkogo “Kas mäletad?” 1956. a. Tuud tekk Ahvena vangipõlvõkaaslanõ baltisakslanõ Otto Webermann. Kalju Ahven om luulõtanu võro keelen kah ni tuu om täl peris häste vällä tulnuq. 

 

Helle Ajango Martin

Eläs parhillaq USAn. Imä oll Kandlõ teatri näütlejä, esä oll syaväelanõ. Kodomaalt läts ärq 1944. a sügüse Saksamaalõ. 1949.a läts edesi Ameerikahe, kon lõpõt keskkooli ni käve mitmõn ülikoolin. Om saksa keele filoloog ja vabakutsõline kunstnik. Edimäne luulõkogo “Raudvara” ilmu 1987.a. 

 

Karl Eerme (endidse nimega Eerman)

Sündü 09.07.1905 Tartun, kuuli 09.09.1975 Toronton. Oll aokiränik, väikeistviisi luulõtaja, Võro Teataja toimõtaja 1927-1935 nikagu aolehe ilmumine katski jäi. Saksamaal Haufsburgin ja mitman tõsõn paigan vangilaagin ollõn nakas toimõtama aolehte Eesti Rada, miä ilmu 1951-1953. Kanadan sai timäst kirästüse Orto pääsekretär ni aolehe Vaba Eestlane toimõtusõ liigõq, ütelisi aokirä Kodukolle toimõtaja. 1955-1956 oll Toronton puusepäs, ka raamadupoodin tüülises jne. Tä kõrrald kirändüsnäütüisi, organisiirse seltse tüüd ja muid asju. Andsõ vällä kogoteossõ “Tõnisson ja Päts”. Väega tuntu om timä katõosalinõ mälehtüisiraamat “Päevata päevad ja ööta ööd”.

 

Juhan Jaik

Kygõ tuntumb Võromaa ja võiollaq terve Eesti latsikirämiiss´, kelle paremba aoq olliq muiduki eelmidse Eesti vabariigi aigu. Om kirotanu hulga tondi- ni pombijuttõ. Kuuli joba 10.12.1948 Stockholmin, ildamb matõti Tallinnahe Rahumäe kalmistulõ ümbre. Vällämaal es jõvvaq muud pääle raamadukõsõ “Kuldne elu” vällä andaq. 

 

Henno Harald Jänes

Keeletiidläne, kiä sündü Võron 11.12.1905, kuuli Roodsin 26.12.1970. Oll Stockholmi Eesti gümnaasiumi direktor, Stockholmi ülikooli eesti keele lektor ja Eesti Seminari ni Soomõ Instituudi Eesti osakonna juhataja. Joba kodomaal oll tä vällä andnu hulga raamatit, midä tävvend vällämaal. Timä raamatit: “Tammine rahvas”, “Eesti muinasjutu sõnavakk”, “Päikese tõusu poole”, “Reisiraamat”; “Eesti keele grammatika”, “Eesti keele tuletusõpetus”, “Eesti keel, selle ehitus, areng, ortoloogia”; “Ülevaade eesti kirjandusest”, “Sõnajalad” ni mälehtüisiraamat “Teekond Läände”.

 

Bernard Kangro

Sündü 12.09.1910 Oe külän Rüütli talun. Tä oll luulõtaja, prosaist, aokiränik. Ilmunu om 17-18 luulõkoko, 15-16 romaani ni hulga kogoteossit, miä ommaq Valev Uibopuuga kuun vällä antu. Timäl om mälehtüisikogo “Kipitai”, miä kiräkeeli tähendäs igatsus, kon ommaq seen mälehtüseq aastaist 1919-1929. Kangro kirot mullõ ütskõrd, et timä ollõv sääne miiss´, kiä tüüd tegemäldäq ei saabõv elläq.

 

Raimond Kolk

Mynistõ kandi miiss´, luulõtaja, prosaist, aokiränik. Rohkõmbkuulsas om saanuq Roodsin, kon alost aokirä Sõna toimõtamist, kon oll Tuulisui rühmitüs jne. Ildamba om Sõnna toimõtanuq Kangro. Aokiri lõpõt ilmumisõ 1950. a. Kolgalt om ilmunu kümmekond romaani, novellikogosid ni tõisi raamatit. Juttõ om ilmunu Stockholmi Teatajan kah. Mynistõ murrakun ommaq luulõkogoq “Ütsik täht” ja “Kõiv akna all”, a lõpupoolõ om üle lännüq kiräkeelele. 

 

Mall Künnapuu

Urvastõ vallast peri. Sündünü 09.01.1913 Vahtsõ-Antslan Miku talun. Õigõ nimi om Milli Kreevald, miheleminnen Milli Melts. Koolnuq 01.03.1988 New Jerseyn. Lõpõtanu Kuldrõ algkooli ja Väimelä põllutüükooli. 1933.a sai mihele Kuldrõ kooli juhatajalõ Richard Meltsile. 1944.a läts Saksamaalõ, säält edesi Ameerikahe. Om kirotanu kats romaani: “Südamel on omad mõtted” (1961, tõnõ osa 1964) ja “Hüljatud õed” (1968). Viimäne kynõlas pagulaseestläisi elost-olost, milleperäst olõ-i tuu väliseestläisi siän popp. 

 

Jaan Lattik

Tedä tulõ lukõq niisama võrokõsõs. Kirämiiss´ ni riigitegeläne. Sündünü 23.10.1878 Karula kihlkunnan, miä oll tuukõrd Võromaa. Koolnuq 1967. a Roodsin. Tä lõpõt usutiidüskonna ja tekk ärq konsistooriumi eksamiq. Ildamb oll Rudolf Kallase man Peterburin prooviaastat tegemän. 1909. a määräti Viljandi kogodusõ abioppajas, 1912 sai timäst periselt oppaja. Oll valit Riigikogo ni Asutava Kogo liikmõs. 1925- 1927 oll haridusministri Teemanti valitsusõn, 1928- 1931 välisministri Rei ja Strandmanni valitsusõn, 1939 Eesti saadik Kaunassõn. 1944.a läts Ruutsi. Timä siinkirotõt lugodõst ommaq parõmbaq luuq noorist: “Meie noored”, “Minu kodust”, “Koolipoisid”. Edimäne lugu ilmu Noor-Eesti albumin 1905.a päälkirä “Kui meil veel pükse ei olnud” all. Vällämaal ommaq ilmunu: “Räägi mulle üks jutt”, “Jutustusi noortele ja vanadele”, ”Teekond läbi öö” ni tervelt neläosaline mälehtüisiraamat: “Talupoja laul”, “Viljandi kirikumõis”, “Tulge vee juurde” ja “Teda ei ole siin”. 

 

Peeter Lindsaar

Eläs Austraalian. Proosakirämiiss´. Sündünü 12.07.1906 Vahtsõ-Antslan talopuja peren. Käve Tartu ülikoolin 1937- 1938 humanitaar- ja 1938- 1940 õigustiidüskonnan. Lõpõt ka Tondi Ohvitsire kooli jalaväeohvitserinä ni oll Eesti armee ohvitsir 1931. aastast. Võtsõ ossa Tõsõst ilmasyast vast mõlõmba poolõ pääl. Oll aastit syavangin. Lõpus sõitsõ Saksamaalt Austraaliahe. Edimäne raamat “Vana hobune” om Luuamehe kirästusõ välläantu. Lindsaar toimõt ka aokirja Meie Kodu. Timält om ilmunu umbõs kümme raamatut, minkast osaq ommaq mälehtüisiraamaduq ni mynõq timä ku syaväelase kirotõduq, nigu “Paelahelmed”, “Sõdurid laulavad”, “Õrn armastus”, “Värska”. 

 

Eeva Niinivaara-Pedriks

Pedagoog ja kirändüstiidläne, kiä om Võromaaga seotu ynnõ kavvõst. Oll oppajas Võro Oppajide Seminarin. Mihele läts Helsingi ülikooli lektorilõ Martin Niinivaaralõ ni tuuperäst kolisi Suumõ elämä, kon eläs parhillaki.

 

Karl Rumm-Räst

Sündünü 19.02.1880 Oraval Pääväkeste külän talomihe pujana, opnu Vahtsõliina Liphardi mõisakoolin. Koolnuq 09.07.1971 New Yorgin. Novelliq “Sääsed tormis”, “Tähed sügisöös”, “Siiruviiruline”, “Sammud kaduvikku”, “11. aasta”, “Mürgine vili”, “Kui Saara naerab” ommaq timä märkmistväärvämbäq teossõq. Vällämaal kirotõduq “Uned ja mured”, “Kuldlind”, “Krutsifiks”, “Tuule viiul”, “Liivakella all”, “Aegade sadestus” ommaq ilmunu postuumsõlt. 

 

SulevTailo, kodanikunimega Tiits

Sündünü 02.12.1920 Mynistõn jaamaülembä pujana. Opnu Valga ühisgümnaasiumin, Turu ja Jyväskylä ülikoolin, lõpõtanu humanitaarkandidaadi kraadiga. Kats luulõkoko kirot eesti keelen: “Tormist kantud” (Stockholmin 1947) ni “Koidu-eelne Toronto” (1955) ja üte kogo “Laulurannal” soomõ keelen (1970).

 

Valev Uibopuu

Aokiränik, kirämiiss´, keeletiidläne. Alost kirotamist joba Eestimaal. Edimädseq olliq novellikogo “Väravate all” ja latsiraamaduq “Hõbedane aeg”, “Metsamajake”; ildamba ilmusiq novellikogoq “Viljatu puu”, “Linnud puuris”, “Võõras kodu”. Suurõmbat huvvi om tundnu hõimurahvite uurmise vasta ja nuist kynõlaski raamat “Meie ja meie hõimud” (Lund 1984). Kuuntüün Kangroga and´ vällä “Meie maa”, nelän köüten “Eesti talo” npt. 

 

Tiidläisist välänpuul kodomaad

Vello Helk om Taani Kuningligu Arhiivi pääarhivaar; Arvo Horm eksiilministri Rootsin, kiä toimõt kuun Einar Hinnovi, Hindo Niguli, Aksel Margi ja Raimond Kolgaga Stockholmi Teatajat. Richard Härm oll matemaatik; Henno Jänes, Bernard Kangro ja Rudolf Kiviranna ommaq vällä andnu kolm usualast teost; kats mälehtüisiraamadut ommaq kirotanuq Elmar Koch, Villem Muld, Malle Koor, Eeri Kõiv, Aadu Lüüs. Ervin Pütsepp om üleilma tuntu haiglaide projektiirjä, kiä om tuntu Kandlõ koorijuhi ja organisti Karl Pütsepa poig. Tiidläisist võinuq viil maini Heldur Uuemaad, Maia Paabot, Kusta Palootsa, Vello Sermat, Leon Sibulat, Hilda Tabat, Harald Sultsonit, Leonid Tiganikku, Harri Tillmanni, Armin Tuulset ja parun von Vilhelm Frangelit. Kokko sai 27 nimme.

 

Kunstnikõst

Ferdinant Liiv Kasaritsa kandist om akvarellist, maalja, graafik. Sündünü 11.12.1912 ja koolnuq 1948 Uppsalan. Aavo Luik om sündünü 22.10.1949 Võron. Joba 1973. teguts Soomõn ja 1976. Roodsin; täl om tartu Kunstikooli diplom. Mai Otto-Kestenbaum sündü 06.08.1934. 1949. elli tä Kanadan, sys USAn ja Euroopan. 1957.aastast pääle eläs Mehhikon, kon om uma stuudio; 1978. aastast om tä maalikunstiprofessor. Eduard Rüga om graafik-maalikunstnik, kiä sündü Sangastõn 16.08.1903, a noorõnpõlvõn elänü ka Uhtjärve veeren. Rudolf Saaring (endidse nimega Sõrmus) om skulptor, kiä sündü 04.07.1904 Vahtsõliina vallan Mauri kandin. Kalju Lindsaar om skulptor. Evald Johannes Voitk om sündünü 27.07.1907 Kambjan, miä külh ei piäss Võromaa olõma. Viil võinuq kunstnikõst maini Helle Aengo Martinit.

Võromaa Pygmalionist ni latsõst hällün

Kõivupuu Marju

 

Võromaa miismytlõjaq omma ütestüküst kinnitänüq, et võro keelen ni synna armastus ku sjoo syna sisse käkitü makus-ilosat tähendüst olõ-õi olõman olluki.  Naistõrahvast om  yks  tahetu vai himmostõduq hinele ni mille just tuud vai tõist noorikut, tollõ põhjus olõ-õi mitte Võromaa mäekuntõga loodus vai Võromaa mehe   esieräline praktiline miil. Tuus om ollu maainemise elukõrraldus ni tõistsugutsõ väärtusõq, mis liinainemise umast suurõn kaarõn lahku kääväq. Talutüü tahtsõ tegemist, latse sünnütämist ni täüsinemises kasvatamist. Sisakilaulu kullõlda ja tynitõsõle silmä kaiaq om illus küll, no tuust jäi pikä elu ütenkuun äräelamises vähäs. Vai kuis nuu vana tarkusõsyna ütlivägi, et naist tulõ kaiaq tsirbi takast ja tsiaruhvõ mant, mitte simmanilt.

Mi suulinõ vanavara and teedüst, et ku üts puul tysõ vasta veidüq rohkõp huvvi vällä näütäs, ku kapla kammitsõdu kombõoppus lupa, sis ei tulõq tuu mitte umast vabast tahtmisest. Tyni puul om sisi pruuknu perräpandmise kutnsõ. Laulatus kerikun tege perräpantu silmä vallalõ ja sis läts asi ykvalt katski kah. 

No kyik Põh’amaa rahva oma kinnitse ja hoitva umma süänd saa luku takan. Tuu poolõst olõ-õi võrokõsõ sukugina tyistmuudu inemseq.

Ku kaiaq kõrras vannu kõrralaulõ (regilaule), sis om sääl üts sääne laul niguq “Kuldnaanõ”. Vannu kreeklaisi müüte seest levvüs tälle vastus. Pygmalion oll Küprosõ saarõl elänü ynnistõt anniga kujiõmeistri. Timä naisi es kanata ni tekk elevandiluust hinele armõdu ilosa naistõrahva kuju ni nakas tuud umas pidmäma. No kuju om yks  kuju – ellu sisen olõ-õõi ni Pygmalion oll süämest ynnõtu. Aphrodite  kullõl Pygmalioni palvit ni andsõ naasõkujulõ hinge. Timä sai Galatea nimes ja Aphroditegi käve neide pulman. Sjood  müütilist luku om aastasati joosul ni kunstkirändusen ku muusikan erinevät muudu pruugit ni tylgõndõt.

“Kuldnaasõn” laulõtas tuust, kuis miis tege hindäle kullast tysõ poolõ. Mynõq uurja ommaq arvanu, et laul om viikingiaost peri, ku Põh’amaie rahvide siän rahha ja rikkust küländ oll ni sepäkunsti au seen peeti. 

Sepp om jo muinasaost saadik sääne veidüq mütoloogiline miis, kiä myist pallo säänest, midä harilik miis ei myista – tege ravvast ni pronksist egasumatsi asju. Timä tüükotus om pümme ni säält pill tulõkibõnit vällä. Miis esiq om must, inne silmävalgõ välgussõ. Joht tä tiidse ravvasõnnu ni myistsõ läbi kävvü tõsõ ilma rahvaga. Sääntsele mehele  naasõs minnäq oll suur julgusõtükk.  Kas kygõ iinkynõldu peräst  tekk sepp hinele kullast naasõ?  Tahtsõ timä parembat naist ku tyisil talumihhil oll?  No kuld jäi kullas ja illos naanõ hingeldä. Külle kõrval külm ni synna vasta es ütlä.

Võromaa “Kuldnanõ” om yigõdõ “Puunaaanõ”, selle et hõpõ-kullaga ilostõdas timä palõq ni rynnaq. Naanõ esiq tetäs valmis tammõst vai lepäst. Ja ku miis saat naasõ talitust tegemä, sulasõ  soolamaitsmise man üles ni 

hõpõ ku kuld ja naasõst jääs alalõ palanu pakk inne. Kas tulõ siist vällä lukõq, et Võromaa miis  jääs harinu moodulõ kindlas – naist tulõ kygõ päält tüü man kaiaq. Ku sääl kylbulik, võedas üüses kaissu kah. Ei myista naanõ tallitust tetäq ja majan kyrda pitäq,  olõ-õi timäst sis muus ka asja.

Vai om laulusynnu sisse valatu  hoobis naisi arvusaamine, et ryysk palõq ja pallo ehtit ei tii viil naasõst yigõt naist. Hõpõ ei kata lauda ni kuld ei kiiguda last. “Puunaist” ommaki Võromaal laulnu suurõmbalt jaolt naasõ ni tuu lauluga pilganu poissmehhi, kiä   kygõst palla silmäilu pääl vällän ni naist inne uhkusõas’as  tahatva pitäq.

Sjookõrd lubasi ma kynõlda kombist ni uskmisist, mis abielurahva kotsile käävä. Lugõmiseraamatut kirotõn puttu mullõ Kirändüsmuuseumi arhiivin pallo säänest piiju, mis vast latsilõ kygõ paslikum är trükki olõkina-eih, no vannulõ   miildetulõtusõs pias kylbama.

Meheleminejä naanõ pedi egasugumast talutüüd myistma ni suur veimevakk valmis tettü olõma.     Saajakingis tull  ämmäle-äiäle kats hamõt kinki, ämmäle viil prunts vai undruk, mynõq käterätiq ni põllõq. Ku peigemehel viil sysarit  vai velli oll, tull nuid kah andõga avvusta. Ku noorik uma vahtsõn kotun  kohegi peris edimest kyrda läts – kao manuq, aita, lauta – sinna jätt annis medägi mahaq.

Ynnõlikuq olli noorõq pereq, kos latsi  parralt ni poigi-tütrit inämb-vähämb poolõs. Kuis latsi suuvmise perrä saiaq, kuimuudu latsõ kandmise aigu hinnäst üllen pitäq, et  latsil elon kyik häste lähäs, tuujaos tunti  egasugumatsi “kuntsõ”, mis põhinõsõ kyik enämbüsi analoogiamaagial. Tähendäs – sarnatsõga mõotõdi sarnast.

Katsikit latsi es taheta. Arvati, et nu sünnüse poolõ meelega – katõ pääle kokku om üts arukõnõ. Et geneetiliselt mynõn suguvõsan om määrätü katsikit latsi saijaq, oll muiduki tiidmäldä. Küll aga ravati, et katsiku omma millegiperäst suguvõsalõ karistusõs saadõtu.  Karistusõs tuun mõttõn, et naasõl oll kõrraga kattõ last rassõ rinnast süütä ni kantsõlda.  Selle manitsõti noorikit, et tohe-eih kõrraga kanda kattõ põllõ, nuusada nynna katõ nynaräti sisse, pandaq kattõ leibä ahju, süvvä katõ soraga munna vai katõ tuumaga pähkmit. Sanna minnen es andaq noorikulõ paarin arv vihtu üten, niisõma ku es olõ hää kanda paarõga vett.  Mihe usksõva, et ku naanõ kerget elo eläs, lätt täl iho marja täüs ni sünnüse mitmikuq. Paistus, et tuu uskmine olõ-õi mihhi pääst viil vällä lännüq viil parhillaki. Jäiväq mehel puulahkmise man halu kokku, sis arvati tuustki timäle katsiku latsõq sündüvät.

Pulmaüüse, ku naanõ arvati edimist kõrd mihe man olõvat, sis tull noorikul mehe püksinöpsiq ilma mehe kuulmalda valllõ saija. Usuti, et sis tull poigi-tütrit uma suuvmise perrä. Ku miis naasõ manu  minnen poiga tahtsõ, võtt tima väidse vai kirvõ hindägä üten, viil premb ku sällä pääle köütse. Ku jälle tüdriklast taheti, tull mõsutõlv appi võtta vai sängü pähitsäde pandaq kanagalõim.  Ku miis mõtsan puid maha võtt, es toheq tä unõta, et puuq tulõ laskõ põhja poolõ maha, ku poiga tahat. Ku kodo suunan laskõ, sis sünnüse tütre.   Verivite päiega latsõq oli yks hummokutsõl aol valmis tettü. Õdagutsõl aol tettü latsõ saivaq jälkina tühmä aruga. Ku vanõmba armastamise man ütstõist kaese, sünnüse latsõq selgeide silmi ni  tasaliku meelega .

Ku naanõ musta täku taostõ vahelt läbi roni, sis tä inämb latsi ei saaq. Naanõ, kiä paiagtu põllõga käve vai sanna ehk risttii pääle ummi häti yiõnd, jäi latsõynnõst ilma.

Es saa naanõ latsi, sis pruuvsõ ta “rohus” immise piimä juvva vai kiäki “tark naanõ” lei tedä yigõl  aol ja yigõn kotusõn meesterahva püksõga. Niisõma sai miis, ku ta läbi aialippe naasõ näten vett lask’ , umma tõsit puult latsõsaamise man “avita”.

Oll naanõ “jämme” vai “ilmlõkandja” vai “rassõ” – ütskiik kuis ynnistõdu olõkit kutsusti, tull täl hinnäst väega kõrralkult üllen pitäq.  Kimmäs oll arvamine- kyik mis tiit hendäle vai tyisilõ, tiit latsõlõ kah. Naanõ es toheq ahnõlt süvvä – sis ei saaq ka latsõl kõtt ilma täüs. Ei tohe langu ümbre kaala köütä – latsõl jääs nabanüür ümbre kaala ja lats või ärq kooldaq. 

Päämine oll, et naanõ es hiitünüq. Kohe hirmuga käsi vasta puttu, sinna saiõ latsõlõ  märk. Tulekahju hiitümisest tulõtäht, hiire vai hussi pelgämisest mustaq plekiq, karvatsõ sünnimärgiq vai muhuq, kala hiitümisest kaalormusside muudu nahk. Selle es tohe ilmalõkandja naanõ ütsindä tiid kävvü – yks pedi käki iin minemä vai  ütsindä mytsa marju korjama minnäq.  Ka koolut kaema minnä es olõ tark tegu ni loomatapmise man yiõnda niisõma. Latsõlõ võisõ tuust saija määnegi parandmata hädä külge.

Latsõuutja es toheq vihasta ei kedägi lüvvä – latsõst tulõ tapukikas  ni kuri inemine. Es kasu latsõl juussit pähä,  ülti, et imä om kapstapäid varastanuq. Üle tüüriistu es  toheq astu: astsõt üle ratta – latsõl sünnüse kyvõra jalaq, viat tühja rihha perän – lats tulõ nyrga anniga. Ja yige ta om – ku imä om kodutsitõ tüüde man om hoolõtu, kuis ta mysit umma lastki kõrraligus kasvata.

Jämme paaba es tohq süvvä jäneslihha – lats nakas kyyrdu kaema.  

Sünnütediq sannan. Abis oll yks myni vana naanõ, ämmämuur, kiä myistsõ avita ni tiidse kunstõ. Latsõ olõki päält kaeti, kuis timä elokäük om määrätü minemä.

Määne kotus latsõl kygõ inne mõsuvette panti, säält naksi ryiva kygõ rutõmb kuluma. Esä näkku tütre ni imä näkku pojal ollõv hää ynn. Särgikesest tsusati kygõpäält hää käsi läbi – sis tule lats hääkäeline. Imäl tull uma lats edimäst kyrda esiq myskõ. Tekk tuud kiä tyni, saivaq latsõl karõda käeq.  Tüdriklats tymmati ruttu läbi mehe püksiseere – sai ruttu mehele. Ka tymmati last kolm kõrda pangi vangu alt läbi ja kiäki pedi ütlämä, et kaeq, lats upus äräq. Ämmämuur sis hõigas vasta, et lakuq perset, ei upuq. Sys es upuq kah, usuti.

Edimäne mütükene olnu kyigilõ latsilõ ütine. Velle-sysara hoitsõ sis ütstyist elolõpuni ni olli ütemeelelidseq.

Es olõq lats viil ristitü, pedi latsõ ma tuli palama. Muiduq tyll Vanajuudas ni vahet latsõ uma vasta vällä. Vahetõduq latsõ olli suurõ süümisega, no es kasuq sukugi ja olli üllenpidämise poolõst sääntse imeliku ni es opi käümä.

Poisslatsõ hällu jaos kaeti kuusõpuust ors – poiss kasus kyva ja pikk. Tüdriklatsõlõ otsiti  kyopuu – sis saa illos ja valgõ nahaga noorik. 

Inne ristmist es kuivatõda latsõ mähkmit vällän. Pelläti, et kuri tulõ külge ni lats koolõs ärq.  Enne ja perän ristmist lehitsedi latsõ käega kolm kõrd Piiblit, sis tull tark lats. Ristmise vesi visati pojal tarõ katusõ pääle, tütärlatsõl uibohe. Sis saiva ausa ni kuulsa latsõ ja tütrele tull pallo kosilaisi. Pääle ristmist võeti latsõ jalaq ruttu vallalõ, sis läts lats virka käümä. Ja piiglit näüdäti latsõlõ kah – tull tark ja illos. 

Vaderit tull suurõ hoolõga otsi. Neide elokäük ja hindä üllenpedämine mõot ka ristilatsõ elokäüki. Vadõris es kõlba joodigu ni latsõga tüdriku.  Ristmise aigu näpist vadõr ristilast, et tuu rüükmä nakassi. Sis tull latsõl illos lauluhelü. Setoq omma arvanu, et ku lats ristmise aigu umaq mähkme mustas tege, sis tulõ ristivanõmbil tedä erilidse hoolga valava ni kasvata – lats tükis hukka minemä.

Kajetsil käüjide hulga perrä ennustõdiq latsõlõ ynnõlikku tulõvikku. Kostis tuudu söögikraam tetti ruttu vallalõ – sis läts lats virka käümä.  Edimäne lats oll yks kygõ armpsam, tuu sai uhkõbaq ristse ni kaema kutsuti tynikõrd kyik pulmarahvas. Rahvasuu perrä – edimäne lats saa imä ehtme, perämdne esä viisurätiq. 

Edimäne tütär sai mehele imä-esä peräst, noorõmb vanõmba õe peräst, kolmas pedi esiq hindäle mehe otsma.

Sjoo oll väikene kubu kombit ni uskmisi Võrumaa pereelo kotsilõ. Kirja omma pantu nä inämbusi sjoo aastasaa algusõst saadik. 

Lõpõtusõs tahas ma kynõlda üte puul nallajutu noorikust, kiä imäkotust kavvõdahe mehekottu är viiäs. Saajarongin pallõs timä umma immä, et tulgu tuu yks ruttu tütärt timä vahtsõn paigan kaema. Imä lupas. No mitte ennemb, ku tütär nakas üte käega leibä murdma ni esihindäga kynõlama. No mehekotun ikk noorik yks vahel immä ni umma endist elokõist takan. Süü üte käega, kynalas esihendäga ja luut, et mammakyni tulõs tedä kaema ni oppama. A mammakyist tulõ-õih. Lõpus, ku noorikust naanõ om saanuq ja tä umma edimäst last kässi pääl kand, tulõ imä tütärd kaema.  Noor naanõ juusk ikuga imäle vasta ni kynõlas, kui väega ta mammat om perrä iknu. Imä ütläs tuupääle umalõ tütrele.” Es lupaq ma joht inne tullaq, ku sa nakat üte käega leibä murdma ni esihindäga kynõlama. Tuu aig om sullõ nüüd kätte tulnuq!”

Hää kullõja! Lypõtusõs soovi Võromaalõ rohkõp sääntsit naisi, kiä üte käega leibä murdva ni esihindägä kynõlasõq ni vähämb Pygmalioni tõugu mihhi.

MÕNÕST INEMISE VAHTSÕSTSOETAMISE VAIVUSÕST JA KUIMUUDU NOIST  VÕRO KEELEN KÕNÕLDA PASSIS

Pulga Jaan

Vahtsõstsoetamine, tuu om vast kirä´keeli taastootmine. Tuu, mis as´a paljalt ihuline külg om, ma ei tiiäq, või ollaq et mõni tõõnõ  kunagi kõnõlõs tuust as´ast . Ma  mõtli  nigu asja tõist puult, nii pall´o ku ma esiq s´oost elust tiiä. Sai noorõ mehenä  igävest hätä nättüs tuuga, et ku preilitega  jalutaman käve ja kynõli  maast ja ilmast ja kui näidega millestki inämb kynõlda ess mõistaq ja  nigu üts hää sõbõr ütel, et “kõnniti nigu täüs lännüq lehmäq”. Pallõsi mitte pahas panda, nii tõõnõ miis ütel. Või-ollaq et tuu väljendus om ka vaja kellelgi kirjä märki. Häüssi inämb ess passiq ajjaq ja millestki ess mõista inämb kynõlda. Sys naksi uurma, et mis tuu hädä om ja midä nuuq tõõsõq poisiq sys kynõlõsõq tütrikõga. Tull´ vällä, et nuuq olliq hoobis krantsiq ja lätsiq  kir´äkeele pääle üle, vai alostivagi kir´äkeeli ja teivä, et ommaq suurõq kirä´keele tundjaq. No ma pruuvsõ kah, mis tuust vällä tulõ, ku tuu jutuga kir´äkeele pääle üle minnäq. Inämbüste läts kyik asi hukka – tull´ sääne imelik üleminek. Perän tull´ vällä, et sääl olõki-es  midägi vaja kynõlda, et ilma synnulda saat parembalõgi läbi, ei jääq kinkalgi midägi aru saamalda. Tuu kyik oll´ õigõ ammu ja sys laulõti, et “Ma õppisin veidi itaalia keelt” ja kolm synna sinnäq otsa. Ku tuud laulu kiäki pruuv võro kiil´de tõlki ja noid kolmõ synna, sys mul om tunnõq, et tuu jääs tõlkmalda. Perän ma sys naksi üle-üldse mõtlõma näide laulõ pääle. Veidikene sai noorõst pääst ka esiq lauldus. Naksi mõtlõma, milles näid laulõ võro keelen nii veidüq om, vai piaaigu ei olõki üldse. Mis tuu asi om, kas siin ommaq nii tummõq inemiseq, kiä ei mõistaq kirota, vai millen asi om. Koolipoiskõsõna ma võti kätte ja tei üteq synaq ka esiq  võro keeli. Noid ess laulaq mitte kiäki. Kellele ma sys ette lauli, käändseväq sällä poolõ. Hää sõbõr Kalkuni Agu nakas laulma ja oll veidü levitänü kah. Läts hää tükk aigu müüdä, sys laulsõmi eesti raadion ka tuu laulu linti, ess kiäki tedä ess nuusuta.  Nüüd om sys millegi peräst äkki  kyik  Eestimaa laulma nakanu, et “Täämbä mina maka tsiapaha pääl”. Ma ei tiiäq, mis sys juhtunu om?

Midägi ei olõq juhtunu. Ma arva, et tuu om tuu tõõsõ efekt, et edimäne esitäjä lätt alati tühjä, tuu om kyigin asjun nii. Sys ma mõtli näist laulõst viil edesi. Myni aasta tagasi sattõ mu kätte üts õigõ vana kladõ, kos oll´ laulusynnu õigõ pall´o ja oll´ s´oo aastasaa algusõn alustõt . Ma loi tää läbi, sääl suurõmb osa ess kõlba mitte kohegi. Kõik oll kir´äkeeli kirotet ja tollõ oll kirotanu üts võromaa inemine. Ma naksi mõtlõma, et jummal tenätü, et säänest häüssi ei olõq võro keeli.Ku aga nakada toda edesi mõtlõma, et mille tedä sys ei olõq võro keeli. Ku nu lauluq kätte võtta, sys egaq sääl määnestki sisu ka ess olõq, innegi et “Amore, amore, amore”. Pia-aigu et muust mitte midägi ei olõki sääl.

Myni aasta tagasi, sys ku loi sedä Mats Traati, sys nakas nigu midägi selges saama: “Minge üles mägedele!” lk 298. Tuu om sääne väärt asi, et egäüts või kotun üle lugõda. Ma ei nakka tedä siin ette lugõma. Tuu jutt käü kiräkeeli kõik, tuu om nigu reglemendi rikkmine.Otsõnõ kynõ om murdõn ja kõik muu jutt käü kiräkeeli. Otsõst kynõt oll´ nii vähä, mu arust oll ainult 19 sõnna terve tuu keerulidse as´a jaos, mis sääl tuu tütriku ja peremehe vahel oll´. Ja kiräkeeli nuuq kolm kaunist synna, nuuq jäiväq sääl ka ütlemädäldäq. Selge om, et noid vast Võromaal nigu ei üteldägiq väega vällä. 

Tähendäs, et tuu sama as´a peräst ei saaki Võromaal kirotedä säändsit laulõ, selle et nuuq lauluq ei saaq ilma noidõ synnuta läbi, mis om kirotõt. Meile om kuigi võõras tuu sääne ütlemine, miiq ütlemi kuigi ümbre. Ma sys naksi mõtisklõma tollõ as´a üle, et mille meil sys nii käü tuu asi . Mille tu sys võlss om, ku nüüd ütlemi, et ma armasta sinno. Võll´si nigu ei saaq võro keeli.             

Vai et tää om luudu selle sääne, et tää om Võromaalt peri. Ma pruuvse nakata tuud asja nii kuis koolin om opatu – lihtsit asju  olõmisest pääle – üle mõtlõma. Kes miiq olõmi? Miiq olõmi maarahvas ja kos miiq olõmi elänü, kos miiq esivanõmbaq ommaq elänü. Olõmi iks talun elänü. Ma tei egäsugutsit  skeeme. Ku joonistada  alla üts talu, kost kõik elo maal nakkas käümä , kõik nuuq huunõq ja eläjäq ja  kombõq. Nii suur ku tuu talu om, om ka tuu talutüü, mis tulõ är tettäq. Tüü jaos om sääl talun egät sorti rahvast – üts põhiline om nuuq vanatüdrikuq ja -poisiq, kiä om nigu kõrvalharu, mis ei viiq toda perijäliini edesi ja kes piät är tegemä kõik ettetulõvaq tüüq. Sys om viil vanaperemiis ja -pernaane, nuurperemiis, kiä koskilt tuu mini majja ja näide latsõq ja tiinjäq, kedä and valida. Ülejäänüq rahvas om sääl talun vällä kujunõnuq. Ku nuurperemiis lät noorikut tuuma, sys om küsümüs, mille perrä tää tollõ noorigu sinnäq tallu tuu, midä muuta ei saaq. Olõtamiq, et täl om süämen sääne tunnõ, et tää tollõ tüdriku poolõ hoit, mis om väega tõsine argument, et tuu tüdrik piässi sinnä tulõma. Tihti pääle aga om nii, et vanaperemiis ja -pernaane ja viil myni vanainemine lait tuu plaani mahaq, selle et näile  ei tarvitsõ tuu noorik miildüdä, millest om tulluq suuri draamasid, millest om kirjandusõn kirotet, ku hullus as´aq ommaq lännüq.

Kui nüüd nakkami tuud asja kaine pääga mõtlõma, mis määräs inemise omadusõq. Ku võtta ütesugutsõ päritoluga miis ja naane, sys mehe perrä ei saaq viil midägi üteldä naise kotsile, ku miist näet. Naane om loomulikult tõistsugunõ ku miis. Ku nuurperemiis lät hindäle naist võtma, sys naase esä järgi ei saaq suurt üteldä, küll saa naiseimä järgi. Naasõ hindä perrä ei saaq ka midägi üteldä, kygõpäält ommaq nääq krantsuisi täüs ja kümne aasta peräst tää inämb tuu ei olõq, mis tää edimält näüdäs. Tää om midägi muud ja hoobis sääne, midä ess saanuq nigu ette ennusta. Tegelikult saat külh inemise iseloomu ette ennustada. Kiäki om vällä paknu, et 40% inemise iseloomust om pärilik, 20% om maapõhja viga ja 20% tollõ järgi, kunas tää sündünü om. Või ollaq, et 40% om tõestõ tuu, mis tää vanõmbide käest  saa. Tollõst, mis tää vanõmbide käest om saanuq, saat poolõ teedäq, ku kaet määne tää imä om, umbõs nelläkümnest 20%. Ku sa kaet tää esä immä, sys saat viil 0,25% teedäq. Tähendäs, kolm nelländikku saat teedäq tollõ nooriku kotsile, ja toda nuuq vanõmba kõik tiidvä, a nuurperemiis om pümme, tää ei tiiäq midägi. Tähendäs, et rahvas om tollõst nigu uma meelelaadin lähtunu, et tuu om tuu asi, mis and nigu põlvkondõ järjepidevüse, pand tuu elu nii paika, et ei olõq suuri katastroofõ. Ku nüüd nuurrperemiis lät uma voli järgi, sys täl või ka häste trehvädä, 10 aastat ildampa või ka viil kõik häste ollaq. Kost tuu viga sys sisse tulõ? Viga tulõ tollõst, et tuu talo, kos tää eläs, nõud ütte kindlat jakku tüüd, mis tulõ är tettäq. Sääl om egäl inemisel täpselt uma tüü ja tuu noorik piat ka uma tüü äräq tegemä. Inemistel perekonniti om tüütegemise tahtmine ja võimeq väega erinev ja ku tää(tüdrik) tulõ väega erineväst kottussõst, sys tää ei passi sinnäq sisse, sys tulõvaq nuuq tülüq ja kümne aasta peräst aja tuu elu nii hukka, et om hukan. Sys om ainukõnõ võimalus, mineq  erälde elämä. Ku erälde elämä läät, sys tulõ umma muudu viil rohkõmb tüüd tettäq, selle et nuuq latsõq om vaja iks hoita. Tulõmus om tuu, et sul ei olõq aigu inämb latsile määndsitki kombit opada, kõik tuu tüü om vannu inemiste pääl, kiä tegeva toda tüüd nigu muusiän, tegevüse käigun. Taloelo om kindlustanu rahva järjepidevüse. Praegutsõl aol tulõ taluden kõgõ rohkõmb puudu tuust sotsiaalsõst struktuurist sääl, noist inemiisist sääl, kelle jaos om tüü sääl olõman. Noid ei olõq kostkilt võtta, sest miiq ei saaq tuu vanõmba põlvkonnaga läbi, vai mi esiq ei mõistaq näide meele järgi ollaq. S´oo om väega tõsine asi, s´oo ei olõq pallalt üte perekonna asi, vaid om terve rahva lugu takan. Ütlemi, ku kurdõtas, et tüütegemine om alla käünüq. Ku meheq inämb tüüd ei tiiq, sys tuu rahvas viil är ei häöq, ku naasõq inämb ei tiiq, sys ei olõq inämb kohegi päsemist, sys lätt. 

Võrdlusõs võit tuua tuu, määndse skeemi järgi põrõhõllaq elätäs säändsen plokkest ehidedü külän. Sinnä kuulusõ sys nuuq korteriq, mille mano käü keller vai sahvri, kon nuuq moosipurgiq seen ommavaq. Toda tüü tegemist võit võrrõlda sanitaarremondiga. Sääl om selge, et ei olõq mõtõt üte naasõga kyik aig elädä. Sääl määnestki järjepidevüst nigunii ei olõq, tuu tüü om sääl nigu nalla peräst. Sääne skeem, kos paari minnen kaetas pääle vastastikutsõ meeldüvüse ka tego, tuu om nigu võro keele põh´as jäänüq. Kõik meil om tollõ pääle praegu orienteeritü. Kui veidikene võrdlõt Võrumaa inemiisi tõistõga, sys lövvät, et nääq ommaq iks veidüq tõistmuudu praegu tollõn suhtõn. Syski tego vast arvõstadas rohkõmb. Ku praegu raadion ja muial propageeritäs tuud, et elun tulõ otsi toda tõistpuult nii kavva, kui õigõ lövvät. Myni sys ots terve eloaig ja väsüs är tuust otsmisest ja om lõpus tuust nii ynnõtu. Mu meelest joba vanan Rooman käveq nuuq as´aq tuu skeemi järgi ja oll´ üts põhjus, mille tuu riik hukka ka läts. Nii et tuust samast as´ast om mullõ küländ, et tollõ skeemi pääle ei tasuq nii väega murdaq. Vanast ommaq paarilise otsmises iks kindla reegli olluq ja noid võit kah arvõstada kygõ muu kõrval, vastavalt tollõlõ, määne meil tuu olõmine om ja kinkast miiq elon ripumi. Kykkõ vanna om praegu vara minemä visada ja tuu sys omgi meelelaad, midä miiq elon tähtsäs piämi ja tuu om miiq kiil´de sisse imbunu. Kui mult küsütäs, ku tulõ mõni hää naistuttav, kellega olõt kunagi suhelnu ja küsüs, kiräkeeli muidoki – kas ma ynnõlik olõ. Ma sis olõ nakanu seletämä, et olõ küll, et tuu aasta, inne ku nuuq tikuq müügilt är kattõva, ma ostsõ kats kasti tikkõ kodo, vai sys mynda muud praktilist asja. Kuis sys ei olõq ynnõlik, ku inemine tege õkva õigõl aol õigõt asja, mitte ei lahmiq huupi. Tuu om arusaamine ynnõst.Tuu ei olõ mul ütsindä, olõ toda ka Baturini raamadust “Karu süda” lugõnu, karu süämen om ka nii. Ku sys küsüjä viil järgi ei jätäq, sys ma saa aru, et tää taht teedäq, kas mul naisega elu klapis. No kos tää päses, tää piät jo klapp´ma. Ku imäst erälde elät, sys om kõik hindä tetäq. Tõõnõ asi om, kas tuu asi meile egäl juhul kasus om tulluq, tuu erälde elämise asi. Või ollaq, et miiq olõmi väega pallo juuri hindäl är kaotanu, midä praegugi siist otsimi. Nigu olõs otsapite käen, aga äräq tahas minnäq. Ütski rahvas ei saaq ummi vannu nigu kõrvalõ hiitä ja mu arust passis kygõ vanõmbide ja kygõ noorõmbide kontaktiq taastada. Sys nakkas taa asi esihindäst minemä. Nääq ei olõq nii halvaq, et näil meile latsile midägi hääd ei olõq opada, innemb võit vastupidist üteldä, kaeq ku latsõq miiq vannu äräq ei rikuq. 

Kuis sys noide estraadilaulõga jääs? Mu arust noid piässi ka iks kir´otama. 

Mille jaos ta vajalik om? Taa om just noortõ suhtlõmises vajalik.Taa om sääne teema, mis väärnü erälde uurmist mynõl tiidusmeistrel. Ma ütle nii, nigu mu hää sõbõr Kalkuni Kallõv ütles, et senis ku mu sissetulõk tulõ lehmä nisast, ei olõq tuu mu asi ja mul just nii om praegu. Mu puult om kõik.    



Panõ paika Loosi kolga piiriq: põh ́an Võro-Petseri ürgorg, lõunan Vahtsõliina suurtii, õdagu puul Kütiorg ja hummogun Puutlipalo ni tõsõq suurõq pedäjämõtsaq.
Loosi uma aolugu nakkas 1841.aastaga, ku Vahtsõliina parun Carl v. Liphardt asut tahaq mõisa, ku ümbrekaudsist küllist ja tallõst ütte kogukonda naass tegemä. Saksakiilne mõisanimi Lobenstein piässi olõma mugandõt inneskidsest tuu paiga pääl asunu külä nimest Loosi, a tuu nime peritolu olõ-i kah selge.

Loosi mõisalõ tetti 1855.aastal kuul, kon ütteaigu opsõvaq sakslaisist mõisatüülisi ja eesti talumiihhi latsõq. Oppus käve saksa keelen, imäkeele pruukmise iist eesti latsi esiki trahviti. Tuun koolin opsõ ka Tohkrilt peri aokiränik ja aoluulanõ Hindrik Prants. 1925. aastal oll Loosi mõisavallan 18 küllä. Valla pind oll 62,9 km2 ja sääl elli 1244 inemist. Tuusama aasta ostiq Puutli külä mitu tallu ärq vindläseq Vana-Irboskast. 1930 ehiti nääq palo pääle puust keriku ja teiväq uma külä matussõaia. Ütsvahe oll Puutli kerikul esiki uma papp, inämbäste käve sinnaq syski vaimulik Petserist.

Loosi kandi tuntuimb vabadussya vägimiiss’ oll soomusauto Viboaine ülemb Julius Kendra, kedä rahvas “kindral Kendras” kutsõ ja kiä esiki pääle Siberin oltu aastit noorilõ Vabadusyast es pelgä kynõlda. Loosi kant paistus silmä tuuga, et pääle Tõist ilmasõta es tulõq tast üttegi suurõmbat vinne võimuga ütenhaukjat. Külh peeti tan kõvva mõtsavelesõta. 28.märtsil 1953 löüdseväq haarangul vindläseq Puutlipalon punkri. Punkrin olnuq kuus miist ja kats naist pidäsiväq terve päävä lahingut mitmõsaa vinne soldaniga, inne ku nääq viimätseni mahaq tapõti.

Suvõülikuul Loosil

Tõsõ suvõülikooli tegemine oll joba ütsjagu lihtsamb, eelmine hää asi oll kyigil meelen ja es olõq vaia nii pall ́o inämb seletä. Loosi suvõülikuul sai mõtõldus tetäq rohkõmb sünergia jõul, et ei oppas mitte targaq Tallinnast vai Tartust, a et inemiseq kohapääl esiq mõtlõsõq. Tuujaoss sai välästpuult kutsutus sünergiameistreq: Valdo Ruttas uma tütre Ruutaga ja Toivo Kaskpeit Põlvast, ma esiq pidi olõma neläs as ́amiiss ́ mõttõtalgu vidämisel.

Kyik tuu olõmine sai kirrev – iistkynõlamiseq, mõttõtalguq, seltsielo pümmel aol. Suurõmb sisu jäi mõttõtalgide pääle. Pall ́o mõttit ütlivä inemiseq vällä ja võtiva süämele – kirästämisest, Võro raadiost ja muust. Pääle Loosit juhtu üts hädä, miä kõrdus piä egä aasta, a Loosi sünergilidse häädüse man oll tuu eriti vallus: pääle suvõülikuuli om inemiisil kuu aigu priid aigu, inne ku kooli manoq lääväq ja vaimline aasta algas. Inemiseq jõudva mahaq jahtu ja ei mäletä inämb täpsele, miä sääl suvõülikoolin õigõlõ juhtu, miä kynõldi ja midä lubati. Loosi sügüsest om eriti kahju Võro naisi tüürühmäst, miä mynt aigu Võro raamadukogun kuun käve ja ärq vaibusi, selle, et “vanõmbil tegijil” näide jaoss aigu es olõq.

Visseli Agu, suvõülikooli rektri

1991 III Kaika suvõülikuul Obinitsan (Mokornulk)

Kaika suvõülikuul 1991 Obinitsan

Ettekandõ:

Setudel on teine ärkamisaeg. Iseteadvuse sünd hakkas tekkima muinaskaitse liikumisega seoses. Olgugi, et neil päevil loodud Setu Selts oli väikesearvuline, kokkutulekud kesised, tekitas ta siiski kõmu. Väikerahvas, kes oli juba ennast unustamas, hakkas ennast leidma, oma juuri otsima. Viimased viiskümmend aastat ei räägitud setudest, ei lauldud leelot. Häbi oli ennast setuks tunnistada. 

      Obinitsa kandi ajalugu on vähe uuritud. Ees seisab suur tööpõld. Peame toetuma rahvapärimustele. Kirjandust on vähe leida. On teada, et Setumaa on sajandeid olnud sõdade tallermaa. Ta on olnud tropiks Eesti-Vene vahel. Küll on siin valitsenud sakslased, rootslased, poolakad jt. . Pärast Põhjasõda jäi Setumaa Vene-Pihkva linnriigi valdusesse kuni 1920.a.. Sõdadest on jäänud rahvasuusse legendid. Isoleeritus Liivimaast on olnud tugev. Möödunud sajandil juhtusid siia piirkonda üksikud rändurid. 1848-1849.aastal külastas Fr.R.Kreutzwald siinseid külasid. Vene Teaduste Akadeemia ülesandel kogus ta materjali Köppeni atlase jaoks, kasutas võimalust ka laulude ülesmärkimiseks. Ta kirjutas: “Minu tänase teadustuse aineks on senini tundmatu põld, otse terra incognita meie läheduses, milleni jõudmine mingit ookeanisõitu ei tarvitse, vaid meie vaimse tähe all võimalik on. Sellest hoolimata pean ma endale mitte väikeseks meeleheaks, et ma oma adraga sellel põllul esimesi vagusid võin ajada ja ma rõõmustaksin südamest, kui minu algatusel meil õpetatud Selts oma eesmärkide taotlemisel tulevikus ka sellele seni ebaõiglaselt hooletusse jäetud alale oma tähelepanu kingiks. 

      Ometi ei ole sajandi vahetuseni Setumaast suurt midagi kuulda. J. Hurda üleskutsele reageerisid rahvaluulekogujad: H.Prants, Paulo-Priit Voolaine, soomlane Armas Otto Väisanen jt. Kuulsaiks sai Obinitsa sajandi algul ehitatud Baltimaade ainulaadse kooliga. Ainulaadne seepärast, et kahekorruselises majas hakkas tegutsema ülemisel korrusel kirik, all kool. Haridus, olgugi venekeelne, hakkas sisse tungima. 1907.a. loodi ”Kalevi” eesti laulu- ja mänguselts Petserisse. 1909.a. hakkas ilmuma Petseri Postimees. Et kõik toimus vene keeles ei läinud setu uuendustega kaasa. 

       Esimene ärkamisaeg algas 1920.a. Tartu rahuga, kui Setumaa sai Eesti Vabariigi koosseisu. Setu hakkas jalgadele tõusma. Talle anti perekonnanimi, anti maad, millest ta oli unistanud  ja seati sisse kohustuslik kooliharidus eesti keeles. Tekkis Petserimaa viis valda. Laura, Petseri, Meremäe, Krootova, Vilo. Meremäe vallas tegutses 7 algkooli. Elu hakkasid edasi viima ühingud ja seltsid. Rahvas hakkas uuest kinni. 

      Mis hoidis seda rahvakildu segunemast venelastega? Eks ikka maalapp jalge all, oma keel, kultuur, tavad, traditsioonid. Inertsus. Vene külla ei mindud mehele, vene külast ei võetud naist. Elamine külades, kobaras. Üksteise aitamine hädades. Ei toonud võõrad kunagi head, see oli kogetud. Obinitsas olid elu eestvedajaiks1920-1940.aastani kooliõpetaja Eduard Palgi ja kirikuõpetaja Nikolai Raag. See koostöö on jätnud positiivse jälje tolleaegsele põlvkonnale. 

      Miski ei ole setusid nii räsinud (ei sõjad ega katkud) kui viimased 50 aastat. Aina saatsime oma lapsi mujale. Kaugemale ääremaast. Tagasi aga ei tule keegi. Millega küll meelitada? Juured on ära lõigatud. Üks põlvkond on elanud setu olemata. katkenud on traditsiooonid, ei tunta oma esivanemate varandust. Külas on ajude puudus, ei  jätku eestvedajaid. Töötus kummitab. Täiend- ja ümberõpet ei rakendata. Vallad on viletsad eestvedajad. 

      Meil on siiski veel üht-teist kirtupõhjas. On vanaemasid-isasid – traditsioonide tundjaid. On üksikuid kirjanduslikke pärandeid: “Setumaa” -1928, “Seto lugemik I” 1922, Oskar Kallas “Kraasna maarahvas” 1903, Willem Buck “Petseri eestlased” – 1907, Johannes Jaamus  “Petserimaa endisest ajast” -1925 jt. On ikkagi millele toetuda.  



TOOMÕ JUHAN JA KAUKSI ÜLLE MEEDIAASÚST

KÕNÕLDU KAIKA SUVÕÜLIKOOLI OBINITSA OPPUSTÕL PUULBÄ HUMMUGU

  1. AASTA PÕIMUKUU  PÄÄVÄL

ÜLESKIRUTUS TSÄPEKÕRVA SUURÕ LINDI PÄÄLT

 

KAUKSI ÜLLE:

Jagasimi ao lihtsält nii, et Johannõs kõnõlas tollõst, kuis tää taa raadio vällä mõtõl ja tegi ja maq kõnõlõ, määne ma tahassi määne taa raadio olõssi ja mis ma viil tahassi.

Asi alas tollõst, et ütel Võru Keele ja Kultuuri Fondi koonolõkul ütel Johannõs, et raadiot tetäq om õudsõlt lihtne, et tulõ panda määntsegiq juhtmõq koskilt kokko ja küsüdä Tall´nnast lupa. Ja kõik muiduki naarsõva ja ma esiq kah, et mullõ tundu, et raadio, tuu om midägi jubõ keerulist ja tollõga ei saaq küll nüüd.

Ja nii tää läts ja ütel suvõl ma lihtsält kuulsõ raadiost, et Võru keelen kõnõldas. Kullõ tähelepanõlikult, ahhaa, aga helü om tutva ja sis muiduki küsse vanaimä käest, et mis taa nüüd um siin. Vanaimä ütel, et Võrun um raadio, et saq es tiiäki vai. Ja nii ma sis tollõga tutvu, agaq ku kiäki olõs ütelnü, noh jaanuari vai veebruari kuun, et sa sääl tüüle nakkat, sis maq olõss külh hirmsalõ naarnu, a näet läts nii, et Aare käskse nakata ja sis ma nakassigi. Agaq nüüd ma anna Johannõssõlõ sõna.

Toomõ Juhan: -[Loosi lõpupildi saamisest]-

Tuu raadio mõtlõmine nakas tuust aost pääle, ku maq kroonun aigu tiinse ja näi, et mitmõl suurõl liinal oll´ eski püha Kesktelevisiooni ao seen umaq saatõtunniq ette nättü. Viil lihtsämb piässi tuu olõma raadion, kos kohalikuq uudissõq egäl liinal umal saa är üteldüs ja miq ei tohi kah peris pallús põlgõ, kuq Tallinn sääl ummi uulitsit ütles, mis nääq kinniq ommaq ja mis mulklikuq ommaq, kos kes mõnõ pini om löüdnü vai võtmõ är kaotanu ja nii edesi. A toda olõssi meil kah kykkõ vajja.

A ku miiq nuuq ärqaetu autoq ette loe, sys ärqaetu mehi-naisi inäp ei jõvva terve Eestimaa päält ette  lugõda, kedä sys takan otsma naatas. Tuu tulõssi egäl liinal, maakunnal ja ku rikkambaq vallaq saavaq, sis egäl vallal  kah vallamaja mant üles hõigata.

Ja tahtsõmbigi Sirje Kõivu toetusõs veidikene hellü tetäq. Nimelt timä oll tuus aoss pia kümme aastat traadiraadiot tennüq. Agaq kuna ma tahtsõ tuud traadiraadiot väega kullõlda ja trehvü siss  pääle muuseumi mitu säänest tüükotust järest. Muuseumin oll muiduki krapp kõrva veeren. Mesinik olli  – kuulõ´õs. Perän, ku mesindüskonsultant olli, tuun majan jälq traadiq lätsiq akna alt müüdä külh, a sisse tohe´es tõmmada – peremeheq põlgsõva tuu sissesäädmise väega kallis.

Ja tahtsõmigi sis minnäq taivaalutsõ raadio pääle. Kulssimi mitmõn paigan maakonda piten ringi kävven perrä, et “Vikerraadio” mis 810 kilohertzi päält tull´, kostu egäle poolõ parembalõ, kuq 225 m (1332 kHz), mis edimäst programmi üle kandsõ. Ja sis es muud midägi, nakksimi Tallinnalõ kaala pääle käümä, et andkõ no meile tuu tunn aigu, mis põraq ütsindä traadiraadio om, kah taivaalutsõlõ minnäq. Nimäq nurisiq vasta, et ei olõq lupa ja ei olõq … nii edesi. Tuukõrd oll kolm hääd asja kõrraga: nimelt üteq tahtsõva kaiaq satõliiti, tõõsõq tahtsõva nätäq Soomõ televisiooni ja kolmandaq kullõlda peris raadiot.

Ja nuuq Talna saksaq – nigu perismaalasõq ümbre tiigri kõvastõ kargasõq ja rüükväq, sis tuu ei mõistaq kellelegi kaala hüpätä – essüvä kah ärq noidõ vainlastõ kallalõ, kes kõik tahtsõva egäsugust muud, kuq tuu mis riigi puult oll ette määrätü.

Ja nii õnnõstugi saiaq nuuq Tallinna saksaq Võrru. Mõtliva nääq siin ringi ja ütliväq, et teile om, hää külh, võimalik raadio anda. Sääl tegelikult es olõki muud vajja kuq Sidesõlm pidi üte ilusa liinikese tegemä, kos sis egäüts manu ei saaq nii et egäl aol miiq ei tohiq eetrile päsedä, et teätü kelläaol teätü miis tülõ ja käänd väntä, vai nuppu vai kangi, mis sääl om, ma ei tiiä parajalõ üteldä.

A suur õnnõtus oll tuu, et inemiseq naksiva väega majanduslikult mõtlõma ja mõtliva vällä, et “Antenni” saadõt olõssi Eestimaal väega vaja kullõlda. Ja tuu “Antenni” saadõq trehvü algusõga kell kats, mis oll ykva Võru traadiraadio aig. No tull´ traadiraadiot ettepoolõ puskõ, nakati timäga sis veeränd kats pääle. Jäi joq veeränd tunni lühembäs. Agaq sis ku miq tahtsõmi taivaalutsõ raadio pääle saiaq, tõugati viilkõrd tedä ettepoolõ, nimelt üteldi, et teile om väega hää aig jäetü katõ suurõ teedäqandmise saatõ vahelõ, “Vikerkaja” ja “Tartu veerändtunni” vahelõ, mahutagõ ennäst sinnäq ilustõ ärq ja olgõq hääq, tekeq õnnõgi. Algusõn miiq ütlimi, et tuu lülitüs lätt väega kallis, miq ei jõvvaq tuud kinniq massa, et ankõ meile iks pikemb aig kõrraga. Sis miq tii niguq kattõ raadiot, et meil ei olõq ütte säänest pikkä juppi, kos miiq saamiq teedäqandmiseq ärq anda, kos miiq saamiq mõnõq tähtsämbäq asjaq är arutada ja kos miiq saa kah meelelahutust pakku.

Tuupääle Tallin es tahaq vasta tullaq, ütel, et tekeq tuu 20 minutit ärq, et nimäq ei küsüq mitte väega kallist raha tuu iist, et kes teile ütel, et lülitüs kallis om. Tingimusõs jäeti, et tekeq 5 kõrda saadõt nädälän, sis kaemi, kost aigu manu osta saa.

Edimält tullivaq kolmapäävätseq eestikiilseq saatõq ja riididseq vinnekiilseq saatõq. Perän sai aigu manu ostõtus iispäävä pääle, tuu tull´ kah eesti ja võru keeli ja es õnnõstuq meil panda ütte päivä võru keele ja tõist eesti keele pääle, et sis olõssi kõik inemiseq rahul, et ei piäq väega solvuma, ku üteldäs võru keeli “tere õdagust” vai “tere, jõudu” ja naatas kiräkeeli intervjuud tegemä,vai sis vastapidi jälq.

Löüti, et aig om näet nii kipõ, et tiimi nuuq jupikõsõq vaheldumisi. Ja sis tull pallu, häste pallu kurjõ kirju, et mis tiq tsurgit tada kiräkiilt, mis tiiq tsurgit tada võru kiilt. Miiq olõ võru keele kah är tsurknu, et miiq lasõ egäst kihlkunnast egäl ütel kõnõlda niimuudu, niguq tää esiq hääs arvas. ei miiq mõistaq sääl kohut mõista kas tää nüüd õigõlõ ütles vai võlssi.

Nüüd, kuq Kauksi Ülle konkursiga päätoimõtajas tull´- noq sääl om suur patunõ Võru Keele ja Kultuuri Fond, tunnistagõ nüüd üles, kes sääl kõik osaliseq ja takasttõukajaq ommaq – egäl juhul kuq konkurss kuulutõdi, sis kõik tuu konkursi jant võeti ette õnnõ, et VKKF toda väega hirmsalõ nõudsõ. Senikavva võisõd viil ütelda, et jõudsõt iks egäle poolõ peräle. Niipallu kuq raadiolõ mahtu, niipallu kah är jõudsõmi lindistädä, vai vastapidi. 

Agaq ku Kauksi Ülle trehvü päätoimõtajas tulõma, no sis nakas peris põrgu tulõma, selle et edimise huuga timä tekk saatõmahu kolmõkõrsõs. Lastõsaadõq tull manu, tuu oll peris puhtan võru keelen. Olguki et meil varramb oll kah tuu mõtõq üüprogramm tetäq, Tallinn nimelt pakksõ kah, teke pääle tuud kuq “Eesti Raadio” ärq lõpõtas umma “Võru Raadiot” niipallu kuq süä lust, miq tuu iist pallu raha ei tahaq kah. Tuu mõtõq sündü Ülle pään kah ja nüüd sai viis kõrda joba üüprogramm är tettüs. Tuu kest puultõist tunni ja suurjagu tahami miiq sääl õk´vahelüga saatid pruuvi – üldse mis omma võimalusõq “Võru Raadiol”.

Nüüd sis kuq Ülle käve Saarõmaal ärq, toda ei tohiq tälle süüs panda, tuu võta maq endä hinge pääle, et sjoo nätäl sai tettüs tõsõpäävane ja nelläpäävane saatõpäiv manu. Oll sis viis katõkümneminutist saadõt päivä viis kordust õdagu, lastõsaadõq ja puultõist tunni – tuu tege sis vällä kolmsada viis minutit. Ja miiq olõ nüüd arvõstanu, et ku miiq tuu kolmsada viis minutit  olõmi õnnõlikult sjoo nätäl vasta pidänü, noh Ülle jõudsõ kah iks elu ja tervüsega Obinitsa, olkugi et kellä kolmõs oll täl kõik mahl vällä pitsitet, miiq arvami nüüd, et miiq jätämi tuu üüraadio mahaq, lasõ inemistel magada, võta viis saatõpäivä ja pressimi Tallinnast kolmveeränd tunni määntselgi päiväl veeränd katõst katõni.

Midä miiq raadion taha kõnõlda – iispä teemiq kipõ ülekaemise, mis nädälavahetusõn om juhtunu ja sääntsesama ülekaemise teemiq riidi, mis om juhtunu nädälä seen. Tõõsõpäävä teemi pikembäq aruteluq, niguq maasäädus, kas tää iks lät õigõt pite ja kas tää iks avitas, et setuq Setumaalõ tagasi  tulõssi. Inne oll tuu väega murõq ja ma arva, et üts tähtis asi sääl om omandisäädüs ja tõõnõ viil tähtsämb om maasäädüs. Tõõsõpäävä või noid asju arutada kah pikembält, a kolmveerändtunni seen piässi mõtlõma Võrumaa meelelahutusõ pääle kah, et miiq ei piäq Tallinna pilli järgi tandsma, miiq või toda ka hindä kandlõ perrä tetäq.

Vene keele tuussi ettepoolõ ja annassi tälle ao kolmapääväs, sis om võimalik kaiaq taadõ iispäivä ja tõõsõpäävä pääle, või ka kaiaq ettepoolõ, mis kõik tulõman om. Neläpäiv om vana nõidusõ päiv ja Ülle lupa sääl kõnõlda õnnõ maarahva kultuurist, ei mitte kohegi kaugõlõ ärtükmist siist Võrumaa päält.

Määntseq ommaq miiq võimalusõq?

Õkvahelüga päses kykkõ tegemä. Ja nii pallu, niguq inemisi stuudiolõ saassi tuvvaq, niipallu näid ka eetrile saa laskõ. A nuuq kõik ei trehväq tuus yigõs aos, kuna helü taiva ala lubatas minnäq, sis tulõssi midägi lindi pääle ka võtta. Tuujaos olõssi meil vajja tsäpekõrvu, helülõksõ. Helülõksiq piässi olõma kattõ muudu, üteq, midä saat maad pite ringi vidädä, tõõsõq, mis nukan saisvaq ja peran häste ilustõ mõistva kõik takast järgi üteldä. Sis piässi olõma ka sääne, mis võimaldas sõnnu hoobis vastapiditses käändäq, noid kutsutas stuudiomakkes. Ei miildüq meile, et sõnag sääntsen järekõrran ommaq, sis miiq vaheta nääq ümbre ja lasõ, nigu meile passis üteldä.

Arvi Leosk nakas´ nüüd väega naarma, täl oll´ eiläq üts kurb kogõmus, tää pidi Obinit´sa tulõma, a ma  pidäsi tedä kinniq , et Tallinn tahtsõ ütte luku sjoost samast Obinitsa oppusõst. Kolm minutit taheti. Miiq kõnõlimiq viis minutit ja kaimiq, et paar lausõt võtami vällä ja omgi paras. Ku üle kullõma nakasimiq, oll´ sääne tsärrin ja jõrrin seen, et meil tull´ nakada vahtsõst kõnõlõma. Vahtsõstkõnõlõmine inämb nii häste es trehväq, miiq kõnõlimiq katõssa minutit ja älõv nägi hirmsalõ vaiva, et tuu kolmõ minuti pääle tagasi saiaq. A saadõq pidi pia jäämä minemäldä, et enne ku ette ja taadõ lausõq saivaq üteldus, oll´ jõrrin tagasi. Küll ma käve kõik ümbrekaudsõq majaq ärq ja koputi egä auto pääle, et määnegi rikk´õn elektrimootor koski tüüt´. Eiläq arvassi et süüdü oll lennuk, a sis es lindaq inämb lennuk kah üle miiq maja. Perän selgü, et iks makk´ peris rikkõn ja ku miiq nüüd trehvä suurõmba saatõao pääle, piät meil olõma kommämb tehnika.

Tehnikapoolõpääle ei nakka ma teid viima, tuu miiq aja Tallna kaudu esiq as´aq jutti, a nüüd las Ülle ütles, kuis timä taht tuud raadiot nätäq.

Kauksi Ülle

ORHVEUS JA EUREDIIKE. UBA JA HERNES.

 

Lugõsi latskõisilõ ette Vanakreeka muistendiid ja perimusi. Jõudsõ Orhveusõ ja Eurediike luuni. Kuigina tutva tull ette. Sõrmits kiili ja laulsõ nii, et jyyq jäi pidämä, kalaq kullõma ja mõtseläjäq kogunõsi ümbre. Inemiseq tulliq kullõma ja rahva olliq vakka ku merekaljuq, esiki jumalaq olliq tsirguraa päält alla astnu. Muiduki tull tutva ette, sjoo jo nigu Väinämöinen. 

Naksi tan kotsil mõtlõma, et miä synaq tä laulul võisõva ollaq, et teda kullõldi. Löüdse, et olõs vahva tetäq üts synnuga lugulaul Orhveusõst; rahvalaulõst kokko säädi, selle et Hveelmanni muistendin “Vanõmuine” um kynõldu, et laulsõ nii nigu piiblin tuu kotus tulõvast rahuriigist, ku lõupiniq tsiledega kõrvusi ummaq. A tan um tollõ rahuriigi maapääl saavutamises laul.

Seto seltsi esimiiss´ Aare Hõrn kirot latsi koolilugõmiseraamatulõ, et viil põlv tagasi täütse laul säälkandin terve päävä. Ku minti küllä, üteldi uma tulekipõhjus lauluga, minka teretedi läbi kyik saajarahvas ja nii edesi.Ütesynaga, minno um kyikaig huvitanu, et miä synaq nuuq ummaq, midä kullõldas. Tuu olõs vast tuusama, ku küssüq, et ku tuu rahuriik tulõ.

Kai, et Orhveusõ asi um lihtne, võta setokõstõ lauluq ja täüdä kyik nuuq umbmäärätse kotussõq. Võtsõ paprõ ja kiroti sinnaq üte jutiga riaq:

 

LAULÕLAUL

ma olõ Eurediik

ja otsi Orhveust

ti võlsiti et 

tõisildõ tä oll

 

kas mehesüä või 

ilman ikkõ nii

et allailma

levväs tii

 

kas miis kaes taadõ

ku ei kuulõ

kalli sammõ

 

ei ilmangi

ja vaivalt 

muial ilman kah

 

noh ütstaskama

olku no

mi trehvä iks

ja igäveste 

tollõn ilmän

 

ja laulõlaulõ mäletäse jõe

suurõ väikse laja pikä

lühku musta valgõ jõe

tegris eufrat niilus ob

piusa pärlijõgi võhandu

 

Kosmopolitism määne vai? Maq tahtsõ küssüq, et kygõütisüs määne vai?

Ja peräst luulõtuisi kirotamist, õigõlõ tollõ kirotamise aigu, taibassi, et maq ei saa mitte kuigina naid kattõ asja kokko panda. Ku maq lähtü eesti rahvalaulust, sys, nigu mu tunnõq ütel, lätt tõtõst kaonu kaasat otsma naistõrahvas. Kai seto laulu üle ja sääl tä ollgi: “Uba ja hernes”, pääle tollõ viil “Kaasa kaonu”.

Ku hopõn varastõdiq, läts poig otsma, ku ehteq varastõdiq, ütel imä: “Tulõ kaubasaks, ostami vahtsõq”, a ku kaasa kaoss, sys lätt noorik otsma. Hanisid otsma lätt ka kar´atütrik.

Miä luu miiq saassi ku kujutami taa legendi pildis ja kleebimi sinnaq lõunaeesti materjali asõmalõ.

Eurediike, kiä tä um? Tä võeti viist, najaadiq, näkiq, nuuq ummaq jo (halvaq) vaimuq ja uputajaq, Eurediike oll sys jo kooljas vai kalmuneiu. Ku miiq no kõrvusi võta üles sääntse seto lugulaulu nigu “Kalmuneiu” ja “Uba ja hernes”, sys selgüs, et naaq kyik ummaq ütitse algusõga. “Kalmuneiun” külv miiss´ vilä kalmu pääle ja käsk kalmul vilja kasvata, et sys nait kalmust naasõ. “Ua ja herne” lugulaulun um asi hoobis peenemb, hiidetäs hernest ja külvetäs upa, nuuq kasussõ ja suurustasõq hindävaihel, kiä um kangõmb. Uba ja hernes ummaq nii Looritsa ku rahvustoitõ raamatu perrä matusõsöögiq. Nii et tan ka ahnus ja suurustamine ja kõrraga tollõ ilmaga suheq. Nii um selge, et tast ei saaki midägi hääd tullaq. Kalmuline oll tulluq ja kalmuline ka läts.

Tan tulõgi edimäne põhjalikumb ütine asi nii vanakreeka ku setu luun: mõlõmban um sõlm seen umavaheliisi suhete luun; Orhveus ja Eurediike ei saaq kah hindävaihel kõrda tuuperäst, et olõs vast õigõ olnuq, ku Eurediik olõs nimetänü, et lätt podruskid kaema ja perän allilmatii pääl pidänu Orhveus umma kaasat uskma. Ja allilmaperemihe synna kullõma ja uskma. Niisama “Uba ja hernen”: üts es vasta tõsõ ootuisilõ.

Millen tuu küsümüs um? Loosi suvõülikoolin kynõl Pulga Jaan, tõpratohtre ja taluperemiiss´, tuust kuis innembidsel aol naist võeti. Tull arvõsta, et tä passis majapidämiste, mihega, saass tüüga kõrda, sünnütäs latsõq jne. Tä võeti terve elo pääle. Tä arvas´, et parhillatsõq abieloq tuuperäst lätvägi nurja, et sääl arvõstadas kygõs välgähüst vai mynt as´aollu. A tan muistendin olliq mõlõmbin sääntse paariq, et säält es saaki midägi hääd tullaq. Tuu, et ummaq sääntse hoiatusluuq nii setodõl ku vanakreeklaisil, tollõn um kosmopolitismi. Seton um laulik ja kaasa perrä minejä naanõ– tuu um rahvuslikkus. Aga tuu, et maq tollõ teemaga pääd vaiva, et um olnuq võrokiilne suvõülikuul Kaikal ja Loosil, ja et mul um koolilugõmiku käsikiri, kost hindä mõttilõ tukõ löüdäq, tuu um etnofuturism vai maakeeli ütelden rahvustulõvik.

Eesti Kostabi- $elts ja Võro Keele ja Kultuuri fond pakva toda vahtsõ Eesti ametlikus kultuuripoliitikas. Sjoo ei välistä sukugi toda, et ei piäq tundma kyiki rahvide kultuurõ ja massi-, eliit- ja subkultuurõ, maq tahtsõ üteldä kar´aillo, korõmbat illo ja ütsikide ütitside ütist illo, näütüses naasõnaisi vai üttesukuarmastajide ummi.

Olku tuu rahvustulõvikuga kuis um, a kas viil kiäki um kellegi peräst allilman käünüq? Um. Lemminkäise imä tõi uma puja henge säält tagasi. Soomõ-ugri rahvil ummaq naasõq nuuq, kiä perrä lätvä. Määnegi teooria um tuu, et sääntsen ütiskunnan, kiä um rikas ja hindätiidlik, ummaq miheq päämiseq, a or´aütiskunnan ummaq naasõq vaimuhoitjiq. Vaihemärkusõs sääne tähelepanõk, et ku Eesti ütiskund arõnõs, sys võetas soomõ ja saksa naisi, a ku um nii nigu paraq, sys saadõtas naasõq missivõistluisilõ vai mihele.

Meil, maq kynõla setodõ näütel, ei andaq naasõlõ mitte midägi andis. Tollõ iist, et uni oll sükäv, läts Uba, Herne kaasa, minemä; sügävä unõ aigu viidi hani minemä. Ku miiss´ suigat, maq mõtlõ hobõsõ varastamise luku ja härgi murdmist, sys lohutadas, et koton härgi küländ vai et saat vahtsõ hobõsõ. Ku miiss´ ots´ varastõt hobõst, sys tä sõit üle Rõngu silla, sinnaq kaoss tä kuldasõrmus, sääl kergähtüs tä küpär, sääl tä murd mõõga otsa. Tuu tähendäs, et tä saa aru, miä um tuu, ku kaoss kihlus, au, jõud… Ja laul lõpõs nii, et sääl mu näivä Rõngu neiu, oleks seo minulla meesi jne. Tuu tähendäs, et tä võtsõ oppust ja täst sai õigõ miiss´. A ku Uba hummugu kikkaga es heräne, sys kattõ kaasa ja inämbüasen laulõn es tulõki tagasi.

Hanisid, taivalähküisi tsirkõ, lätt otsma ka tütärlats hanikar´anõ. Ka timä jõud Tooni nurmi pääle ja küsüs kündjä käest, kos um tä hani. Kündja vastas allõs sys, ku tuul tä kübärä pääst vii. Tuust, et tuu miiq mälehtüisin midägi ürgvanna um, kirot joba Uku Masing. Kübärä mälehtüs um söögilavvan viil alalõ, miiss´ piät süümä katmaldaq pääga, naasõ pää piät söögi aigu katõt olõma. A midä tuu kündja juhat?

 

Mine Sa siistä sedä tiedä,

sedä tiedä, pallo maada,

Mine tuohu mõisijahe,

koh olli lülli lavvas pantu

Kabla kannõldõs lävele.

 

Sinnä sull hani hukati,

sinnä lagle lahutõti,

veri süödi viina iest.

Liha süödi leevä iest.

Liha livvasta libisi

veri pilkõ pikerilla

 

Miä kotus tuu oll, kohe hani hukati ja midä viil juvvas viina iist ja süvvas leevä iist? Kelle ihhu? Kõrts tuu kotus es olõq. Kos um viil lüll lavvas pant? Kanepin ja Urvastõn – paalaud; Lutsinan – häll; Vahtsõliinan, Seton ja Lutsinan – kaak; Võnnun, Sanglan, Karulan, Vastseliinan – häbü; Viru Nigulan – jupp; Kanepin, Põlvan, Räpinan – lüli; Helmen, Rõugun, Vahtsõliinan – lüdi. Häll ja võll, nuuq kiigussõ; kablaq kannõldõs lävele. Kristlus seostus jo katõ pildiga: latsõkõnõ hällün, pujakõnõ lehmäruuhõn ja sys joba kiikvana ristipuuduna. Kas hanidõ kaominõ um ühendusen millegi sääntsega? Hingi-aigu, Martõ-aigu, sys tapõti hani. Kas hani um soomõ suku rahvide paasatall? Tegeligult ei saaq nii küssüq. Miiq jõvva sinnaqsamma, kos Uba Hernegagi.

Ah jah, miä tuu kündija sys viil ütel ilma kübäräldäq?

 

Mine sinnä mõisijasse, 

kus om värmitü värati, 

värmitu värati

Risti puu riida pääle

(Tarvastu) 

 

Mis tuu latskõnõ sis tegi?

pitsiti ma liha peosse

kääni vere käissenesse,

viisi kodu ema kätte

(Puhja)

 

Tan om joba ku Naissaarõ sündümine Marie Underi perrä, varastõdas kerikuleibä. Egätahes kasus tuust aiaviirde visatu lihast-verest suur tamm. Miä tuu tammõga pistmist um? Kõvastõ um pistmist. Inämbüs seto laulõ algasõq nii, et

Tulli üles hummungulla

varra inne valgõõda…

 

Tuust, et miiss´ lätt varastõdut otsma ja naanõ kaonut, võetut kaasat. A midä löüdäs? Näütüses muna, millest saa Salme-neiu, kel tulõva taivasõq kosilasõq; löüdäs Ilo, kiä tulõ kygõs neiu hulka; a löüdäs viil ikva tamm. Tuu ei olõq kiä moid ku tütärlats, kiä ikk, et tedä kiäki ei raoq. Siin ei olõq inämb näkk vai kalmuneiu nigu Eurediike, tan um nüüd peris tuu eesti tütärlats. Miä tuust tammõst tehtanekse um küsütü ja vastatas et tünderida, hoosetalli, lehmälauda, kerikogi, laivamasti , koorõkirnu, joogikanni. Sjoo näütäs, miä um naanõ ja milles tä kõlbama piät. Nii tulõgi kyikaig vällä ku vähä rahvas tiid paraq miiq vanna kultuuri, ku lühkene um mälu, ku nõrk tuuperäst pereq, ku ei mõistõta õigõt kaasat valida, tuust tulõ üleüldine kaoss. Noq olõmi Orhveusõq ja ütlemi, et Eurediik um priius. Läkeq tälle perrä pümehüseriiki. Ütskõrd um tä meilt joba võet. Orhveusõ ja Euridiiki vaihel oll vaikiv olõk ja üts es usuq tõist. No miiq olõmi allilmast tagasi tiipääl ja Orhveus um joba saisatanu, tä ei kuulõq kalli sammõ… miheq ei olõq viil jõudnu naisi olgõ päält kuurmat võtta, nääq viil mängvä ja opisõ. Ku hirmus tähtsäq ummaq jälleki nuuq synaq, midä Orhveus laul. Seeniq oll taa maavärk laugastõhõ uputõt. Noq ähvärdäs sündüdä kadakasaksakartolivabariik. Ja naanõ lätt kaasalõ perrä, a ei kavvõmbahe ku kõrtsi. Valitsus külv külh parhillaq upa ja hiit hernest.

 

Handa handa hahekõsõ

lukku luigatsirgukõsõ

ära kattõ minu üle

minu kallis kaasakõnõ

 

Kalmukaasi pääle ei toheq külvä, tuud opas Kalmuneiu. Kaasat turust ei tohe tuvvaq, tuud opas Maielaul; tüü man maada ei toheq, haniq kaosõ, hummugu maada ei massaq, kaasa kaoss– tulõ

 

tullaq üles hummugulla

varra inne valgõõda

 

HAUGAHTUST UBA-HERNE JA ORHVEUSÕ JA EUREDIIKE PÄÄLE

 

  1. Orhveusõ ja Eurediike luu ettelugõmisel teküs tuusama tuun, minka “Kalevala” Väinämöise laulmist loetas.
  2. Tahas teedäq, miä synaq nuuq olliq, minka Orhveus ja Väinämöinen laulsõvaq, nii et lõupini lebäskli tsilledega kõrvusi.
  3. Soomõ-ugri rahvaq pidävä laulu rahuriigi saavutamise vahendis.
  4. Panni proovis seto rahvalaulu Orhveusõ suuhtõ.
  5. Es lähäq läbi, seto laulõn lätt noorik kaonu kaasat otsma, minkast lüü vällä rahvuslikkus.
  6. Kavvõmbadsõl harutamisel tull vällä, et pahandus oll nii setodõl ku vanakreeklaisil tulnuq niiüteldä ebaynnõstunuq partneri valikust ja usaldamatusõst.Tuust võit kosmopolitismi löüdäq.
  7. Eesti tulõviku jaoss paku maq vällä ainuvõimalikuna etnofuturismi; tuu tähendäs rahvustulõviku plaani.
  8. Võro Keele ja Kultuuri fond ja Eesti Kostabi-$elts tegutsõsõq tollõ perrä plaaniperäselt, a tulõ ette ka vällänpuul toda juhuslikkõ silmänpidäjit.

9, Kiä um viil allilman käünüq, küsse maq edesi, ja selgu, et Lemminkise imä läts pujalõ perrä.

  1. Naasõ osa soomõ-ugri, täpsemalt lõunaeestläisil seto rahval um sääne, et naasõlõ ei andaq mitte kibõnatki andis, timä ei toheq tukasta.
  2. Ku miiss´ lask varasta hobõsõ, saa tä andis.
  3. Ku tütärlats lask varasta hani vai lask kaoda kaasa, lätt tä esiq näile ka perrä.
  1. Kübäräldäq kündja juhatas latskõsõlõ tiid Tooni nurmi pääl. 

Mineq sinnaq mõisahe

kos om lülli lavvas pantu

kabla kannõldõs lävele

veri juuas viina iist

liha süvväs leevä iist

  1. Lüll um murrõtõn nii laud, häll, häbü ku ka kaak. Ku vana vai nuur um laul?
  2. Käüsen kasus varguisi tuust lihast ja verest suur tamm, miä tähendäs, et sääne kangõ naanõ nigu tan um ainuvõimalik.
  3. Paraq lätt naanõ mihele perrä külh, a kygõs kõrtsi.
  4. Kalmukaasi pääle ei toheq külvä, kaasat turust ei tohe tuvvaq, tüü man maada ei toheq, hummuku kavva maada ei massaq.



Setu külad Siberis.

 

Mare Piho

 

Setude arvukas väljaränne Siberisse algas möödunud sajandi üheksakümnendate aastate algul ja lõppes 1914. aastal suure osa setu meeste võtmisega Esimesse maailmasõtta. Setu väljaränne oli üks osa eestlaste väljarändamisest, mis haaras ka ülerahvastatud Setumaa, kus maapuudus oli eriti suur.

Setud asusid elama Sajaani eelmägedesse Jenisseiski kubermangu (praegu Krasnojarski krai) kompaktsete gruppidena, asustades esimese kolme aastakümne jooksul territooriumi, mis ületas mitmekordselt emamaa suuruse.

Nüüdseks juba väiksemal maa-alal võib eristada nelja kompaktset setu asunduste gruppi, mis majanduslikult ja kultuuriliselt on olnud omavahel kohati võrdlemisi nõrgalt seotud. Nõrga integreerituse põhjustena võib nimetada võrdlemisi suuri vahemaid ja teistest rahvustest kolonistide ja põliselanike asulate olemasolu setu kolooniate vahel.

Siberi setude kolooniate suheliselt nõrga omavahelise integreerituse väga tähtsaks põhjuseks tuleks pidada setude mõtte- ja elulaadi ning emamaalt lahkumise ajast säilinud majandusviisi. Naturaalmajandus ning setudele iseloomulik elu- ja mõtteviis on olnud setu kolonistidele omase paikse eluviisi põhjus ja tagajärg. Näiteks elavad seal senini 70-80-aastased inimesed, kes pole oma eluaja jooksul käinud kaugemal kui vaid mõne kilomeetri kaugusel asuval heinamaal või taigas. See on hämmastavalt väike vahemaa selle osa Siberi rahvaste suure liikuvuse taustal.

Setu kolonistid Siberis elasid teatud määral isoleeritult ka ümberkaudsetest elanikest. Konfessionaalne ja keeleline barjäär soodustasid setude keele, rikkaliku folkloori, kommete, rahvariiete, materiaalse kultuuri eripära ning rahvusliku eneseteadvuse säilimist. Kõige paremini on eripära säilinud Haidaki ja Krestjanski grupi juures. Eelkõige on see tingitud nende gruppide erakordsest suurusest ning sellest tulenevast elujõust, ühtlasi ka asjaolust, et nad asusid isoleeritult kaugel suurtest tööstusrajoonidest. Ülejäänud Maana jõe tagused ja eriti Novaja Petsora e Uus-Petseri setude grupid asuvad arenenud tööstuspiirkondades.

Setude väljarännet Siberisse pole seni veel uuritud. A. Nigol oma raamatus “Eesti asundused ja asupaigad Wenemaal” (A. Nigol 1918: 55-57, 60) on loetlenud mõningaid teadaolevaid setu asundusi Jenissei kubermangus. Siberi setude rahvariideid ja ehteid on uurinud nende ridade autor (M. Piho 1990), samuti kombestikku (M. Piho 1992) ja Siberi setude mälestusi Rootsi-ajast (M. Piho 1991).

Esimesed setu ümberasujad Siberisse asusid teele 1893.a märtsis. Aasta varem olid seal käinud “maad kuulamas” mõned mehed, kes tõid taskurätikutes kaasa kohalikku mustmulda, mille kohta kodumaal öeldi, et see on “hea nagu lillepeenral”. Järgnevatel aastatel väljaränne hoogustus, eriti aga aastatel 1907-1914, nn Stolõpini reformide ajal.

Siberi setude külade paiknemine ja olustik kujunesid välja (ja sõltusid) uutest looduslikest ja majanduslikest oludest ning etnilistest kontaktidest. Vaba maad oli Siberis palju ja iga pere võis võtta nii palju, kui ta harida suutis. Tülisid maa omavahelisel jagamisel ei tekkinud. Juhul kui keegi tuli metsa langetamisel naabrile liiga lähedale, siis öeldi: ”…ära siit enam edasi tule, mul endal ka pojad kasvavad.”

Eriti raskeks kujunes kolonistidele esimene talv, kuna paljud ei jõudnud talve alguseks maja ehitamisega valmis. Nii elas olude sunnil esimesel talvel sageli mitu peret ühe katuse all koos, mõned pered said ulualust naaberkülades, mitmed pered elasid talve üle maakoopas.

Siberi setude lähimateks naabriteks on enamasti olnud samuti maapuuduse tõttu põhiliselt Lõuna-Eesti kihelkondadest välja rännanud eestlased. Kõrvuti asusid ka lätlaste, soomlaste, vene lahkusuliste, ukrainlaste, kasakate, tatarlaste ja hakasside külad, mille elanikega olid setud üldiselt heanaaberlikes suhetes. Tihti asusid naabruses endiste vangide ja sunnitööliste või nende järglastega asustatud külad, mis tekitasid tõsiseid probleeme. Loomu poolest rahulikud setud meenutavad veel tänapäevalgi vanavanemate ütlust: ”Oleme tulnud nagu soe pessä (hundi urgu), elasime nagu tulõh (tules).”

Tähtsamateks keskusteks kujunesid Novaja Petsora (Uus-Petseri), Haidak, Krestjansk ja Maana jõgikond. Nende ümber koondusid hilisemad setu kolonistide külad, üksiktalud ja talude grupid. Uus-Petseri asutajateks olid 1893.a kolm peret Kito külast Setumaalt. Eesti kolonistid tulid sinna 5-6 aastat hiljem. 1918.a elas külas 80 peret (A. Nigol 1918: 55). Külas avati kool, tekkis surnuaed. Külast kahe kilomeetri kaugusel asuvale Sõrgõli ojale rajasid setud Sergilä küla (praegune Iskra). Hiljem tekkis selle naabrusse Kirbu küla, millest on praegu alles vaid paar talu. Taiga sügavusse Kani jõe äärde tekkis veelgi osalt setude, osalt eestlastega asustatud külasid: Verhnjaja ja Niznjaja Lebedevka, Ust Borga, Zaharjino. Kani jõe äärsetesse Bugunai mägedesse rajati üksiktalud e huutorid (vene hutor) ja 3-4 talust koosnevad talude grupid, mida nimetati saimk (vene zaimka).

Kollektiviseerimise käigus hävitati kõik huutorid ja saimkad, Kani jõe äärsetest küladest ei eksisteeri tänapäeval ühtegi. Nimetatud külade kohale rajati 1960-70. aastatel salastatud nimega linn Krasnojarsk-45, mida pole senini ühelegi kaardile kantud. Tänapäeval elab Uus-Petseris umbes 350 elanikku.

Haidaki küla tekkis arvatavasti 1903. aastal. Seal elas 1918. a 150 peret (A.Nigol 1918: 55), mistõttu küla kujunes suurimaks setudega asustatud külaks Siberis. Setud ise nimetavad Haidakki Siberi Setumaa pealinnaks. Siia ehitati ka puukirik kellatorniga, avati ministeeriumikool. Küla ümber, umbes 20 km raadiuses tekkis väikestest küladest, huutoritest ja saimkadest tihe asustus.

Haidaki ümbrusse tekkisid ka 10-15 perest koosnevad külakesed Väikene Hait, eestlastega asustatud Sini Krebot e Sinimäed, Pulatnovka, Rainova, Seto Imbez, Ostrovka. Ambasõ (vene Umbas) küla (asustatud 1890-92), kus elasid vene lahkusulised (vanausulised) asustati samuti osaliselt setude poolt. Selles külas säilis pikka aega kõrvuti kaks erinevat mikrokultuuri, mille mõju teineteisele aja jooksul oli siiski vältimatu. Sinimäe küla esimesteks elanikeks olid Padar ja Kaup Tartumaalt, Pulatnovka asutajateks loetakse Kriisat, Paali ja Mihalit Pulatnova külast Setumaalt.

Kollektiviseerimise käigus ühendati Sinimägede küla Pulatnovkaga. Taolisel moel loodi suur küla, kuhu asustati ümber setu ja eesti pered huutoritest ja saimkadest. Väikese Haida 15 talu koos elanikega toodi üle Haidaki külla. Väikese Haida küla kohal on nüüd sovhoosi põllud. Enam ei eksisteeri ka Rainovkat, Seto Imbezit ja Ostrovnat. Kaugemal asus Estonski küla, kus elas ka setusid. Praegu on küla ja surnuaia kohal põld ja küla endist täpset asukohta ei tea enam keegi. Haidaki külas on praegu 146 talu, selles elab 308 inimest (1991.a andmed). Külas on kool, oma surnuaed. Krestjanski (asustatud 1910) ja Partisanski linna (endine Perovo) ümbrusse tekkis suurel hulgal üksiktalusid. Siinkandis kandsid nad nimetust log. Log tähendab kolonistide poolt rajatud üksiktalu, mis asub orus, kahe mäekuru vahel. Eestlased nimetavad seda oruks. Krestjanski külas avati kool, siin on oma surnuaed. Krestjanski grupi üksiktalude levikuala ulatus peaaegu Haidaki külade grupini. Ka siin likvideeriti kollektiviseerimise käigus kõik üksiktalud – need viidi üle osaliselt Krestjanski külla ja osaliselt Partisanski linna. Tänapäeval paiknevad need endised talud seal kompaktsete gruppidena, juurde on liitunud hiljem Haidaki külast väljarännanute talud. Setudega asustatud linnaosa nimetatakse seal tänapäeval sanhai.

Maana jõe tagused setud elasid külades, huutorites ja saimkades. Enamik neist olid setu-eesti, ka setu-vene segakülad. Tuntumad neist on Golub (setu-eesti), Serednä Maana, Vassiljevka (7 km Golubist), mille asukohal laiub praegu põld, Basaihha, Kijai, Abja, Verhne Salo ja Angaloi (ümberasujad Inkuta setu-eesti segakülast). On rohkeid andmeid, et setusid elas ka teistes siin nimetamata külades.

Tihedamalt olid omavahel seotud Haidaki, Pulatnovka, Ambasõ ja Maana-tagused setud. Lähedal asusid ka Krestjanski grupi setud, kellega oldi hiljem võrdlemisi tihedalt seotud. Sidet Uus-Petseri grupi setu küladega sisuliselt polnud.

Vastavalt tänapäevaks väljakujunenud ajaloolisele, etnilisele ja kultuurilisele situatsioonile võib Siberi setudega asustatud alal eristada järgmisi mikrokultuuride gruppe:

  1. Haidak, 2. Pulatnovka, 3. Ambasõ, 4. Maana jõe tagused, 5. Krestjansk, 6. Partisansk, 7. Imbez, 8. Novaja Petsora e Uus-Petseri, 9. Serga ja Kirbu, 10. Krasnojarsk-45.

Omaette probleemiks on väljarännanud setude arv. A. Nigoli arvates oli neid 5-6 tuhande ringis (A. Nigol 1918: 60). W. Buck teatab, et kolmes setu vallas anti välja 3569 passi (W. Buck 1909: 60). Tundub, et need arvud ei näita tõelist väljarändamise mastaapi. Arvan, et see oli tunduvalt suurem, umbes kaheksa tuhande inimese ringis.

Peamiseks tegevusalaks Siberis kujunesid põllumajandus ja loomakasvatus. Setu kolonistid tõid Siberisse kaasa suure osa põllumajandusinventarist, tööriistad, veskite sisustuse, osaliselt ka seemned. Emamaalt kaasatoodud seemnetest on kasutusel kartulisort ’Väikene verrev’, mida peetakse maisvamaks kõigist uutest kartulisortidest. Mõnes peres on kasutusel emamaa oa- ja hernesordid.

Metsa muutmiseks põllumaaks ning talude rajamiseks kulus umbes 8-10 aastat. Mustmullapõldude saagikus oli võrreldes emamaaga väga suur, need ei vajanud ka väetamist. Jahu ja tangu jahvatamiseks rajati jõgedele ja ojadele veskid, mille omanikeks olid eranditult kõik kas setud või eestlased. Siberis levis setudel ka tubakakasvatamine; tubakat turustati laatadel.

Loomi Siberisse kaasa ei toodud. Hobused osteti hakassidelt, kelle kaunid tõuhobused on olnud sealkandis läbi aegade väga hinnatud. Lambad osteti tatarlastelt, lehmad ja sead ukraina ja vene lahkusuliste küladest. Loomi peeti algul vaid pere vajadusteks. Esimestel aastakümnetel, kui veel huutorites ja saimkades elati, peeti hulgaliselt mesilasi. 

Aja jooksul kujunesid siberi setude gruppidel välja uued tegevusalad. Maanatagused setud tegelesid kalapüügi, metsalangetamise ja palkide parvetamisega Maana jõel. Nende kohta öeldi, et nad “ei teinud leiba”, s.t põldu. Kala turustati ka Haidaki külade grupi asualal, vahetades seda teravilja ja muu vastu. Metsa langetamisega tegeldi põhiliselt talvel, taigast toodi palgid hobustel Maana jõe äärde, kust nad suvel toimetati edasi Krasnojarskisse. Metsa langetamisega tegelesid talvel ka Haidaki grupi setu mehed.

Seoses Siberi magistraalraudtee rajamisega hakkas osaliselt läbi setudega asustatud territooriumi, enamasti aga naabruses, liikuma hulgaliselt kaupu. Kuigi setude külad asusid raudteest 25-150 km kaugusel, mõjutas see otseselt paljude inimeste tegevust. Setu meeste üheks tulutoovaks alaks kujunes kaupade vedu raudtee äärest taigas asuvatesse kullakaevandustesse. Kuna teede puudusel oli see võimalik ainult talvel, jätkasid mehed suviti tööd põllumajanduses.

Osa setusid Haidaki grupist töötasid Maana jõgikonna Ivanovskoje, Zaima ja Julinskoe (Julia) kullakaevandustes. Mõned töötasid kullaotsijate artellides, mõned üksikult. Kullaotsijad olid võrreldes teiste elanikega tunduvalt jõukamad. Üks endine kullaotsijana tegutsenud mees Haidaki külast rääkis, et klaasitäis kulda oli ikka alati kodus olnud. Aga just kullaotsijaid tabasid esimesena 1930. aastate repressioonid. Uus-Petseri grupi setu mehed töötasid samuti kullakaevandustes, osad raudteetöölistena. Kuna läheduses asuvad suured kivisöe- jm kaevandused, leiti tööd ka seal.

Põhiliseks elanike tegevusalaks aga oli ka siinkandis põllumajandus ja loomakasvatus, millest domineerivaks kujunes seakasvatus.

Väga tulutoovaks tegevusalaks nii Siberis asuvatele eestlastele kui ka setudele oli viina valmistamine ja selle turustamine, seda eriti esimestel väljarändamisele järgnenud aastatel. Nn salaviin valmistati harilikult taigas asuvate ojakeste kallastel. Oskuse valmistada head viina tõid Siberisse setude naabrusse asunud kolonistid Lõuna-Eestist. Tuleb mainida, et viina käidi eesti ja setu küladest ostmas võrdlemisi laialdaselt alalt.

Siberi setudel oli esikohal passiivne (püünistega) jahipidamine, kus domineerivaks kujunesid kaasaskantavad püünised. Palju kasutati (eriti kaugel olles) statsionaarseid püüniseid. Peamiseks kujunes karusnahkade hankimine. Jahil käidi üksinda, mõnikord ka 2-3-kaupa ja koertega, tihti 300-500 km kaugusel. Noored poisid ja vanad mehed panid püüniseid üles küla lähedal asuvas taigas.

Kuna metsa oli ümberringi külluses, ehitati eranditult kõik elumajad ja kõrvalhooned siberi lehisest või männist. Telliskivi tuli Siberis kasutusele alles 1950-55. aastatel. Enne seda tehti kõik ahjud toorsavist, millesse lisati soola või klaasikilde, et ahi küpsetaks hästi ja hoiaks sooja.

Senini on kõikides setu majades säilinud ikoonid pühasenulgas ja sellel pühaserätt. Setude elamuid iseloomustab erakordne puhtus nii sees kui väljas.

Setu elamutele on iseloomulikud nn karupersega s.t unkaauguga poolkelpkatused ja viilkatused. Algul olid katused õlgedest, hiljem Siberi tava kohaselt laudadest või trannõ (vene dranka) e lühilaudadest. Lagi on soojenduseks kaetud kasetohu ja umbes 1 m paksuse mullakihiga. Akna välislaudade lõigetega või maalingutega kaunistamist esineb vaid Uus-Petseri külade grupis, mis on naabruses oleva suure ukraina küla arhitektuuri mõju.

Tänapäeval on paljudes majades keskküte, eriti seal, kus elavad noored. Haidaki külas, mille ümbruses on suured kase- ja lehisemetsad, on puuküte. Täiesti erinev olukord on Uus-Petseris, kus ainukeseks kütteks on kivisüsi. Sealkandis on metsad ammu hävinud ning kütmine puudega on keelatud. 

Siberi setude eripäraks on tapeedi mittetundmine. 2-3 korda aastas savitatakse või lubjatatakse elamu palkseinad ja lagi valgeks. Elamutes on palju omavalmistatud mööblit, osalt värvimata, tihti värvitud erepunaseks. Rikkamates elamutes leidub palju kallist ja moodsat mööblit.

Elamutes esineb omakootud tekstiili, s.h eesti kultuuri mõjul triibulisi voodi- ja põrandakatteid. Villa kasutamist põrandakatete kudumisel emamaal ei tuntud. Seda võib pidada tatri ja hakassi kultuuri mõjudeks, kus villased vanutatud vaibad on kaasajani traditsioonilised.

Huvitav detail on köögipõrandas oleva nn kassimulgu e kassi jaoks oleva ava tegemine, mille kaudu loom keldrisse pääseb.

Traditsioonilistele kõrvalhoonetele lisandus Siberis eraldi lambalaut. Lambakasvatus on Siberi rahvaste traditsiooniline tegevusala. Uues klimaatilises situatsioonis on arusaadav ka setude eriline tähelepanu lambakasvatusele.

Aitades leidub veel emamaalt kaasatoodud rõivakirste, mõnel vanaegne nõiamärk – viieharuline täht. Aida uksele tehakse ka tänapäeval kord aastas söega ristikujuline märk, mis peab kaitsma puugi eest.

Saunad on igal perel. Suitsusaunasid enam ei esine.

Siberi setude suureks eripäraks võrreldes emamaaga on heinaküünide täielik puudumine. Heinamaal kuhjas olev hein, mis veel suvel asetati kahele suurele kokkuseotud kasele, lohistatakse talve algul õues asuvasse ja taraga ümbritsetud nn hainaaida (heinaaeda). Talvel, vaatamata isegi kuni 50-kraadistele pakastele võib heinaaedades näha härmatunud lehmi ja lambaid ning teises heinaaias eraldi söövaid hobuseid.

Siberi setude eripäraks on ka juurviljakeldrite rohkus. Need asuvad peale elumaja ka saunaköögi ja aida all. Siberi kombe kohaselt on nende seinad kas palkide või laudadega vooderdatud. Laialdlaselt on kasutusel nn jääkeldrid. Jääkelder e kuup kujutab endast aia nurka kaevatud 1,8-2 m sügavust koobast, mille seinad on lehisepalkidega vooderdatud.

Majade juures on palju ilupuid, pihlakaid, toomingaid. Suured ja kaunid seedrid ning siberi lehised on mälestus küla kohal olnud taigast.

Kuna mustmullavööndis vihm ja lume sulamine mudavad tänavad ja õued läbipääsmatuteks, kaetakse nad vana Siberi tava kohaselt laudadega.

Siberi setude külad erinevad nii oma arhitektuuri kui ka puhtuse poolest teistest naaberküladest. Ümberkaudsed venelased nimetavad Haidaki küla “meie välismaa” ja “väikene Hiina”.

Siberi setude toidu eripäraks võrreldes emamaaga on ühelt poolt rohke liha kasutamine, mille säilitamise viisid on eripärased, teiselt poolt on aga püsinud vanad traditsioonilised toidud. Toit sõltus suuresti kirikupaastudest, millest algul rangelt kinni peeti. Üliraske töö põldude rajamisel, uute elatusalade tekkimine (metsatööd, vooris käimine, töö kullakaevandustes jm) ja hiljem kolhoosikord vähendasid aga paastutoitude kasutamist tublisti, seda eriti meeste hulgas. Suuri muudatusi tõi kaasa ka sattumine uude kliimavööndisse, kus ülikülmad talved soodustasid rohket liha tarvitamist. Selletõttu peetakse ka tänapäeval palju lihaloomi. Peres, kus on 5-6 inimest (kõik noorem põlvkond), tapetakse aastas 2 suurt siga, 10-15 lammast, hulgaliselt kanu ja hanesid. Sigu tapetakse harilikult jõuludeks. Liha ei soolata. Keskmised ja väikesed tükid (ühekordseks kasutamiseks) kallatakse üle külma veega ja külmutatakse. Sellisel viisil külmunud jääkiles nad säilitatakse. Teine viis liha ületalve säilitamiseks on lihatükkide asetamine tünni e karpi vaheldumisi lumekihtidega. Kasutamata jäänud liha suitsetatakse kevadel. Tänapäeval on paljudes peredes sügavkülmikud, aga laialdlaselt kasutatakse ka endisi liha säilitamise viise. Tänapäevani on säilinud emamaal harvaesinev kohupiima ületalve säilitamise viis, nn soolakohupiima valmistamine, samuti kohupiimast juustu e sõira valmistamine. Siberis võeti kasutusele ka palju uusi taimi ja toite, mis emamaaal olid tundmatud. Üleüldiselt Siberis tuntud sibul tseremša, mida setud nimetasid tsiramsk, suusippul (suusibul), oli kasutusel nii paastu- kui ka lihatoitude juures. Kuivatatud ja veskis jahvatatud toomingamarjadest, mis oli vana Siberi toit, valmistatakse pirukatäidiseid ja kisselli. Toomingamarju kasutatakse laialdlaselt ka ravimtaimena. Uudsus oli ka nn siberi pelmeenide kasutusele võtmine. Harilikult valmistati neid hulgaliselt talve algul pärast sea tapmist. Pelmeene külmutati ja hoiti suurtes kottides aidas, kust neid siis vajaduse korral ka võeti. Nad keedeti vähese soolaga maitsestatud vees, söödi kuumalt hapukoore või sulavõiga. Huvipakkuv on fakt, et setu noored, elades kodukülast eemal, eelistavad kodukülla tulles vanaemade valmistatud toite, mida nad nimetavad seto bljuudo (vene bljuudo ’toit’). Sellisteks toitudeks on tänapäeval verivorst ja sõir. Setu noorte kaudu on need toidud tuntud ka mujal Siberis väljaspool Siberi setude asuala ja samuti seto bljuudo nimetuse all.

Setu kolonistid tõid Siberisse kirstutäied rõivaid, vokke, telgi, palju kangaid jm, mis soodustas rahvarõivaste püsimist uuel asualal. Siberi setud kandsid väga kaua, kuni 20. sajandi keskpaigani, s.t rahvarõivaste lõpliku hääbumiseni, 19. saj lõpu ja 20. saj alguse, seega just väljarändamise ajal eksisteerinud rõivaste komplekti koos 19. saj I poole üksikelementidega. Loomulikust emamaal toimunud rahvarõivaste arengust olid nad eemale jäänud. Siberi setude rahvarõivaste areng toimus kogu komplekti lihtsustamise ja hääbumise suunas. Kõige kauem püsis rahvarõivaste kandmise traditsioon pulmades. Üldiselt läks Siberisse asunud noor põlvkond (seoses väga palava suvega) üllatavalt kiiresti üle uuele, juba linnamoelisele riietusele, mida nad ise nimetasid “eesti rõivaks”. Taolist kandsid setude naabrusesse asunud Lõuna-Eesti kolonistid. Siiski pani iga setu tüdruk kaks korda elus selga rahvarõivad: pulma kutsumise ajal (proodskiks olles) ja oma pulmas. Huvipakkuv on nii emamaal kui ka Siberis tuntud ühe ja sama eseme erinev terminoloogia, nii nimrtatakse näiteks emamaal kuldräti all tuntud eset Siberis sarvõrätt. Väga haruldased on teated, mille järgi Põhja-Setumaal elanud setud on kandnud peavööd kõrgemal laubal kui lõunapoolsed setud. Samuti nagu emamaal kanti ka Siberis ilusaid rätte, mille jaoks oli eriline räti-korv. Senini kannavad üksikud villaseid suurrätte, mis on aga asendumas kitsevillast nn orenburgi ja nn jaapani villaste rättidega. Mainida tuleks ka kosmeetika julgemat kasutamist emamaaga võrreldes.

Ülisuured muudatused toimusid meeste töörõivastuses. Väga karmide Siberi talvede ja muutunud majandusliku tegevuse tõttu hakati valmistama liikuvamatele meestele koeranahast kasukaid, sokke ning kindaid, mis oli omane ka varasematele Siberi asukatele. Põllumajandusega seotud mehed kandsid endiselt lambanahkseid kasukaid. Eripäraks oli kauaaegne rikkaliku ornamendiga meeste sokkide püsimine.

Sattudes uude looduslikku, etnilisse ja mitte alati sõbralikku keskkonda, võeti Siberis kasutusele uued noad, mida kanti vööl nahast või puust tupes. Hiljem kui nugade kandmine keelati, pisteti viimased saapasäärde.

Siberis on setud kandnud samuti palju hõbeehteid. Siberi setude eripäraks on suure sõle puudumine ehete komplektist. Siberis on setu mehed kandnud kõrvarõngaid.

Vanemaid mehi maetakse tänini valgetes linastes riietes, vööle seotakse punane villane vöö. Nii meestele kui ka naistele pannakse jalga valged villased sokid kahe punase triibuga ja surmapäeval valmistatud nahast pastlad.

Erilist tähelepanu väärib siberi setude naiste käsitöö, mis on ka noorema põlvkonna naiste seas ülimalt väärtustatud. Siinkohal mainime näiteks kindaid, mida igas peres kootakse palju ja ka traditsiooniliste mustritega. Neid kannavad eranditult kõik siberi setud ja nende järglased. Tänapäeval koovad setu naised väga palju kindaid ka müügiks. Neid müüakse Ujari, Partisanski, Krasnojarsk-45 jt Siberi linnade turgudel. Kogu käsitööks vajalik lõng kedratakse vokkidega kodus. Kodus ta ka värvitakse. Peale sõda olid kasutusel Eestist saadetud värvid. Huvitav on see, et Haidaki külas õpetatakse kudumist ka poistele. Kindaid oskavad kududa paljud selle küla vanemad mehedki.

Setud said eranditult kõik oma nimed ortodoksse kirikukalendri järgi, kuid need mugandati alati vastavalt oma keelesüsteemile. Setu nimede mugandamine on üks teiste ortodokssete läänemeresoomlaste (isurite, vadjalaste, vepslaste, karjalaste ja saamide) nimede mugandamise variante. Sõna rõhk setu nimedel esineb alati esimesel silbil.

 

Meeste nimed: Naiste nimed:

 

Aleksander: Aleksandre, Sass Agafija: Oka

Aleksei: Aleks, Aleksa, Alts, Altsi, Agrippina: Kreepa

Looska, Oloska Akulina: Kulli, Kullo, Kullin

Andrei: Andre, Andri Aleksandra: Alla, Alli

Ankip: Anki Anastasija: Nasta

Anton: Undö, Untö Anna: Ann, Anne

Arhip: Ahrip, Arp, Hipp Avdotja: Ouda, Oude

Daniil: Tannil, Tanno Darja: Taarka, Taali

Dmitri: Miiter, Miitra, Miitro, Domnika: Toomka Tomna

Miitrosk, Mitto Fekla: Heko, Hoko, Hökla, Höko

Fjodor: Fredor, Freedo, Frodi Feodora: Hoka Hökla

Foka: Hoka, Hooka Feodosija: Hedo Heetska 

Foma: Hooma, Hoomka Irina: Iro

Gavril: Kaaro, Karil, Kauril, Jefimija: Hemmja, Hemmo

Kaurila, Kauts Jekaterina: Kata, Kati

Gerassim: Karassiima, Karassim, Jevdokija: Ode

Krassim Ksenija: Okse

Georgi: Jahor, Jahorka, Jüri, Lidia: Liidi

Johorka, Jahovka, Jehor Marfa: Martsö

Grigori: Kriisa, Kriiso Maria: Maara, Maarja,

Iakim: Jakim, Jäkim Manni, Mannö

Iakov: Jaaska Matrona: Marta Matrö, Mattö, Matö

Ignat: Ignas, Ignats Melanija: Malask

Ilja: Illo Natalja: Naastka, Nati, Nato

Illarion: Laarka Nina: Niina

Isidor: Siido Olga: Olli, Ollo

Ivan: Iva, Ivo, Ivvan, Ivvo, Jaan Paraskovja: Patsi, Prasko

Jefim: Jahhim, Jahima, Jahkim, Pelageja: Palaga

Juhhim, Juhim, Juhkim Salomonia: Saali

Jemeljan: Meljan, Mellö Stepanida: Teeska, Tepa,Tepaniida, Tepo

Jeremei: Jahröm, Jährom Serafima: Siima

Jermolai: Ermo, Jermo Tatjana: Tatjo, Tatto, Tatö

Jevdokim: Ouda Uljana: Ulja, Ulka, Ulla

Kanon: Kunosk Varvara: Varsta, Varu , Varusk

Kirill: Kirilä Vera: Veera

Kondrati: Kandra, Kundra Zinaida: Senni, Siina

Konstatin: Koosta, Koostka, Kosta

Kornili: Karnil, Karnila

Kuzma: Kusma, Kutö

Lavrenti: Lauri

Luka: Luuka

Maksim: Maks

Mark: Martin, Martsin

Matvei: Mate, Matve

Mihhail: Mihal, Mihkal, Mihkli, Miiska, Mitso

Miron: Merona, Merosk

Nikandr: Illikandra, Illikandre

Nikita: Kito, Miki, Mikit

Nikolai: Koola, Kolla, Mikk, Miko

Osip: Oosip, Osp, Ossip

Pantelei: Pindo

Pavel: Paal. Paale, Paale, Paul

Pjotr: Peto, Petona, Petra, Piitre, Piitri

Rodion: Raadi

Roman: Ramask

Savvati: Saava, Savva

Semjon: Seenka, Semmen, Semmo

Sergei: Serga, Serge, Sergo

Spiridon: Pirgo, Pirko

Stepan: Tepo

Tarass: Tarask, Taraski

Terenti: Teresk, Terö

Timofei: Temmesk, Timmo, Timmusk

Valentin: Volli

Vasili: Vaaska, Vasil, Vasildõ, Vaska, Vassa, Vassil, Vasso

Viktor: Viitska

Vladimir: Laadi, Ladi

Zahar: Haaro, Sahar, Sahari, Sahkar

Siberi setude külades ei jätnud mind tunne, nagu voolaks aeg kahe paralleelse, omavahel veel segunemata vooluna.

Tänaseni on siin säilinud traditsioon mälestuste suuliseks edasiandmiseks. Juttudes meenutatakse esivanemate kodukülasid, mahajäänud ja ammusurnud sugulasi ja emamaal üle 100.a tagasi toimunud sündmusi, mis seal ammu ununenud. Kõik see on säilinud elava ning reaalselt võetava mälestusena. Tänu sellele pakuvad setu noortele huvi vanema põlvkonna esindajate jutustused, mille on viimastele edasi andnud nende vanemad ja vanavanemad.

Setu kolonistide kontakt kaugele jäänud sugulastega oli üsna nõrk. Paljud käisid küll Siberist sugulastel külas, emamaalt on toodud ka tarbeesemeid, näiteks uusi hõbeehteid. Omavaheline kirjavahetus oli aga nõrgem kui külastajatega suuliselt edasiantavad teated. Eemalolek traditsioonilisest miljööst ja sugulastest tekitasid Siberis erilise diskonfortse tunde, mille oli põhjustanud väljaränne, hiljem sidemete järsk katkemine emamaaga. See kajastub ka Siberi setude suulises pärandis ja folklooris, kus nostalgia-teema on piisavalt suur.

Kiriku otsese mõju kadumine väärtustas ja säilitas vanad matmiskombed. Tihti tuuakse veel tänapäevalgi kaugel surnud sugulased kodukalmistule. Setudele omane eriti tugev sugulustunne toob matustele mööda suurt Siberit laiali elavad sugulased.

Kõrvuti vanade ja emamaal ununenud tavadega, millest kinnipidamise eest hoolitseb vanem põlvkond, on Siberi matusekombestikku ilmunud ka uued jooned. Osa neist on Siberi setude kultuuri seesmise arengu tulemus. Taoliseks näiteks on alalhoitud traditsiooniliste üksiktekstiilide panek kirstu, lahkunu kõrvale. Väga tihti pole need mitte rõivastusesemed vaid näiteks pühaserätid, käterätid jm. Koos kahevärviliste nn koolukinnastega esineb nüüd ka mitmevärvilisi kindaid. Siberi setud ei pane kirstu nõela koos villase lõnga keraga. Padja õmblemisel kasutatud nõela aga tarvitatakse hiljem ravimiseks ja nõidumiseks.

Siberi setude surnuaiad jätavad väga arhailise mulje. Säilinud on näiteks vööde jätmine ristile, mis seotakse sinna x-kujuliselt.

Talsipüha (e jõulu) mängudest on veel 1987.a mängitud Haidaki koolis “Kurõmängu” jt, mis emamaal ammu ununenud. Elujõuliselt peetakse ka “paabapraasnikku”, millest osavõtt on meestel keelatud.

Siberi setud omistavad erilist tähelepanu emamaalt toodud või sellega seotud esemetele. Arvati, et neil on nõidumisel eriline “jõud” ehk “võim”. Väga hinnatud oli üks vana nõid, kuna ta oli “veel emamaal hundiliha söönud”. Siberis sündinud ja sama protseduuri läbi teinud (hundiliha söönud) nõida nii tugevaks ei peetud.

Ka ei kujunenud Siberis emamaal esinevat nn kirmaskite e eri külade peo-traditsiooni, sest asuti elama koos mitmest külast väljarännanutega.

Siberi setude saja-aastase keelelise ja kultuuripäralise eripära püsimise fenomen on tingitud paljudest asjaoludest. Tähtsaimaks on setu kolonistide suur arvukus, kompaktselt asumine ning lõunaeestlasest kolonistide naabrus. Kiriku mõju nõrgenemine soodustas ühelt poolt olemasolevate kultuurielementide konserveerimist, teisel poolt aga ürgse soome-ugri tausta tugevnemist. Väga tähtsaks tuleb pidada setude mõtte- ja elulaadi ning emamaalt lahkumise ajast tänapäevani säilinud majandusviisi, milleks oli ja on valdavalt naturaalmajandus. Samuti ka Siberis esinev respondentide täielik või osaline kirjaoskamatus, mis on teatavasti üks suulise kultuuripärandi säilitamist soodustavaid tegureid. Passiivsest mälust aktiivsesse toodi emamaalt lahkumise ajal eksisteerinud kultuurimiljöö. Siberis võeti uuesti kasutusele emamaal juba hääbunud või hääbuvad elemendid.

Siberi setude suurimaks saavutuseks julgen pidada kodukoha Setumaa nulkade murrakute visa säilitamist sellisena, nagu see oli emamaalt lahkumise ajal, s. o 100 aastat tagasi.

Oluline on märkida, et setud tunnetasid end eesti rahva osana veel emamaal, ning selle tunde viisid nad kaasa ka Siberisse. Samuti on neid juba emamaal sidunud ühised paganlikud palvetus- ja ohverdamiskohad, emamaal väljakujunenud kaubanduslikud jm suhted, oma rahva ja keele nimetamine vastavalt maarahvaks ja maakeeleks, nagu on omane ka ülejäänud eestlastele. Väga tähtsad olid Eestimaa poole avatumad perekondlikud sugulussidemed. Oluline oli ka eestikeelse koolihariduse omandamise võimalus Siberis aastatel 1931-1937. Siberi setud on end Siberis määratlenud eestlasteks, nagu nad seda tegelikult olidki. Järelikult toimusid nii emamaal kui ka Siberis samad etnilised protsessid, s. t integreerumine põhirahvuse – eestlastega.

Samal ajal esineb Siberi setudel rahvuslikus eneseteadvuses tänapäevani kaks tasandit: ühelt poolt enese määratlemine eestlasteks, teiselt poolt aga (eriti vanema põlvkonna hulgas) terav oma rahva ja oma kultuuri tunnetamine ning püüd seda säilitada. Siberis nimetatakse end alati eestlaseks suhtlemises teiste rahvastega ja väljaspool oma territooriumi, omavahelises suhtlemises kasutatakse aga tänapäevani seto kiilt ja nimetatakse end seto, setokõnõ, seto rahvas.

Siberi setud on suutnud oma kultuuri mitte ainult säilitada, vaid seda ka arendada ja kohandada vastavalt uuele looduslikule ja etnilisele situatsioonile. Naaberrahvastelt on omaks võetud vaid kohalikus olustikus möödapääsmatud muudatused, kasutades seejuures veel emamaal omandatud ajaloolist ja etnilist kogemust. Siberi setud on rikastanud ka Siberi kultuuri ja nende folkloor ja käsitöö on väga väärtustatud. 

Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et setud tõid Siberisse kaasa ja ka säilitasid seal emamaa vaimse kajastuse. Nende keeles ja kultuuris on palju sellist, mis on säilinud tunduvalt paremini ja täiuslikumal kujul kui emamaal. Ühelt poolt on see tingitud isoleeritusest ja kontaktide puudumisest emamaaga, teiselt poolt aga setudele omasest mõttelaadist.

 

Kasutatud kirjandus:

Buck, V.1909. Petseri eestlased. Tartu.

Nigol, A. 1918. Eesti asundused ja asupaigad Wenemaal. Tartu.

Piho, M.1990. Osobennosti odezdõ I metallitseskih ukrasenij setuskih pereselentsev

                       kontsa 19 – nats. 20. vv v Sibir. In: Congressus septimus internationalis

                       Fenno-ugristorum, 4 Debrecen, lk 417-422.

Piho, M. 1991. Pecularities in the clothes and metal ornaments of Setu settlers 

                        at the end of the 19th and the beginning of the 20th century in Sibiri.

                        In: Congressus septimus internationalis Fenno-ugristarum, 2B.

                        Debrecen, lk 70.

Piho, M. 1992. Arhaismidest Siberi setude kombestikus. Käsikiri

Piho, M. 1991. Siberi setude mälestused Rootsi-ajast. Käsikiri.



Kaika Suvõülikuul Setomaal Obinitsa küläh Mokornulgah.

 

Tuu olle tuu ütsainukõnõ Setomaal toimunuq Kaika Suvõülikuul, rohkõp olõ-i näid sääl olnuq.

Sündü tuu 1991. aastagal, veidöq inne Moskva müllü. Suvõülikooli tegemise man taheti silmäh pittäq paari tähtsäbät juunt: 

  1. Suvõülikuul ka ummi inemiisi jaost.
  2. Kyigilõ tulõ löüdäq tegemist.
  3. Kutsu küläliisi hõimurahvitõ siäst.

Osavõtjit tulle piä katssada ja põhilisõq iismärgiq saiõ täüdetüs. Suvõülikuul oll’e vast vähäpakadeemilidsõp ku inne, a ettekandidõ ja tegemiisi poolõst kiriväp.

Huvitavap olle tuu hetk, ku Obinitsa kooli saalih tarvitõdiq umavahelidsõ kynnõkeelenä vadja kiilt. Suvõülikoolih oll’e pall’o praktilist tegevüst: kandlõtegemise-oppus, seto söögi tegemise oppus, mõtsavele-oppus. Illos oll’e ingerläisi ja näide sõpro esinemine Arvo Survo iistvõtmisõl. Suvõülikoolih olliq kohal ka setoq Petseri poolõ päält.

Suvõülikooli tulõmus – säält saieq algusõ mitmõq sidõmõq ja kuuhtüüq, mitmõq märgoq.

Annas jummal, et setokõisi ja võrokõisi kuuhtüüq suvõülikoolõh jälki edesi läässiq.

 

Hõrna Aare

1992 IV Kaika suvõülikuul Kuudsil (Hargla khk)

1992. aastaga Kaika suvõülikuul Hargla kihlkunnan Kuudsi koolimajan. Kuudsil peet Kaika suvõülikuul lätt aolukku tuuga, et kutsuti kokko kiräviietoimkund ja naati luuma võro kiräviit. Pääle tuu tutvustõdi Mehkamaad, tuu kiilt ja kultuuri.

1993 V Kaika suvõülikuul Sulbin (Urvastõ khk)

1993. aastaga Kaika suvõülikuul peeti Urvastõ kihlkunnan Sulbi kooli man. Sulbin tetti edimäst kõrd suvõülikuulõ aoluun võrokiilset näütemängo. Lavakunstitudõngi mänge vana veskitammi pääl Normedi Ingo iistvõtmisõl tükkü “Pühäjõõ kättemass”. Arotõdi edesi võro kiräviie ja kiräkeele asjo.

1994 VI Kaika suvõülikuul Põlvan (Põlva khk)

1994. aastaga Kaika suvõliküül peeti Põlva kultuurikeskusõn. Tan oll’ suvõülikuul edimäst kõrd liinan. Kiumal mängiti Kõivo Madisõ ja Lõhmusõ Aivo näütemängo “Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl”. Keset näütemängo naaś sadama piksõvihma, eelektri läts är ni näütemäng lõppi kündlevalgõn.

1995 VII Kaika suvõülikuul Lüllemäel (Karula khk)

1995. aastaga Kaika suvõülikuul peeti Karula kihlkunnan Lüllemäe kooli man. Suvõülikoolin kõnõldi kodoluust, Karula kirämehest Lattigu Jaanist ja õkva valla tettü Võro Instituudi plaanõst. Vanõmuisõ tiatri mänge ütte ossa Kangro Bernardi näütemängost “Susi”, õdagu mänge andsambli Ummamuudu.

Kirjäpandmisnimekirä perrä oll’ suvõülikoolin 191 inemist. Noidõ siän oll’ 56 last ja 34 üliopilast. Ammõdi poolõst oll’ osavõtjidõ siän kiränikke, aokiränikke, näütelejit, muusõumitüütäjit, kuulmeistrit, aoluulaisi, kunstnikkõ, keeletiidläisi. Hinnäst kirjä olli pandnu ka insener, müüjä, raamadupidäjä, talomiis ja agronom.

1996 VIII Kaika suvõülikuul Viitinän (Rõugõ khk)

1996. aastaga Kaika suvõülikuul peeti Rõugõ kihlkunnan Viitinä kooli man. Viitinän oll’ pääteemäs kirändüs. Kõnõldi Asti (Rumori) Karlist, Jaigi Juhanist, Kauksi Üllest ni ka mõisaprovvast von Krüdenerist. Vanõmuisõ tiatri mänge Kauksi Ülle ja Kivisildnigu Sveni tükkü “Tandsja pühälik”.

1997 IX Kaika suvõülikuul Vilustõn (Räpinä khk)

1997. aastaga Kaika suvõülikuul peeti Räpinä kihlkunnan Vilustõ kooli man. Päält harilikkõ ettekandidõ peeti suvõülikoolin ka keelekonvõrentsi. Üüsidse loengu taivatähist, tähtkujõst ja noidõ võrokeelitsist nimist pidi tähetiidläne Kasagu Enn.

1998 X Kaika suvõülikuul Vilustõn (Kanepi khk)

1998. aastaga Kaika suvõülikuul peeti Kanepi kihlkunnan Põlgastõ kooli man. Põlgastõ suvõülikooli tekk’ esierälidses võrokeeline jumalateenistüs Kanepi kerikun. Opõtaja Pallo Jüri pidi tartokeelidse pühäkirä perrä uma egäpühäpäävädse jutusõ. Vanõmuisõ tiatri mänge Kõivo Madisõ tükkü “Elli”.

1999 XI Kaika suvõülikuul Lepistün (Rõugõ khk)

1999. aastaga Kaika suvõülikuul Lepistün peeti Rõugõ kihlkunnan Lepistü kooli man. Suvõülikuul tetti vallalõ Kaika koolimaja man. Kõnõldi Võro Instituudi suurõst võro keele arvamisuuringust. Kaeti Jaigi Juhani kodotallo ja Virunuka kalmit. Võro rahvatiatri mänge Jaigi Juhani tükkü “Pido pahandusõga”.

30. juuli kuni 1. august 1999

Võromaal Rõugu kihlkunnan Antsla vallan Lepistü Põhikoolin

Riidi, 30. juuli

Kell 10.30 Vallategemine Kaika Algkooli man, paigan, kon peeti edimäne
suvõülikuul 1989. aastal
Pidosynaq nink AGU VISSELI ku edimädse suvõülikooli rektori kynõ
Latsi võrokiilne ülesastmine – Kuldre koolitiatri Parhilla, Orava kooli folkgrupp
Kellä 11.30 paiku kiränik Juhan Jaigile mälestüstahvli avamine Lepistü kooli saina
pääle

Loengu Lepistün Kell 12.00 – 14.00

UUNO OJALA Tsooru ministeeriumikuul ja Vana-Võromaa kiŕameheq
Adson ja Jaik
MARJU KÕIVUPUU Jaigi-kandi kirotamata kirändüsest ni rahvausust
VAINO KENK Elmo Ploom ku Sännä kuulus miis
AHTO RAUDOJA Stendiettekannõq hingepuist

14.00 Lõunasüük
15.00 – 18.00 EKSKURSIOON-MATK Juhan Jaigi ütte elopaika Luhamõtsa,
Möldreoja talu mai´je pääle HELE AIDMA juhtmisel, ja Virunuka kalmide pääle,
kon ettekandõ pidävä (mälestüisi kynõlasõq) vastavalt ILO JAIK-RIEDBERG (uma
esäst Juhan Jaigist) nink tysõq Juhan Jaigi sugulasõq ja HEIKI VALK (Virunuka
tarandkalmin olõvast)
18.00 Õdakusüük
19.30 KULDRE KOOLITIATRI PARHILLA võrokiilne näütetükk “Meelen ja
keelen üts lugu-laulu-mäng”; Lavastaja ZOJA MELLOV
21.00 FILMIÕDAK Dokumentaalfilme “Loojangule vastu” ja “Nelli ja Elmar”. Näütäs ja kommentiir näide operaator AGO RUUS

Puulpäiv, 31. juuli

Hummuku varra tsirgulaulu kullõmine ja loodusõ kaetus REIN KIRCHI juhtmisel
Hummukusüük kell 8.30
Kell 9.30 – 13.00
Alateema: latsi kiil/taa oppus
KATRIN MÕTTUS Latsi arõng ja folkloor (NELE REIMANN edastas Katri Mõttuse uuringu kokkovõttõ)
MAARIKA ASI Põlvamaa latsi murdõkeelest
KALEV KALKUN Võro värgi sais koolijuhi silmi perrä
SJOERD SIEBINGA Stendiettekanne Hollandi vähemuskultuuride keeleprobleemidest.
(Väiku vaheaig 15 min)
Alateema kotusõnimeq
EVAR SAAR Kas Eesti põhikaart om elävide kotussõnimmi välläpästmine vai vana träniga eputamine
Kell 13. Lõunasüük
Kell 14.00 – 19.00 KIR´ÄNDUS JA TIATRI
JAAN PULK Suguvõsa müstika Kõivu Madise raamatun (Kynõ Madis Kõivu
timahavva ilmunu võrokiilsest rumaanist “Kähri kerko man Pekril”)
VALLE-STEN MAISTE Kõiv ja identiteedid
LUULE EPNER Madis Kõivu dramaturgia veidrus ja sarm
MARIKO FASTER Artur Adson ku tiatrikriitik
(Vaheaig 25 min.)
KADRI TAMM Jakob Hurt vana Võrumaa keele ja rahvaluule kandja, koguja ja
uurijana (22. juulil 1999 oll Jakob Hurda 160. sünnüaastapäiv)
VALDO VALPER Marko Konnula = Margus Kompus
OLAVI RUITLANE Haanijamiis läts World Wide Webi
(Võro elo virtuaalsõn reaalsusõn)
19.00 Õdakusüük

Kell 20 VÕRO RAHVATIATRI esietendüs “PIDO PAHANDUSÕGA EHK UPPUNU TUDENGI VÄKEV LAUL”
(Juhan Jaigi novelli “Pidu pahandusega” põh´al tett võrokiilne laulumäng)
Lavastaja KALEV KUDU, liikmine MAIRE UDRAS
LUULÕ- JA PÖFOOMANTSIÕDAK
Võro vahtisde raamatide ja helikand´jide ettesäädmine:
-Marju Kõivupuu koostõdu võrokiilse lauliku “Tsirr-virr lõokõnõ” ettesäädmine
-Tyynäolitselt ka Ain Kaalepi võrokiilse luulõkogo “Haukamaa laulu´” ja Paul Hagu koostõdu seto pajatuisi raamatu ettesäädmine

Pühäpäiv, 1. august
Kell 9.00 Hummukusüük
Loengu kell 10.00 – 13.35
KAIDO KAMA Võrokeste võimaluse ja valigu
AKIKO KANSUI Kaks suunda regionaalses liikumises
(Jaapanlanna ülekaetus uma võro keele ja kultuuri hoitmist nink edendämist
kajastavast doktoritüüst)
KALLE GASTON Mulgimaa – pirla viil oleman!
(Kuis mulkõ ja näide instituudi sais om)
(Väiku vaheaig 15. min)
JAN RAHMAN Kiä om võrokõnõ? (Kokkovõtõq suurõst uuringust
“Kagueestlaste kombed, keel, identiteet aastal 1998”)
AGU VISSEL Taivapõdrarahvide meelest ja eurostandardi meelest võru vaimuelun ja mujjal
Kell 14.00 Suvõülikooli lõpõtamine – tennämine – lak´aminek
Timahavvatsõ autudengi välläkuulutamine
LATSIKOOLITUS, kon suvõülikoolin olõvidele latsile peetäs võro keele tunn, tetäs võrokiilsit laulumänge ja ohjatas näid ekaviisi võro-muudsalt. Latsi koolitas MARIKO FASTER.
MARKO KOMPUSE jt. kunstinäitüs.

Hääq Lepistü suvõülikuuli tulõjaq !

1999. aasta suvõl Lepistü Põhikoolin peetü XI Kaika suvõülikooli pääteemädes saiq vällä kuulutõdus latsioppus ja latsitiatri, Eesti subkultuurõ poliitiga ja võro vaim vallalidsõn infoütiskunnan ni võrokeeline tiatri (nii Madis Kõivu 70. hällüpäävä ku võro kirändüse aasta avvus).

Perän arvati aolehen “Võromaa Teataja”, et XI suvõülikuul’ oll’ väega kirändüskeskne. Kost otsast tuud nätti-tunti, om rassõ üldäq. A no määnegiq kokkovõtminõ tulõ alasi tetäq (sakõstõ vasta tahtmist) ni tuu om iks subjõktiivnõ.

Mullõ ku Lepistü suvõülikooli ütele kõrraldajalõ tunnus, et kolmõ oppusõpäivä and kokko võttaq mõistõ/syna integratśuuń alaq. Mõistõ, miä miiq maa tõisilõ rahvilõ – vaśt iistläisilegiq – om niguq pullilõ verrev rõivas, kõlbas XI Kaika suvõülikooli kotsilõ peris häste nii loengidõ teemäsit ku kynõlõjidõ periolõmist arvõlõ võttõn.

Määne taa integratśooni tähendüs siinkotsil võinuq ollaq? Ütelt puult vallalõolõk’, tõsõlt puult segiläbi-, ütenkuunolõk’ nii, et egä umaette osa väärtüs alalõ jäässiq, ka ütisosa seest häste erälevõetav olõssiq. Sääntse võimalusõ pakk’ selgele vällä Kama Kaido uma kynõlamisõgaq “Võrokõisi võimalusõq ja valiguq”. Tima pääküsümine olï: kas võrokõsõq piät umma asja ajama ütsindä vai üten mulkõ, tartlaisi ja setodõgaq? Vastus tulõ vällä kogomigun ärqtrükitüst Kama Kaido loengust. Niiüteldäq integratśoonisaadiguq ommaq suvõülikoolin ka Mulgi Kultuuri Instituudi päämiiś Kalle Gaston ni jaapanlannast võro liikmisõ uurja Akiko Kansui jt.

Võro aśa põhitüü um aastit olnuq latsi tagasituuminõ (integriiŕmine) ummi edevanõmbidõ keele ja ilmanägemise mano. Selle es pelgäq kõrraldajaq tuud, et katś näütemängo suvõülikoolin ülearvo olnuq – Võro Rahvatiatri suuri inemiisi tüküle “Pido pahandusõgaq” kõrvalõ mänge Kuldre koolitiatri Parhillaq “Meelen ja keelen ütś lugu-laulumäng”. Lepistü suvõülikooli puul’päävä edimäne puul’ kullugiq latsi (keele)oppusõ küsümüisi üle märgüten. Naaq mõttõq piässiq erälde latsi pututavidõ küsümüisi kogomikku joudma.

Näile, kiä Lepistü suvõülikooli loengidõkogomikku lugõvaq, olõki ei vajja vaśt integratśooni synna egäle poolõ ette puutaq. Saarõ Evari aastidõpikkudsõ kotussõnimmi korjamisõ ütś tsiht’ ja rasõhuspunkt’ om nigunii olnuq tuu, kuis ja määntseq võrokeelidseq kotussõnimeq pandaq Eesti põhikaardi lehti pääle nii, et nuuq sinnäq sulandusiq ni kaarditarvitajaq nuuq umas võtassiq. Valle-Sten Maiste, kiä kuq niiüteldäq mittevõropoisś kynõl’ Madis Kõivust ja identideedest, jälkiq märgüt’ raamatulõ “Kähri kerko man Pekril” tukõn ületsembist printsiibest, miä Kõivu tekstele umadsõq ommaq.

Tunnus, et kygõ parõmba ülekaehusõ Lepistü suvõülikoolist andvagiq siiäq kogomikku toimõndõduq tekstiq. Kaes naist sys kokkovõttõn vasta integratśooni-elläi vai miä muud. Suvõülikooli käüś Juhan Jaigi sünnükodo, Virunuka kivikalmidõ pääle, Ago Ruusi filme kaeminõ, tsirgulaulukullõminõ, tiatri- ja näütüseelämüseq ja pall’o, pall’o muud jääseq nigunii ynnõ tuukõrdsidõ suvõülikooliliisi süämehe. Väega illos ilm ni armsa Roosikatsi külä niisamatõ.

Tiia Allas,

Lepistü suvõülikooli kõrraldaja

JAIGI-KANDI KIRUTAMALDAQ KIRÄNDÜSEST NI RAHVAUSUST SÄNNÄ ’91 EKSPEDITÚOONI ÜLESTÄHENDÜISI PERRÄ

MARJU KÕIVUPUU

Lepistü-Sännä kant’ om Rõugu, Võrumaa kygõ suurõmba kihlkunna jagu, mink keskusõs om Vana-Roosa kerik üten vähäligu matusaiagaq. 1991. aasta 5.–17. augustiniq sai Tartu ülikooli tudõngidõgaq käütüs seo nuka rahvaperimüst üles korjaman. Tegeligult oll’ Sännä ’91 siinkirutaja jaos joba edimäne rahvidõvaihõlidsõ maigugaq ettevõtminõ – Helsingi ülikoolist tull’ miikaq üten tudõng’ Tuukka Häkkinen, kink tettüq fotoq ilustiq näütüses võru lugõmigu nii edimäist ku tõist välläannõt. Helsingi ülikoolist üten annõt Sony firma helülõksigaq püünedüq rahvamuusigalindistüseq saiq parõmbaq ku konagiq varrampa ni kannadiq nii Eesti ku umaaigsõn Võru raadion õkva ette mängiq.

Kyik’ ettetulõvaq tesktinäüteq ommaq perit ekspeditśooni Sännä’ 91 originaal’kogust, midä hoiõtas Eesti Rahvaluulõ Arhiivin tähüse all EKRK I 92. Helülinte pääle võeduq jutuq olõ‑i litereeridüq – lindi päält mahaq kirutõduq – ni naid või kullõldaq iinnimmadu põhiviite alt. Inemiisi keelepruugi olõ ma meelegaq jätnüq kõrraldamaldaq (võru kiräkiilde pandmaldaq), et ka parhilladsõst paikligust keeletarvitusõst määnegiq näütüs alalõ jääsiq. Piä tarviligus nimmadaq, et miiqpoolitsõs läbikäümiskeeles olï nn standard’võro ni üleskirutusõq proomiti tetäq võimaligult täpsäde.

Näüteteksti man om ärq tuud inne originaal’kogu lehekülenummõŕ ja artikli lõpun näide inemiisi nimeq, kiä miikaq juttu aiq, lauliq ja pilli mängeq.

Seo nuka 1990-ndil aktiivsõn pruugin olõva rahvaperimüse või lajan lastun jakaq kuvvõs suurõmbas rühmäs:

I Kotussõperimüs ni aoluulidsõq muistõndiq Ihandu mäe, Purlagu mäe, Läädsemäe, Kellämäe, Kumisõva mäe; Pärlijyy, Mustjyy; Tsarenko suu; Borodino vällä; Keriguniidü; Juudasaarõ; Tsooru, Lepistü, Litśmõtsa, Viirapalu; kabõliasõmiidõ ja vannu hiiekotussidõ; Ristikerigu talu, Kerigulaanõ talu, Konnasilla talu, Koska talu ja viil hulgaq tõisi paiku kotsilõ.

Joba tuudaigu, ku võrukeelitside kotussõnimmi säädüstämine oll’ tulõvigu-unistus, võidõl’ seo nuka miiś, Talliina Võro Seldsi liigõq Aksel Johanson võruperätside paiganimmi iist: “Neoq Võromaa kotusõnimeq ommaq jo võlssi kirotõduq”(EKRK I 92: 342). Timä iistvõttõl panti kokku projekt’ Võrumaa kotussõnimmi tagasitegemise kotsilõ ni saadõti tuu kotsilõ märgükiri ka tuuaigsõlõ Võru maavanõmbalõ. Inne timä tüü jäi tuudaigu uikajas helüs kõrbõn. Herrä Johansoni ettepanõgiq olliq sääntseq:

OM                                                 PIÄSSIQ OLÕMA

Lepistu                                           Lepistü

Sänna                                             Sännä

Kangsti                                          Kangistõ

Kõrgepalu                                      Korgõpalu : Korgõn palun : Korgõhe pallu

Sõmerpalu                                     Sõmmõrpalu

Urvaste                                          Urvastõ

Linnamäe                                      Liinamäe

Vastse-Roosa                                Vahtsõ-Roosa

Mõniste                                          Mynistõ

Kuresoo                                         Kurõsuu

Vällamägi                                      Vällämägi (III väldeq; nimi tullõv tuust, et mägi hyngas mynikõrd niguq auru vällä, tossas)

                                                                                                                                   Timä ettepanõkiid kotussõnimmi korrigiiŕmises oll’ hulga. Parhillaq korjas ja kõrraldas Saarõ Evar Võro Instituudist Võrumaa kotussõnimmi nimmatuid alussäädüisi silmän piten joba ammõtligult.

Rahvasuu perrä paistus inämbjagu seo kandi paiganimmi ollõv mõisaśaksu pant vai näide tegemiisi, elukäügi ni tundmuisi tunnistäht’. Siinkotsil tulõda kullõjilõ külq egas juhus miilde, et kotussõnimmi rahvaperälidseq sellätüseq keeletiidüselidsest sellätüsest sakõstõ kavvõdast müüdä kääväq, tähendäs – rahvaetümoloogilidseq ommaq. Ütś märk’ neide küländ ildaaolidsõst tegümisest om kas vai tuugiq, et lukõ kynõldas kiräkeelitside nimmikujjõ kotsilõ. Nuuq ilusaq jutuq olõssiq mõistlik pandaq lajan lastun kotussõperimüse alaq, miä ütele vai tõsõslõ paigalõ esiqerälidseq, neo- vai vahtsõmütoloogilidsõ hyngu ni umaperä andvaq.

Parhillaq olõ miiq Lepistün. Rahva arvamisõ perrä ollõv Lepistü nimi tulluq tuust, et parun käskse meestel mõtsa raiuda. Meheq jätseva lepiku alalõ ja parun ütel, et ku te selle lepiku alale jätseti, sys omgi selle koha nimi Lepistü.(EKRK I 92: 376/7)

Viirapalu nime saamisõst kynõldas niimuudu: Viirapalu om saksa keeli Wierenhof, tuu om tollest, et ku parun ringi hulkse ja mõisa jaoss kohta otse, sis talle nigu viirastusi, et seo om hää kotus.

(EKRK I 92: 318)

 Egasugumaidsi mälumänge üten konksugaq küsümisen tahetas tynikõrd teedäq, et kon kotsil Eestin om Borodino külä. Õigõ vastus om – pia siinsaman: Vastse-Roosa mõisas on Borodino küla. Mõisnik Eduard von Wulf käis Moskva all ja nägi seda välja. Vastse-Roosas meenutas see koht talle seda välja. Selle järgi nimi.

(EKRK I 92: 300)

Tsarenko suu ollõv saanuq uma nime maamyytja perrä, kiä tsaariagu siinkandin umma egapääväst tüüd tennüv. Mustajyy veeritsest suurõst suust ollõv perrä jäänüq inne jõgi esiq ni külänimi Luhamõtsa. Naabritallu ollõv kutsut Möldreoja, miä om veskitalu, Juhan Jaigi sünnüpaik.

(EKRK I 92: 75)

Kerigulaanõ (Kirikulaane) talu nimi tulnuq tuust, et säält viidü Rõugõ kerigu ehitämises talaq. Parunä mäng’nüq varandusõ pääle kaartõ, muidukiq mõistaq kaotanuq ni pidänüq sys mõtsa maaha müümä. Kerik esiq om 15 kilomiitret edesi, Rõugõn. Niimuudu ollõv tegünüq palïuq Luhamõtsa taluq. Luhamõtsa nimi märk’vät tuud, et paik jääs jyypõlvõ (põlv’ = eesti keeli käänak) ni om matal’ ja likõ mõtsaalunõ kotus.

(EKRK I 92: 76)

Sännä Ihandu mäe nime saamisõluust ynnahu üles tähendäq õigõ mitu śakslaisi romantiliisi armastuslukõ perrä luudut varianti hinnäst vabal tahtõl hukanust tütrigust vai armastajapaarist. Pääpõhjusõs śaksa häbemäldäq üllenpidämine vai viha. Paistus nii, et rahvasuu om nime sellätämisel ja juttõ luumisõl võtnuq alussõs syna iha, miä kiräkeeli ihulikku armastamist vai tuu poolõ püündmist tähendäs. Võru keele murdin synna üten sääntse tähendüsegaq ette ei tulõq.

Ihandu om Sänna kõige kõrgemb mägi. /—/ Kui ma laits olli, sis olli pallu neid parunite nimesi sääl mäe sees kivi pääl, nüüd neid es ole, liiv on ülevalt alla joosnu. Nimi tulnuq tuust, et vaene talutütrik oll’ armastanuq mõisaparunit, a tuu es tiiq timäst vällägiq. Parunist es saanuq võtjat saisusõvaihõ peräst nii vai nii ja tütrik uput’ hinnäst äräq – hüpäś mäe päält jõkkõ.

(EKRK I 92: 96)

Niguq arvadaq või, putvaq Purlagu mäe nime kotsilõ kynõldavaq jutuq kokku moraali ni nuur’rahva kombõlidsõ üllenpedämisegaq. Purlak(as) tähendäs jo võru keele ­murdin (Har, Rõu, Plv, Urv, Vas, Räp, Se, Lut) esiqerälidselt kangõdõ tütrikkõ himostavat tśurakõist, “Väikesen murdesõnastikun” (VMS II, Tallinn 1989: 264) om ynnõgiq nimmat, et üleannetut poissi.

Kunagi ammu oli tüdrukul laps, mis salamahti poisiga tehtu. Viis siis latse metsa. Tuu olevat hirmasast iknu, ega päiv. Elänu latsega sääl koobasten. Tuust sis Purlaku.

(EKRK I 92: 54)

Seokandi katõ suurõ jyy – Musta- ni Pärlijyy – kotsilõ kynõlas rahvasuu niimuudu:

Pärlijõgi oll’ oma nime saanu sedäsi, et Katariina II jaoks oli siit pärleid korjatu; temast olla vanasti pärleid leitud.

(EKRK I 92: 96, 79)

Eestiaigu leiti siit Pärlijõest vankripikkune iherus, oll juba samblaga kaetu, nii vana olli, suur nagu jõehobu. Üks sell Rõuge mõisast lasi (timä) maha ja viidi mõisa. Mis tast (iherüsest) sai, es tiia.

(EKRK I 92: 97/8)

Pärliid parhilladsõl aol Pärlijyyst inämb ei levväq ni iherüisil om kah kitsas käen. Miiq maa pärlikarp’ (Margaritifera) eläs virga joosugaq selge ni jahhe (suvõl alla +14 °C) viigaq jõki vai ojjõ liivadsõ vai ruusadsõ põh’a pääl. Kasus kooniq 15 cm pikkudsõs ni eläs väega vanas, 80–100 aastadsõs. Sugutegemise iälidses saa 15–20 aastadsõlt. Eestin võidsõgiq seod harva eläjäloomakõist inne Pärlijyyst leüdäq. Põh’a-, Lääne- ni Kesk-Euruupan om pärlipüügi ni jõki püretämise peräst muutunuq timä egal puul harvas. Baltimaiõ ilusampi ja suurõmbiid pärliid om siist jyyst viimäte kätte saad 1914. aastal.

Pärlijyy saatusõst ni täämbädsest pääväst kynõldõn taha luudustiidläst Kukõ Erichit tsitiiriq: “Ku Võromaal paaŕ keväjät tagasi lätś kuurma kunst’väetüst läbi silla Pärlijõkkõ, olõ-s autosohvõril tuust ei külmä ei lämmind, kink uma um väetüsekuurma vai Pärlijõgi ja miä perän tulõ. Pärlijyy hõrnas kannahtas viil parhillagiq laisa sohvõri ull’usõ peräst. (Loeq lähkembäst “Võrokiilsest lugõmikust” timä juttu “Kavvõndahe küünüs uma ussaid”: 152–153)

See olli siin Riitsila karjamõis ja Laosaarõ karjamõis. Savikõrts Pärlijõe veeren om Juhan Jaigi sünnikodu, mis on tähistamata. Selles majas olli vanasti suur kellatorn ja kell, mis 1934. aastal ära varastati.

(EKRK I 92: 97)

Ku Pärlijyy nimi arvatas ollu tullõv säält levvetüide pärliide perrä (siinkotsil küsümüs keeletiidläisile syna pärli vannudsõ ni periolõmisõ kottalõ, taa olõ-i jälleq peris võru keele synnu, tutva inne Hargla ja Põlva murdõalal, Hargla keelepruugin tähendäs seo syna hoobis sooliguhussi), sys Mustjõgi om saanuq uma nime tummõst viist.

Mustjõgi jooksis soost läbi, vesi olli sogane, seepärast vast omma Mustjõgi nimess pantu.

(EKRK I 92: 134)

Mustjõgi uma lättidse põh’agaq om perändänüq põlvõst põlvõ uskmisõ, niguq timä (vai kiäkiq üleloomulik olõvus timä seen) nõudõv ega aasta hindäle üte elävä henge. Tuu nuka koolilatsilõ olõssiq Mustjõgi rahvaperimüsen peris paras uuëmisteemä. Kynõldas jo Musta jõkkõ uppunust liinastkiq, mink kelläq jaaniüüse helisäseq. Agaq säänest sorti paigajutulõ või löüdäq vastiid rahvusvaihõlidsõst jutuperändüsestkiq.

Mustjõgi olli, vanast sis olli süvendamata, öeldi iks, et Mustjõgi võtap iga aasta üte hinge endäle. Sis oll’ jõgi allikaid täüs, pääle süvendamist es ole enam upnu.

(EKRK I 92: 90)

 

Üles sai tähendet viil kimbukõnõ lühembit teedüssit seo kandi kotussidõ ni neide nimmi kotsilõ.

Tsooru nimi ollõv tulluq tuust, et mäe alt lätt läbi tsoru, väike oja.

(EKRK I 92: 318)

Sännä koopad pole looduslikku päritolu, rahvas om niid esi uuristanuq.

(EKRK I 92: 57)

Möldreoja, naabertalu – Juhan Jaigi sünnikoht. Möldreojal oli veski.

(EKRK I 92: 75)

Vanal teel oli sild, sinna oli konn peale hüpanud. Sellpärast ongi Konnasilla talu.

(EKRK I 92: 54/5)

Vanast olï üts Koska talu. Sii oll’ edimäne talu, mis Tsooru mõisast anti (1874). 1920. aastal tehti pooles – All-Koska ja Mäe-Koska. Talu maadel asunud suur kivi, skulptor Jaan Raudsepp kasutas seda 1926. aastal Antsla ausmba materjalina.

(EKRK I 92: 92/3)

Meil on nimi Maksi talu – esivanemad Saksamaalt toodud peni vastu vahetatud. Peni nimi oll’ Maks. See oll’ enne I maailmasõda. Pärast sõda jaotati talu viil kolmess: Maksi, Liiva ja Sillavee talu.

(EKRK I 92: 107)

 Niisepalun om Kellämägi, sääl olnuq kellätorn, üten vana raamatun om tost juttu.

(EKRK I 92: 318)

Kost meie kottuse nimi om tulnu, ei tiä toda. Esä ostse selle talu Korgõpalu mõisnike käest, vist oll’ too mõisnik Samson.

(EKRK I 92: 90)

Kikka talu – see olli eelmiste elanike perekonna nimi ja sis pantigi talule ka siuke nimi.

(EKRK I 92: 95)

 Ku innneskidseq kotusõluuq kynõliq üte vai tõsõ paigaq nime saamisõst tundmatut sellätedäs tutva kaudu, sys perrä tulõvaq kotusõluuq tulõtasõq miilde siinkandi muinasao ellu ni kabõliasõmiid. Kümneaastadsõ korjamistüü seen om aoluulidsõ põh’agaq paigajuttõ ynnahunukiq kygõ inämb kirjä pandaq Rõugõ kihlkunna seost jaost.

Kygõ pynõvamb paik paistus olõvat Ristikerigu mägi ni timä ümbrüs.

Pulsti külas mäe otsas oli kirik, väga vaanaegne, vast õiget usku või Taara usku. Sellest jäänu nimetus Ristikiriku talu. Mäe all surnuaed, kust luid välja tulnud, kui jõge kaevati. Väga vana matusepaik.

(EKRK I 92: 255)

Siin vanast oli kõrval kerik mäe pääl ja surnuaid mäe all. Tuu kerik oll üks väega vanaaigne. Nimi on kõrvaltalule ka jäänu – Ristikiriku. Arvati et oll ka surnuaid, säält om inemise luid vällä tulnu.

(EKRK I 92: 90/1)

Suur pärn. Pärna all kivi. Rootslase arvasiva, et sääl om kulda, tegid kaarti, et tuleva ütskord siia takasi ja kaevava. Ma esi mõtli et tõist nii suurt pärna es saagi Eestin olla.

(EKRK I 92: 91)

Siin all niidu pääl olevat keriku olnu. Kutsutakse Niidukeriku. Kui suur too kirik on olnu, es tiä. Kiriku ja tee vahele jäi surnuaed. Kui esä ja imä 1932. aastal siia tulliva ja kartulikeldrit ehitasiva, leidsiva nad siit inemise luid. Eesti ajal leidsin siit veel üte sõrmuse ja üte sõle, vasest või pronksist.

(EKRK I 92: 132)

Ümbruskonnas vanasti 3 kõrtsi – Palu (sännä ja Tsooru vahel), Savi (kõrts keset Sännät) ja Suure kõrts (Rõuge poole Sännäst). Kui Palu kõrts ära lõhuti, leiti selle alt kivikalmed.

(EKRK I 92: 79, 133)

Siin talu taga om üts org ja üts mägi. Kui kivi sinna orgu visata, sis nakse kumisema. Sis nimetaksegi seda kumisevaks mäeks. Vanast oll’ siia mäele pedaka alla maetu üts Rootsi kindral ja sellega üten pallu kulda. Viil varemb olla siin üts kirik olnuq.

(EKRK I 92: 134)

 Kaska veski kohal ollu viil varemb kirik, seda ma es ole nännü ja es taha usku ka mitte.

(EKRK I 92: 135)

Sännä mõisa takan Luhamõtsa pääle keerse tee, sääl olli muistsel vabadusvõitluse ajal eestlaste kindlustusliin olnuq.

(EKRK I 92: 135)

Vanast oll’ sääl üle jõe mõtsan kabel olnu. Ku ma karjan käve, sis olli viil künka nätä.

(EKRK I 92: 318)

 

II Usundilidsõq muistõndiq ja jutuq Juudast, Vanastkuradist, puugist, hussikuningast ni nõiutust heeringäst kotunkäümiseniq.

Vana Juudas paistus ollõv Kuradigaq lähkült sugulanõ, a mitte nii pellät ku Vana Kurat’ esiq. Juudas vai Kurat’ näütäs sakõstõ hinnäst maarahvalõ uhkõ śaksa muudu, timänimeliidsi kotussiidkiq om olõman. Juuda iist hoitmisõs avitas ristilüümine ni muu keriklik atribuutiga. Kiä Juuda vai Kuradi seltsi otśnuq, tuu saa kõvva karistaq, nii et massa-i säänest tempu pruuv’ma naadagiq. Kuikiq jah – tuu ollõv innevanast niimuudu olnuq, eiq inämb parhillaq. No inemise hindä süä või ollaq asõmõs nii Jumalalõ ku Kuradilõ, arvas seo nuka vanõmb rahvas külq kimmäle. Populaarsõl seo nuka muistõnditegeläsel Juuda-Maiõkõsõl paistus olõvat vannu inemiisi vana ao jutõn ka viil küländ kimmäs kotus.

Juuda-Maiõkõsõst kõneldi, et Juudas vidänü tedä ütte sõrmõ pidi üten. Viimäte lasknu Maiõkõsõ Matsi nurmõ pääle mahaq. Vanast usuti, et Juuda olli. A olõ-õi Vanna Juudast. Uma süä om sullõ vana kuri.

(EKRK I 92: 37)

Juudasaar om mõtsan, kunagi olnuq sääl põllumaa. Juudas toonu kapaga kalja. Vanaimä lännü Koemetsast läbi, äkki kuuldnu – nigu saksaq kelliga sõitvaq. Aga kedagi nätäq es oleq.

(EKRK I 92: 354)

Vana Juudas: Kui uni ei tule, pane rist pea alla (padja alla) ja loe issameiet. Muidu tuleb Vana Juudas manu. Vanasti õpeti, et Vana Juudas tuleb ja vii ärä. Suure hamba ja ühe silmaga.

(EKRK I 92: 38/9, 303)

Mine põhja poole, võta sarapuu põõsast kaheharuline oks, tee ring ümber enda ja kutsu vaim vällä.

Rõuge vallan vana-aasta õdangu poiss tahtse oma pruuti nätä. Selleks pandi piibel ja peegel laua pääle. Tuli piiblit vastu peeglit lugeda. Nägi, et üle peegli läts üts valge kuju. See hakkas kummitamas käima, nii et poiss oli mitu nädälit järgemööda haige. Ka kirikuõpetaja ei saanud avitada.

(EKRK I 92: 63)

Kurat – mees kutsus välja vana aasta õhtul. Tuli. Mees lõi kuradit padjaga ja jäi ise keeletuks. Seo om tõesti sündinu lugu.

(EKRK I 92: 334)

Puhussõ pandmisõst – seo om söögikraami vai määntsegiq aśagaq tõsõlõ hädä kaala saatminõ. Kurja nõidminõ ja säänest sorti nõidusõ pelgämine olõ-i ka viil rahva meelest kaonuq.

Kaika nukan nõidust es usute, Tsooru nukan usutas rohkep.

(EKRK I 92: 354)

Kord sattus karjapoisi heeringas kogemata laudakünasse. Peremees arvas, et nõidus. Toodi nõid kohale. See käskis heeringa metsa viia, ära põletada ja ruttu ära joosta, et praginat ei kuuleks. Muidu jääb kurdiks.

(EKRK I 92: 78)

Kui mädamuna panna kartulivakku või kui kont maha matta lauda juurde, kui need leiti, siis usuti, et tegu on nõidusega.

(EKRK I 92: 297)

Siug/(h)uss/vana pikk’ ku müütiline (kaeq perimüisi (h)ussikuningast) ni inemiisi puult pellät eläjäloomakõnõ, kinkaq äkiline kokkutrehvämine ni hiitümine või tervüsele hätä tetäq, om rahva keelen ja meelen ütś populaarsõmbiid jututegeläisi. Vana lõuneestikeelidse syna siug om ütiseestikeeline syna (h)uss vällä söönüq.

Ussikuningal om punane lipp sellä pääl. 2–3 aastat tagasi oli Metspalun Krabi kandi usside kokkutulek. Mina esi ei ole nännü, aga räägitasse.

(EKRK I 92: 118)

Enne Eesti riigi langemist oll’ sadamas ussid olnud. See siis ennustas lõppu.

(EKRK I 92: 61)

Usse olli siin kaldal vähä, üle oja olli pallu. Sääl om üts väikene sookene, tolleperäst. Ütskõrd (Eesti aigu) tulli uss peris maja juure, tõmbas kerra. Me lõime ta katki, 12 poiga tulli vällä, niid tapsime kah ärq. Uss masse kätte, sõa aig läits mul kolm velle kaotsi.

(EKRK I 92: 137)

Ussil on vägev jõud. Kui ussi materdada, siis uss eläb iks nii kavva kui päiv paistus, sis surevad tükid ärq.

(EKRK I 92: 116)

Kui uss ajas kesta, loeti säänest salmi:

ehk küll ussil kest on uus

siiski mürgikihv on suus.

(EKRK I 92: 117/8)

Paikligu rahvausu perrä nakas kotun käüma kas armõdu hõel inemine vai kooluq, kinkaq olõ-i läbi tettüq kyik’ traditśoonilidsõq rituaaliq, miä matitsiidõgaq kokku kääväq, ni kink perämädseq sooviq ommaq siiäqjääjil täütmäldäq jäänüq. Surm and umast tulõkist teedäq määntsidegiq helle vai muiõ märke läbi.

Ku imä surõsi, sis kuulse kõik aig, et ema sammu tuleva, ukselink liikse.

(EKRK I 92: 243)

Surija juures ei tohi kõvasti nutta ja karjuda. Surija viimane soov tuleb täita, muidu hakkab kodukäijaks.

(EKRK I 92: 72)

Kui külas oli surnu, käüdi iga päiv (õdangul) valvamas, et ta kodun es hakas käümä.

(EKRK I 92: 138)

No surnut pidi iks nii viidama, et jalat ees, mitte pää ees, et ta kodukäijaks ei tule.

(EKRK I 92: 253)

Kui kardeti koduskäimist, surnuga oli olnud halvasti või tüli midagi, siis võeti liiva haua päält ja pandi padja alla.

(EKRK I 92: 274)

Luupainaja ja kodukäija on sünonüümid. Kui kodus käis – need olid õelate inimeste vaimud. Kodukäijat sai oksaauku sulgeda, pihlapuu ette, siis ei pääsenud läbi.

(EKRK I 92: 39)

Luupainaja vastu – peab katsuma üles tõusta ja kastese muru pääl kävvä, sys läheb ärq.

(EKRK I 92: 139)

Siit edasi elass üts miis, kes kodun kuulis. Tütär olli tal arst ja see lahkse ta kodun ärq, soolikad mattis uibu alla. Sis nakas sii miis kodun käümä. Enne es jätnü järgi, kui soolikaq uibu alt ärq võeti.

(EKRK I 92: 138)

Viiksaaren üts naene naksi kodu käümä. Mees es tiädnü, midä tettä. Sis üts selgeltnägija ütli, et võta sängü alt naese kingat ja viska need aita. See avitas, naene es tulnuq inämb kodu.

(EKRK I 92: 138/9)

Üts juhus olli. Meil käve ilmamaa suur sork peräst imä nurka. Küll mi püüdsimi tedä – ei saa kätte. Käve tühjä sängü magama. Lähe mina havva pääle ja ütle, et sääne suur sork imä havva pääle pikält är surnu. No ju ta sys sõbõr olï.

(EKRK I 92: 243)

 Võru haiglas kummitas 1937. või 1938. aastal. Üks naine kõik aig helistas, kutsus sanitari. Suri ära, käsi jäi kellanupu pääle. Pärast keegi käis kolistas köögis, kell helises. Kutsuti õpetaja ja õnnistati tuu haigla äräq.

(EKRK I 92: 328)           

III Rahvaperälidsest arst’misõst ja paikligõst rahvaarstõst: Peetrikuudi Neumannist Kaika Lainõniq, juudasitast kestä rasvaniq, Säitsmest Moosõsõst ni kuŕast silmäst kynõlõmaldaq.

Rahvaperäline arst’minõ om siinnukan olnuq väegaq elujõvvulinõ ja paistus ollõv ka parhillaq. Ütś põh’us om kimmähe tuu, et suurõmbaq liinaq (Valga, Võru) jäiq küländ kavvõdahe ja inne II ilmasõta oll’ koolitõdu tohtrõ manuq päsemine kallis ni aigunõudva. Nügüaolidsõq inemiseq mõistvaq siinnukan häste kasvõ ravis pruukiq. Nii nuid, mink kotus tarõn aknõlavva pääl potin, ku mõtsa all ni hainamaa pääl kasuvit. Saa tõvõ rohus pruugitas hussiviina. Inne külgetulluq häti põhjusõq arvatasõq sakõstõ ollõv üleloomulikku, irratśonaalsõt laati ni api om otsit ja otsitas parõmba meelegaq paikligõ, traditśooniliidsi parandamisviise pruuśvidõ rahvaarstõ käest. Inne rahvaveterinaarõ om veidüq. Vaśt selle, et kodueläjät syna tervestegevä jõvvu sisse uskma pandaq om küländ rassõ. Tuuperäst ommaq ka rahavaperälidseq tõpratohtõrdamisõ viisiq inämbjaolt ratśonaalsõq ni tervestegevät usku rohu sisse sisendäs tiidjä eläjä peremehele.

Targa kohta teada: kui ilmale sündinud, üits märk rinnas, näitas, et tuleb tark.

(EKRK I 92: 280)

Neimanni Jaan, see suur posija. Tal olnud ussivits, millega ta usse eemale ajas. Tema isa kutsusti puugiks, sest ta oli rikas mees ja arvati, et ta oma varanduse on kokku tassinud. Poisikesena käisin Neimani juures, hammas valutas, kuid abi küll ei saanud.

(EKRK I 92: 64–65)

Siin lähedal, Peeterkuudil oli üks rahvaarst, posija. Tema arstis ikka roosi. Nimi oli Neiman.

(EKRK I 92: 53)

Sis olli meil Neimanni Jaan. Temä ajas usse vitsaga är’ ja kutsi koju. Siis parandas hambaid: murdis konksuga vällä või andse rohtu.

(EKRK I 92: 122)

Siinne rahvaarst Veiman ristis ka lapsi.

(EKRK I 92: 55)

Vanaisa õde Liisa Schlukum (sünd. 1864) oli rahvaarst – ravis roosi – võttis sinise paberi, kriipsutas sinna midagi peale ja määris millegagi, luges sõnu peale. Ravis ka songa: hammastega, igemetega midagi jüras. Venitustega pöörduti tema poole. Kasutas ka ussiviina. Vanaisa ei uskunud seda nõidumist, tema arvates oli see ainult inimeste petmine. Vanaisa ütles, et inimesed usuvad seda, kui mingile joogile sõnu peale loeti.

(EKRK I 92: 77, 296)

Vanaisa õde Liisa Johanson oli Nursil posija. Võttis paberi, tegi pliiatsiga ringe peale ja pani paisele peale, siis luges sõnad peale. Liisal oli paks raamat posimise kohta. Viimane soov oli olnud, et raamat ära põletataks ja seda tehtigi.

(EKRK I 92: 82)

Siinkandin oli Oti Anu (Ann) see posija. Pihlapuu Kati teadis ussisõnu. Räägitakse, et need peab saama enne surma kellelegi üle anda.

(EKRK I 92: 54)

Aava Kadi. Eläsi Vana-Antsla vallan, arstse inemisi, avit sünnituse man ja tei ka aborte. Mul oll’ sõrm haige, käve ka ta man; pandse kestä rasva (maopealne rasv seal) ja lugesi. Umbes tollel aol kui Aava Kadi suresi, sai ka tuu Roht Laine oma võimu.

(EKRK I 92: 354/5)

Posijad. Kadi Kotileeme – posija, ämmaemand. Roht Laine – posija. Laine sai teadmisi Kadi käest ravimtaimede kohta. Kadi võttis vastu kõik ümberkaudsed lapsed. Käis koos Lainega Kaikan koolis. Laine oli vilets õpilane koolis, hiljem oli küla postiljon.

(EKRK I 92: 266)

Antslan Kaika Lainõ. Noh tuu ka avitas mõnõs pääväs. Andsõ tuud rohto.

(EKRK I 92: 30)

Kaika Laine näeb kohe ära, kas inimene on ristitud või mitte. Vastu võtab ainult ristituid. Ennustas lapse sugu õigesti.

(EKRK I 92: 72)

Kaika Laine tegi rohtu rasva või vee peale. Soe Mari teadis ussisõnu ja -rohtu, sellega määriti rinda.

(EKRK I 92: 73)

Siist mitte väega kaugel eläs Kaika Laine. Tuu vast mõist ennustada kah. Inemisi ta küll raviss. Mõni kitt ja mõni sõimas. Kaika Lainel olevat pühä raamat – vana Piibli. Kõnõldas, et ta ravi pühä sõnaga.

(EKRK I 92: 432)

Käätsul – Musta Alvi – roosiarst. Tal endal (informandil) läks roos jala sisse: 3 auku sees, arstid ei aidanud. Isa viis ta sinna, 3 päeva oli, sinised paberid peale (nigu klade vahel kuivatuspaber, helesinine olli). Ise võttsi ära. Paranes ära.

(EKRK I 92: 278)

Aluksnes oli üks tark (lätlane). Käisi mehega tema juures. Mehel jalgades veresoonte põletik. Käskis viina, või, soola, suhkru ühes võtta. Kaetas (siin: vaatas peale), ütles, et vähki ei ole, sapp haige. Läks teise tuppa asjadega. Tagasi tulles ütles, kui joote kohvi või teed, pange seda suhkrut sisse, või ja soola pange leiva pääle, ka viina sisse võtta. Midagi ei saanud teha, kuid võttis valu ära.

(EKRK I 92: 277)

Pealuu laienemine oli ühel naisel. Riia-Pihkva teel oli tark. Läks tema juurde. Tark pani talle sinise mütsi pähe kolmeks nädalaks, ära võtta ei tohtinud. Kiskus peas, valu jäi ära, võttis ise mütsi ära.

(EKRK I 92: 278)

Ma olli poisikõnõ. Lätsi vanaimä manuq. Huss nõglas. Oll’ laubane päiv. Riia kivitii veeren oll’ üts moor. Mul valut ni hirmsadõ, et purõ vai puud. Tuu avit’ ja käskse hapukapsta viiga mõskõ.

(EKRK I 92: 33)

Koikkülas oli posija, kellel oli madu kodun. Uss panti haige koha pääle ja nii sai abi.

(EKRK I 92: 122)

Suri elli Lannamõtsan, a Lätimaal oll’ tõne. Kui tüdruku käve piltega Suri man, õigõlõ ütel küll…

(EKRK I 92: 33)

Suri soovitas ühe lapse panna teistpidi magama ja laps saanud terveks. Tsõtse tütar sai ka abi, kes hästi käia ei saanud.

(EKRK I 92: 71)

Mu vellel ollivaq Eesti aigu paised, käis ka Suri man. Mingit vedelikku andse sisse, luges sõnu pääle. Avitas küll.

(EKRK I 92: 136/7)

Üts naanõ tekk’, ku Arnul oll’ sammaspuul. Võtt’ suurõ nõgla ja tsiirut’ tuuga ja sülläs pääle. Ärq läts. Mõni mõistsõ kaartõ ka pandaq.

(EKRK I 92: 39)

Kuigatsil meesterahvas 90-aastane, kellel pada kogu aeg kees mingi vedelikuga. Võttis 10 rubla ühest liitrist. Mõni rääkis, et olnud jalutu, üks kaks aastat 6 liitrit ära joonud, terveks saanud. Tegi rinna hääks ühel, kuid ikkagi oli vähk. Pruun vesi, mõni sai ka terveks, ise ei tundnud midagi.

(EKRK I 92: 278/9)

Elli Toom Vana-Roosast ravinud jalga, mis oll’ hukka lännüq, sest villadsõ viha oll’ sisse lännüq. Omakeedetud salvid: vaik, oras, või, mesi, hapukoor, taruvaik, tõrv. Haavadele aitab ka tervüseseene kompress, lilla vann. Haava ei tohi umbusi jättä.

(EKRK I 92: 45)

Tütrel oll kintsu päält kõik punanõ ja kõva. Naaberkülän üts naine ütel: ma esi varem säänest kunsti ei olõ tennü, aga mul sõna omma. Tegi sys rasva pääle, määrse – hummogus oll’ kaonu.

(EKRK I 92: 314)

 Kui kidsi om käe vai jala seen, sys rase naine peät kurajala kondsaga sõkma. Mõnel oll’ ka viil punanõ lang ümbre mähitü. Ütessä sõlme tetti kolme kõrraga siise, kolm kõrd ütessä sõlme. Loeti: jumala esä, poja pühä vaimu nimel aamen. Jälle sõlm, jälle loeti.

(EKRK I 92: 315)

Arstmist om iks olnuq. Ole esiq ennast avitanu ja arst om avitanuq. Ma ole ka posija man käünüq. Ma kudusi ja üts mustaverd tüdrik astse manu ja ütel: kuis sa küll nii peenist lõngast kutaq saat. Minä küll es viitsi kutaq koton. Mul lõi sõrme valu ja sõrm läts paiste. Nu pandse mett pääle ja kõge pääle veel tubakid. Tuu es tee miski. Küla arst ütel, et tuu om hiusshaigus. Tõine mutt opas, et tule tuha pääle kuuma vett vallaq. Tuust tule lipe. Siis võtad kats rüäpääd ja panet aige koha manu, peoga tuda pääle. Perän tõstat rüäpääd üles ja sääl om punaset hiukset sees.

(EKRK I 92: 389/90)

Ussihaigus om sääne haigus, et om sinitset ja punatset plekit. Mul om kah olnuq. Olimi latsega haianamaal. Akkas latsõkõnõ kodo minema ja akas rüükmä: Uss, uss! Ma viisi latse, koton andse suhkruvett juua ja esi lätsin tüüle. Õdagu tull’ jalge pääle tuu plekk’, tuu sügeli ja valut. Litsmõtsas elas üts naine, Pika Miili ja vot tuu raviss sinitse paprega tervess. Nüit om nii, et iga kevad, kui ussid välja tulõvad, siiss sügeleb jalg.

(EKRK I 92: 391/2)

Ku kõtt valut’, sõs anti püssirohtu vai petrooliumi. Sisse võtta.

(EKRK I 92: 436)

Tedremarani juure olliva ka kõhurohus. Noid hoiti viina või piirituse all ja ku kõtt hädä tegi, sys võeti.

(EKRK I 92: 436)

Haava pääle panti raudrohtu ja härmävõrk. Ja mu imä pandsõ põlõtikuga haava pääle tsukõrt-leibä. Imä nätsut’ tsukre ja leevä suun läbi ja pandse haava pääle. No ja paistetuse pääle soovitedas jo maad panda.

(EKRK I 92: 436)

Meil koton oll’ alati arstimiseks sääne tinktuur, sääl olï siis palderjani juur, kaseurvad ja viin. Tuu avitas sis, kui seest midägi valutas vai ku olid ennast är venitanu.

(EKRK I 92: 395)

 

Haavarohi – tõrv, mesi, või, ka värske piima koor. Seda keedetakse umbes paarkümmend minutit. Pannakse põletushaavadele jne. Verihaina tee – hambavalu vastu, teed hoitakse suus.

(EKRK I 92: 270)

Haigeid jalgu tulõ sannan soolaga määri.

(EKRK I 92: 332)

Haigused. Liigesed – soojad soolavannid, männivannid; huule peal vill – küüslauk. Ehmatus – suhkruvesi. Roosile on roosisõnad, mis loeti roosile peale. Ussiviin on kõige vastu, seda peab hoidma pimedas puuhoones. Lapsele anda nii, et ta ei tea, siis mõjub paremini.

(EKRK I 92: 73)

Lahtiste haavade ravimiseks: 2 osa kuusevaiku, 1 osa vett, 1 osa võid.

(EKRK I 92: 82)

Palavtõbi – nii nimetedi tuud haigust. See oll’ külgenakkav tõbi: korgõ palavik võtse ära aja meelenpidämise. Imä kiitse mullõ õunakoorõtiid kosutuses.

(EKRK I 92: 409)

Kui rasedusega ehmatad hobust – karvalaik näole.

(EKRK I 92: 73)

Küla posija Liide-Peniile tegi seina peale ringe, kui inimene ära suri.

(EKRK I 92: 266)

Surnu hädä saa sis, ku surnu man sinnu kiäki vannuss. Arstmises tule havva päält liiva võtta ja raha asemele pandaq.

(EKRK I 92: 356)

Surnu särki ei tohi ära visata, kui viga midagi, saab avita.

(EKRK I 92: 262)

M: Mis arstilõ viidi?

VT: Mõni veenüq munnõ. Üts ka veenü, pandnu puhma alaq aga nõid perän ülnüq, et kaeq, mis sa puhma alaq panit. Sääl olli hussiq.

(EKRK I 92: 30)

Isa öelnud, et Must piibel ollu Tähtveres, Raadi mõisas muuseumis lukuga seina küljes kinni. Pidi olema valge, teistmoodi tähed, nahkkaane ja -lehed. Kui see lahti teha, tuleb vaim välja, ei tule toime, ei saa vaimujõudu tagasi.

(EKRK I 92: 281)

Nee sõnaq omma säändse, et paremp ku naid ei tiiäq. Ma kuulse imä käest. Vanast iks olli kõik Seitsme Moosese raamatu, aga Eesti Vabariigi algul neo korjati ära.

(EKRK I 92: 326)

Kui om kollatõbi, sys kaet ussi pääle niikaua kui tuu kõllatsõs lätt.

(EKRK I 92: 360)

Uss võedas kõge pääga, nii 15 cm pikkune tükk. Ussiviin saa (100) tõve vastu.

(EKRK I 92: 340)

Jalad olid ville täis, kävvä es saaq, võtt ussiviina ja parand ärä.

Kui käed kestendasid, siis otsiti ussinahku, hõõruti sellega ja paranes ära.

Parksepas oli üts laps haige, abi es saanuq, ussiviinaga paranes ära. Seda es tohi aga puutule valguses hoida.

Suur inemine võib ussiviina terve klähvi võtta, lapsed 3 tilka.

Nuiaga tuleb ümber ussi vedada, siis ei lähe uss ära.

(EKRK I 92: 65/6)

Kui ema raseduse ajal ehmatab, tekib tulemärk. Sel juhul peab ussiviinaga määrima.

(EKRK I 92: 71)

Ku ussi tahat saisma pandaq: saisaq, saarik, pull’ tuvvas! – Noh laseq, nüüd jalga!

(EKRK I 92: 326)

Tädimiis tiidse ussisõnnu vinne keeli, võise panda ussi saisma ku tihu. Aga mulle es oppa, et ma ole viil nuur. Perän ta küüdütedi äräq. Ütel olli jälki esäl ollu kiruteduq nuuq sõnaq. Tuu oll’ kaenu, oll midagi, et sa piat kivi all elämä. Mõni oll’ jälle ütelnü: ooda pruut, peigmiis tulõ, sinnu pannas mehele.

(EKRK I 92: 316)

Kui metsa lähäd, pidid ütlema:

Zmei bam pni,

mne pustj doroga

(EKRK I 92: 264)

Ma olli 6–7 kuud rase ja hiitü hussi. Miis tapse hussi ja pandse saina pääle, ma tahtse üüse üle sängu karada. Ja lats vingerd, aie kiilt vällä. Soe Mari tei usisõnnu, halli pliiatsiga tei papre pääle, rasva ka pääle ja seoga määri. Avit kah.

(EKRK I 92: 338)

Uskminõ kuŕa silmägaq kaemisõ, kaetamisõ sisse eläs rahva hulgan edesi. 

Kaetamise vastu müüdi apteegin juudasitta. Määnegi must asi olli, pandi meeste püksiväldri sisse. Tuu köüdeti lehmäle ümbre sarvi, sis es saaq lehmä ärä kaetada.

(EKRK I 92: 373/4)

Mul olli üts sugulane, kes ei tahtnu, et keegi lauta kaess ja midägist ütless. Kui siis mõni iks ütli, et luum om illus, siss ütli peremiis: Persse see illuss! siis läts ütlemine ja kuri silm tagasi.

(EKRK I 92: 144) 

Kui hällis olnud. Üks naine tuli, ütles: kui ilus laps sul on. Laps sipelnu kogu aeg, kulmu pääl satiku. Ema öelnud, et sa panid mu lapsele silmale satiku peale. Tule võta lapselt ära, võttis ka.

(EKRK I 92: 276/7)

Kuri silm. Mulgimaal olla perenaine, kes ka oma looma ei tohtinud vaadata – nii halb silm oli. Ei maksa võõraid lauta lasta. Kui loom jääb haigeks, tuleb võtta halva silmaga inimese maja juurest prahti, põletada ja anda loomale.

(EKRK I 92: 71)

IV Seo kandi keelest, ilusist ütlämiisist setodõst naabridõ tögämiseniq

Kirjä sai pantus hulga ilusiid ütlämiisi, mõistatuisi ni kynnõkäände. Ütś jagu tull’ neid lihtsält niisõma kätte – jutu seen ja kynnõ ilustusõs, õkva niguq piät. Tyni kubu fraseoloogiat jõudsõ vanavarakorjajiidõ kätte rohkõmb miiq teïmise pääle. Ka võru keele ja seon keelen kirutamisõ kotsilõ avaldõdi ummi saisukotussiid.

Mõnistõ kandin kõnõldas Vana-Antsla murret, aga siin mi kandin om kõgõ puhtamb võro kiil.

(EKRK I 92: 319)

Lõuna-Eestis on vähe kirjanikke, kuna kirjakeelt mitte vallates tuleb literatuur, mitte kirjandus.

(EKRK I 92: 81)

Hurgatś – tatriguveski. Ku hurgatś tüüle pandi, siis aknad värisesid.

(EKRK I 92: 57)

Me kandin suppi es oleq. Meil oli ainult puder – paks puder ja vetel puder.

(EKRK I 92: 144)

Vahtsõliina naanõ ülnüq: tege kolme tüüd kõrraga õkva ku Nursi naanõ – kusõ, kuda sukka ja kuts karja kodo…

(EKRK I 92: 82)

Yga inne ei saa midägi tettüs, ku kurat käüsen hunni ei lüü.

Tõsõl lõikas kaala mahaq, tege kaalamulgu täüs ja ütles, et tuu kuuli pudru surma.

Küll nõid nõvvu leüd, ku poig puvva viiäs.

Rügä kasvi nii hää, et tsiga vingse veeren, aga sisse es saaq.

Paremb kats kargaman ku viis vingman.

(EKRK I 92: Lisa 1)

Herr Fuks ülnüq: nigunii taht mind egäüts kasvai kopka iist varastada.

(EKRK I 92: 111/2)

Mõisa köis es lohise mitte kunagi. Igal aastal masti moonakale nööri raha.

(EKRK I 92: 273)

Hrustsovi aigu es tohiq ju haina tetäq. Sys iks üteldi – lähät kumbit inne niisama kraavipervi. Aga seod synna üldäs naisterahva man käümise kottalõ kah.

(EKRK I 92: 334)

Viruslont üldäs, ku kellegi ommaq väega kakõnu rõõva ja mustaq.

(EKRK I 92: 316)

Ah kas ma usu nõidust? Vanast oll’ sääne ütlus: sa usu mu sisse nii ku mää suu sisse.

(EKRK I 92: 316)

Tüü om lolli inemiste ja vannu hobeste jaoss.

(EKRK I 92: 85)

Ku om lehm, sys om puul ellu, ku om obune, sys om täüs elu.

(EKRK I 92: 372)

Muid ütlämiisi ni kynnõkäände:

  • elu oppas, vasikanahk koolitas
  • tsirk korgõn, muna persen
  • pikk hius, lühükene miiï
  • ega keski ei lähäq mõtsa haku viimä
  • elu nigu hernen, süüq ja kydritsõ
  • elu niguq hernen – päält häitsäs, alt mädänes

(EKRK I 92: 81/2)

  • nälg om nii suuŕ, et purõq vai puud
  • kõik olli nii vakka, et kihulasõ lindamine oll’ ka kuuldaq
  • üts vask’ või terve karja kiini aijaq

(EKRK I 92: 33/4)

Mõistatuisi:

  • Hainaaigu niidäq mahaq, nädalaga juba pikk’? (Lepp)
  • Pallai palas äräq, palistusõq jääväq perrä? (Lumi sulas keväde põllu päält)
  • Pund puud, raasike rauda, natuke nahka? (Vokk’)

Üsälatsi hüpitämises:

Mu vanaema opas mulle selle salmi:

see om mu sukk, see om mu vokk’, see om mu kallis kangapakk.

(EKRK I 92: 114)

 

Seo nuka andśakiid kodueläjiid:

Laukotsaga kirbuq – hüppäse vähämbält 45 cm, otentoti tõug.

(EKRK I 92: 38)

Setodõ tögämiisi:

Seto nõuanne viie krooni iist võrukõsõlõ, kinkal lehm lahki lännüq: ärq pidägu looma, sys ei tulõq õnnõtust ka joht.

(EKRK I 92: 358)

Setu tull’ süüklast vällä, süvväq es saaq. Oll’ menüüd lugõnu – vasika vile, lamba pragu ja pulli silmäq.

(EKRK I 92: 375)

Seto joonuq kohvi ja kitnüq: oi ku hää see liim om. Mis sys, ku viil saku ka saanuq!

(EKRK I 92: 407)

Setodõgaq kauplõminõ käve täüú täüú vasta (niipall’o sai seto kausi iist terri vai upõ-hernit, ku kaussi lätś).

(EKRK I 92: 72)

Vahtsõmba ao seltśkunnamängust – aamoŕpostist – võisõ saiaq näütüses sääntse kirä – külq joba eestikeelidse:

Õnnelikke operatsioone südame murdmiste sooritamisel!

 (EKRK I 92: 377)

V Lauljist ja pillimiihist-pillimeistriist

 

13 aasta vannudsõlt lyytsa tymbama op’nuq Lindmõtsa Elmarist (sünd 1908), kiä oll’ viimädse ao Võrumaa vanõmbit lõõdsamiihi ja parhilladsõs aos külq joba maamullan puhkas, ei saaq siinkotsil üle egaq ümbre. Ostra tettü lõõdsa pääl mänge tä linti pia katś tunni lukõ ni kynõl’ meile juhtumiisi umast pikäst pillimehetiist. Elmari jälgi piten käü timä poig Harri ni timäst om nitti võtnuq ja lõputüü kirutanuq Pundsa küläst perit kollõdsiharidusõgaq undsak Margus Põldsepp.

Pillitegijiid löüdsemiq kah mitu. Sännä miiś August Lehiste (sünd 1904) ütel’ hinnäst ollõv elu joosul säidse kannõld tennüq: voolisin vahtrapuust raami vällä, pääle panin veel kuusepuu, mis pidi olema kokku liimitud. /—/ Liimimiseks pia olema soe ruum. Teppo karastas keeli, teised seda ei teinud. Ühe pilli tegemiseks läks kolm kuud.

(EKRK I 92: 62)

1915. aastal sündünüq Eduard Kamenik Lalli küläst kynõl’ hindä tettüist kandliist ni nimet’ muuhulgan rahvaperäliidisi tim’misviise nimmi: vintsu timm, vene timm, minoori vai eesti timm.

(EKRK I 92: 311/2)

Seo kant’ paistus ülepää ollõv muusigamiihi täüś ni viiuligiq tegemine olnuq pia niisõma lihtsä asi ku värvitelek: ise tehti viiuleid, keelteks telefonitraadid.

(EKRK I 92: ??)

Varstust pannimiq kirjä jupikõsõ ega perimüsekorjaja Suurt Unistust – kõrralaulu (vastõq eesti keelen regilaul), midä laulõt üten seokandi pulman kas 1870. vai 1871. aastal.

Ju tuuas tulinõ kurat’,

ju veedäs vete ruug.

Täl om juuss ku juudal,

palõq nigu paganal.

Tä pand puuq purõlõma,

tõrvaskannuq tõrõlõma,

hüdseq havvan sõnõlõma.

(EKRK I 92: 300/1)

Seo laulugaq võtnuq vanõmb tütäŕ vasta võõrasimmä, kiä tegeligult – niguq elu edesi näüdäś – olnuq väega hää ni kuldsõ süämegaq naanõ.

Kynõldi pall’o palgiparvõtamisõst nii Musta- ku Pärlijyy pääl. Parvõpoisiq laulnuvaq joba vahtsõmba moodu perrä, niiüteldäq riimiliidsi laulõ, kost om tundaq laulukultuurivaihtust soomõ ammõdivelligaq:

Kuhu need vahvamad parvepoisid

parvejõele lähevad.

Seal neil kõigil saapad pehmeks ligunevad,

püksid märjaks saavad.

(EKRK I 92: 54)

Miiq tütriguq kirudiq ümbre nii mitugiq laulikut ja osa anti arhiivi jaos egävedses alalõ hoitaq ütengiq. Et vahtsõmba ao inemiisil ei lähässiq meelest äräq, miä tähendäs värvi nimi – potisinine – ütś opõtlik salmikõnõ siiäq manuq:

Ku lammas sünnüs sinine,

sis es ole kuse korjamist

ega villa värvimist.

(EKRK I 92: 371)

VI Lõpõtusõs seo kandi tähtsämbist tegeläisist: Puu Jaanist Juhan Jaiginiq

Meeta Jaik jutust’ meile Juhan Jaigist, uma esä velepujast, kiä olluq lihtsä miiś ni kynõlnuq võru kiilt.

Rahvaluulõarhiivilõ saiq üle antus tunnõdu seokandi vanavarakorjaja Loori (Loreida) Sillavee pääväraamaduq, miä puul’juhusligult miiq kätte trehvssiq.

Tulõtõdi miilde legendaarsõt Rõugõ kogudusõ pastorit Rudolf Kallast ni timä surma puhul peetüt matussõteenistüst ja tuus puhus tettüt Aksel Kallase laulu (EKRK I 92: 332). A õigõusku üleminegi kotsilõ ütel’ ütś vanainemine niimuudu: ah tuu vinne usk – mis sa ta’st kujust lakut, parem paneq käeq kokku. (EKRK I 92: 336)

Egan Võrumaa nukan om olluq peris uma rammumiiś, siin kynõldi meile hallil aol elänüst Puu-Andsust ja mõisaśaksast, kiä villakottõ kolmõ sõrmõgaq nõstaq jõudnuq.

Tugev Puu-Ants. Tiris metsast jämmeid palke, härrä sattus pääle, hakkas pahandma. Ants: neeq omma mul ju paarikõsõs inne võetu. – Härrä: Noh, kui om nii kõva miis, ehitagu päälegi.

(EKRK I 92: 358)

Sännä kuulsa miiś Elmo Ploom eläs rahva mälehtüisin edesi ni om tynikõrd esikiq võrdlusalusõs inneskidse eestiaigsõ elo ja 1990. aastidõ talongimajandusõ vaihõl.

Elmo Ploomi pulman olli. Vasikaliha oll’ lavva pääl. Praegu om Savisaarõl magu põlvini, a miiq jüra luid!

(EKRK I 92: 37)

Lõpõtusõs julgu üldäq, et huvitava rahvaperimüse poolõst om Jaigi-Adsoni latspõlvõmaa Sännä-Vana-Roosa kant’ mu 1989.–1998. aastil kõrraldõduidõ korjamisekspeditśuunõ ütś vilälidsembiid.

Seo ettekannõq/artikli om kokku kirutõt järgmäidsi Rõugõ kihlkunna inemiisi mälehtüisi ni umausu üleskirutuisi perrä:

 

Maimu Annum, 63-aastane; Lepistü

Rosalie Anton, 91-aastane; Varstu

Senni Falk (sünd Novgorodi oblastin);Varstu

Meeta Jaik, sünd 1911; Kerigulaanõ talu, Luhamõtsa

Aksel Johanson; Vahtsõ-Lalli talu, Lalli küla

Ida Kalde, sünd 1913; Konnasilla talu, Sännä

Ella Kalmus, umbõs 70-aastanõ; Sännä

Eduard Kamenik, sünd 1915; Lalli külä

Hildegard Kamenik, sünd 1915; Lalli külä

Johannes Kauksi, üle 80 aasta vana; Ojaperä talu, Hurda külä

Helju Kikas, 62-aastanõ; Sännä

Mari Kroonmäe, 68-aastanõ; Tsooru

Ella Kuus, sünd 1920; Niidü talu, Sännä mõis

Osvald Käärik, sünd 1906; Korgõpalu

Eduard Lant, 89-aastanõ; Sännä

Agate Laurend, sünd 1910; Päkä talu, Lepistü

August Lehiste, sünd 1904; Sännä

Mahti Leidna, 73-aastanõ; Sännä

Anna Lillemets, sünd 1899; Lohu talu, Sadramõtsa külä

Elmar Lindmets, sünd 1908; Nurmõ talu, Vana-Roosa

Mihkel Liping, sünd 1921; Männäsaarõ talu,Tsooru

Anna Lumi,78-aastanõ; Märatsi talu, Pulsti külä

Pärja Mais, 78-aastanõ; sünd Karulan, eläs Roosikul

Jaan Matvere, 78-aastanõ; Mäe-Eedu talu, Sännä

Meeta Mõistus, sünd 1925; Varstu

Elma Pettäja, sünd 1901; Alapalu talu, Hurda küla

Elli (Elfriide)Piigli, sünd 1907 Väimälän; Vana-Roosa

Aleksander Pijon, 90-aastanõ; Litúmõtsa

Maria Poola, 84-aastanõ; Varstu

Õie Poolmets; Savilöövi külä

Berta Pukk, 75-aastanõ; Litúmõtsa

Elisabeth Raam, 66-aastanõ; Varstu Pilpaküla

Mari Rajala, 90-aastanõ; sünd Kangistõn, eläs Roosikul

Leo Rätsep, 85-aastanõ; Litúmõtsa

Ella Saar, 66-aastanõ;Vana-Roosa

Salme Saaremägi, sünd 1922 ja Valev Saaremägi, sünd 1916;

Mäe-Koska talu; Pulsti külä

Helvi Soosaar, 64-aastanõ; Varstu

Hilda Schmeimann, sünd 1921; Maksi talu, Hurda külä

Ella Zaborskaja, sünd 1940 Venemaal; Vahtsõtarõ talu, Räästü külä

Vilhelmiine Tamm, sünd 1907 (Käärik); Korgõpalu

Tiia Tammiku, sünd 1924; Ristikerigu talu, Pulsti külä

August Tolm, sünd 1914; Madala talu, Sännä

Elli Toom, Vana-Roosa

Laivi Tuvikene; Tsarenko soo, Luhamõtsa

Amanda Uibu, sünd 1911; Hillakeste talu, Sännä

Enda Väits, sünd 1938; Pulsti külä 

Tartu-Lepistü-Tartu hainakuu-põimukuu 1999

2000 XII Kaika suvõülikuul Mehikuurman (Räpinä khk)

2000. aastaga Kaika suvõülikuul Mehikuurman peeti Räpinä kihlkunnan Mehikuurma kooli man. Edimäst kõrd peeti Kaika suvõülikuuli(tuuaigsõn) Tarto maakunnan. Tutvust tetti Võromaa kõgõ põh’apuulsõmba nukaga. Lämmijärve veeren mängiti Kauksi Ülle näütemängo “Ah tsusku külh…”, kõnõldi järvest ja tetti laivasõitu.

2001 XIII Kaika suvõülikuul Pikänkannun (Rõugõ khk)

2001. aastaga Kaika suvõülikuul peeti Rõugõ kihlkunnan Pikäkannu kooli man. Suvõülikooli pääteemas oll’ mõts. Vana mõtsaveli Käärmanni Alfred opas’ poiskõisilõ punkri ehitämist. Käüti viimädse mõtsavele Sabbe Augusti hukkasaamispaigan. Umist köüdüssist Pikäkannu kandiga kõnõl’ kiränik Kaplinski Jaan. Laul’ vahtsõnõ laulupunt Lõkõriq.

2002 XIV Kaika suvõülikuul Miss’on (Vahtsõliina khk)

2002. aastaga Kaika suvõülikuul peeti Vahtsõliina kihlkunnan Miss’o kooli man. Miss’on peeti edimädse võrokeelidse internetiettekandõ ja suvõülikooli kõrraldamisõlõ panni ola ala ka paikligu Kolmõ Kandi Klubi inemise. Osaliisilõ näüdäti võro kiilde pantuid puutriprogrammõ ni Võromaa kotusõnimmi teedüskoko.

2003 XV Kaika suvõülikuul Urvastõn (Urvastõ khk)

2003. aastaga Kaika suvõülikuul peeti Urvastõ kooli man. Urvastõ suvõülikuul oll’ veidü sportligumb ku muido, kavan oll’ jalgpall, mink iistvõtjas rektoriherr Contra. Kõnõldi Urvastõ kandist ni võro keelest ja kultuurist. Padari Ivari ja Pulga Jaan vaidli Õuruupa Liido üle.

2004 XVI Kaika suvõülikuul Vahtsõn Roosan (Hargla khk)

2004. aastaga Kaika suvõülikuul peeti Hargla kihlkunnan Mõtsavele talon. Suvõülikoolin kõnõldi Vahtsõ Roosa küläst, a ka võro keele saisost ja keelepoliitikast. Võro Tiatriateljee mänge Ruitlasõ Olavi tükkü “Volli”. Peeti võro keelen koolitunnõ: võro kiil, matõmaatiga, keemiä. Mängiti jalgpalli Võromaa ja Setomaa vaihõl.

2005 XVII Kaika suvõülikuul Vanan Koiolan (Põlva khk)

2005. aastaga Kaika suvõülikuul peeti Põlva kihlkunnan Vana Koiola kooli man. Suvõülikooli pääteemas oll’ latsiga võro keele kõnõlõminõ. Olli võrokeelidse koolitunni, järve veeren tetti latsilõ uppujidõ pästmise oppust ja seenehuviliisilõ mõtsan kikkasiini korjamisõ oppust. Tulõtõdi miilde, et Võromaa pääliin olõsi võinu olla Vanan Koiolan.

2006 XVIII Kaika suvõülikuul Valgjärvel (Kanepi khk)

2006. aastaga Kaika suvõülikuul peeti Valgjärve koolimajan. Suvõülikooli rektri oll’ Kama Kaido, pääkõrraldaja Ojari Triinu (Laanõ Triinu).

2007 XIX Kaika suvõülikuul Ruusal (Räpinä khk)

2007. aastaga Kaika suvõülikuul peeti Ruusa koolimajan. Suvõülikooli rektor oll’ Kalla Urmas, pääkõrraldaja Trumsi Marge.

Pääle loengidõ arotõdi võro kultuuri väärtüse üle, kullõldi lauluparkõ Liiso ja Ütsiotsõ laulu, käüdi Leevakul kaeman välänäütemängo “Jõvvujaam”, kaeti võrokeelitsit multikit jne. Bussireis vei silmämä Virosi järve, kullõma Tamra Kaitu ja mõtsavelje Kivisilla Ilmarit Maarjalilli talon Pääsnä külän, kaema Võukülä liinamäke ja Toolamaa mõisa. Tandsus mängevä pilli ansambli “Mahmõr” ja plaatõ Ilvese Aapo ja Rahmani Jan.

2007 XIX Kaika suvõülikuul Ruusal (Räpinä khk)

2007. aastaga Kaika suvõülikuul peeti Ruusa koolimajan. Suvõülikooli rektor oll’ Kalla Urmas, pääkõrraldaja Trumsi Marge.

Pääle loengidõ arotõdi võro kultuuri väärtüse üle, kullõldi lauluparkõ Liiso ja Ütsiotsõ laulu, käüdi Leevakul kaeman välänäütemängo “Jõvvujaam”, kaeti võrokeelitsit multikit jne. Bussireis vei silmämä Virosi järve, kullõma Tamra Kaitu ja mõtsavelje Kivisilla Ilmarit Maarjalilli talon Pääsnä külän, kaema Võukülä liinamäke ja Toolamaa mõisa. Tandsus mängevä pilli ansambli “Mahmõr” ja plaatõ Ilvese Aapo ja Rahmani Jan.

Laulupark Ütsiotsõ Kaika suvõülikoolin. Pildi tekk’ Laanõ Valdis

2008 XX Kaika suvõülikuul Kaikal (Karula khk)

2008. aastaga Kaika suvõülikuul peeti Kaika mäe pääl. Suvõülikooli rektri oll’ Jüvä Sullõv.

2008. aastak oll’ suvõülikooli juubõliaastak. Päält kattõkümmend aastakka oll’ Kaika suvõülikuul jäl tagasi Kaika koolimaja man. XX Kaika suvõülikuul oll’ tõõlinõ juubõlisuvõülikuul. Tä oll’ pidoligumb ku hariligult. Mitmõn ettekandõn kaeti tagasi kõgõ suvõülikuulõ ja võro as’a ajamisõ aoluu pääle. Vahtsõst oll’ kõnõlõma pallõld mitmit võro as’a alostajit, kiä kõnõliq jo edimädsen Kaika suvõülikoolin: Kama Kaido, Kauksi Ülle, Kasagu Enn, Viselä Agu, Ojala Uuno. Arotuisist võtt’ hoolõga ossa Kaalebi Ain. Mitu ettekannõt peeti ka inämb-vähämb sama teema pääle ku 20. aastakka tagasi.

Lisas juubõliettekandilõ kõnõldi muidoki pall’o Kaika kandist, Karula kihlkunnast ja rahvuspargist. Rahvusvaihõlist mõõdõt and’ norralanõ Rangøy Øyvind, kiä uman võrokeelitsen ettekandõn võrrõl’ võro ja nynorski keele kujonõmist ja täämbäst saiso. Arotusõs oll’ üles nõstõt küsümine “Midä tetä väikeisi maakuulõga?”. Õdagu lauli Lõkõriq, nii laulu ku tiatrit tekk’ Talliina Võro Seldsi rahvas ja muidoki laulti ka üüse tulõ man.

Juubõlisuvõülikooli pääkõrraldaja olli Karula Hoitmisõ Ütisüse rahvas, kiä kõgõlõ hääle kõrraldusõlõ lisas märge vällä ja tei valmis Kaika suvõülikooli rektri avvoraha, miä tuust aost pääle andas egä aastak rektrilt rektrile edesi.

2009 XXI Kaika suvõülikuul Oravil (Vahtsõliina khk)

2009. aastaga Kaika suvõülikuul peeti Orava põhikoolin. XXI suvõülikooli rektri oll’ Klaasi Urmas.

Jüvä Sullõv pand Klaasi Urmasõlõ vahtsõt rektri ketti kaala. Pildi tekk’ Laanõ Valdis.

2010 XXII Kaika suvõülikuul Haanin (Rõugõ khk)

2010. aastaga Kaika suvõülikuuli peeti Haani koolimaja man. Et suvõülikooli pääkõrraldajas oll’ Haanimiihhi nõvvokoda ja rektris nõvvokua vanõmb Hollo Agu, sis oll’ taa suvõülikuul haanimiihhi hindä kiilt ja näko. Koolimaja man oll’ pistü nõvvokua suur pinokoda ja koolin seen sai kaiaq Vodi Alvari ja Margna Epu näütüst kirjäpantust ja saarnõplankõ pääle maalitust Haanimaa ja haani rahva saamisluust. Haanimaast ja haani rahvast sai kuulda pall’odõn ettekandin. Juttu oll’ nii Haanimaa luudusõst, aoluust ku keelest, pillimeistriist ku ka tõisist meistremehist, kink poolõst Haanimaa kuulsa om.

Haanin kõnõlda-as õnnõ Haanimaast, a ka laembist ja kavvõmbist as’ost. Juttu jakku Teppo lõõdsast, savvusannast ja küläliisimajandusõst laulu ja sõna väeni ni seto soots’kaammõtist ja liivi keele saisost süäüüsitside havvatagotsidõ juttõ mano vällä.

Üts asi, midä Haanin tähele panti, oll’ tuu, et kõik taa suvõülikooli ettekandõ sai ärq peetüs ilma eesti kiilt pruukmalda: õnnõ võro keelen, vällä arvat üts, miä seto ja üts, miä liivi keelen.

Suvõülikoolilõ anni uma hüä meki mano kolmõ rahva (liivi-haani-seto) maamängo, miä peeti maaha suvõülikooliga üten. Teno nailõ mängele saigi suvõülikoolin päält haanlaisi ja võrokõisi keele peris pall’o kuulda nii seto ku liivi kiilt ja laulu.

2011 XXIII Kaika suvõülikuul Kanepin (Kanepi khk)

2011. aastaga Kaika suvõülikuul peeti Kanepi kihlkunna keskusõn Kanepin. Suvõülikooli rektri oll’ Elleri Kalle. Suvõülikoolin sai kullõlda ettekandit, kaia Kanepi kihlkunnaga köüdetüisi filme, kullõldaq Tamra Kaidu kerigukontsõrti, laulda tuu kandi kõrralaulõ, kuulda Kanepi aoluust Hirvlaanõ Milviga üten jalotadõn, kävvü bussiga Kanepi ümbrüse põnõvampi kotussit pite ja kaia Rahmani Jani vahtsõt näütemängo “Varetepalu”. Ettekandõ olli seldsimajan ja üüse olti koolimajan.

2012 XXIV Kaika suvõülikuul Harglõn (Harglõ khk)

2012. aastaga Kaika suvõülikuul peeti Harglõ kihlkunna keskusõn Harglõn. Suvõülikooli rektri oll’ Kõivupuu Marju ja pääkõrraldaja oll’ Taheva vallavanõmb Rogenbaumi Monika. Suvõülikooli vallalõtegemine ja lõpõtaminõ, süümine ja magaminõ oll’ Harglõ koolimajan, ettekandõ ja kultuuriprogramm olli Harglõ kultuurimajan.

Suvõülikoolin käve kirjäpandmispapridõ perrä 452 inemist – nii pall’o inemiisi olõ-i käünüq ütengi varatsõmban suvõülikoolin.

Kõivupuu Marju ja Elleri Kalle veitse aigu inne 2012. aastaga Kaika suvõülikuuli. Pildi tekk’ Laanõ Valdis.

2013 XXV Kaika suvõülikuul Moosten (Põlva khk)

2013. aastaga Kaika suvõülikuul peeti Põlva kihlkunnan Moosten. Suvõülikooli rektri oll’ Kalla Urmas ja pääkõrraldaja oll’ Mooste vallavanõmb Needo Ülo. Suvõülikooli tegemise olli Mooste mõisa huunin.

2014 XXVI Kaika suvõülikuul Osulan (Urvastõ khk)

2014. aastaga Kaika suvõülikuul peeti Urvastõ kihlkunnan Osulan. Suvõülikooli rektri oll’ Saarõ Evar ja pääkõrraldaja oll’ Rosenbergi Maarika. Suvõülikooli tegemise olli päämädselt Osula koolimajan.

2015 XXVII Kaika suvõülikuul Räpinäl (Räpinä khk)

2015. aastaga Kaika suvõülikuul peeti Räpinä kihlkunnan Räpinäl. Suvõülikooli rektri oll’ Reimanni Nele ja pääkõrraldaja oll’ Saarõ Eva.

2016 XXVIII Kaika suvõülikuul Tsiistren (Vahtsõliina khk)

2016. aastaga Kaika suvõülikuul peeti Misso lähkül Tsiistre külän. Suvõülikooli rektri oll’ Tarro Henn. Ülikuuli kõrrald’ Tsiistre selts.

2017 XXIX Kaika suvõülikuul Kornetin (Vana-Laitsna vald, Läti)

2017. aastaga Kaika suvõülikuul peeti Kornetin Vana-Laitsna vallan Lätimaal. Loengidõ man saadi tutvas Korneti kandiga, vidäjäs oll’ Prangli Jaan, kiä kõnõl’ eesti, läti ja võro kiilt. Eelektri tüke är minemä.

2018 XXX Kaika suvõülikuul Kaikal (Karula khk)

2018. aastaga Kaika suvõülikuul peeti Karula Kihlkunnan Kaikal. Suvõülikooli rektri oll’ Kama Kaido.

2019 XXXI Kaika suvõülikuul / I matkapäiv Meerapalon (Räpinä khk)

2019. aastaga Kaika suvõülikooli matkapäiv peeti Vana Võromaa põh’apiiril Pedäspää, Tammistu ja Meerapalo külän.

Edimäist kõrda peeti Kaika suvõülikuuli vahtsõn vormin ku päält loengidõ alostõdi keskpääväl matka.

2020 XXXII Kaika suvõülikuul / II matkapäiv Mõnistõn (Harglõ khk)

2020. aastaga Kaika suvõülikooli matkapäiv peeti Hargla kihlkunnan Mõnistõn.

2021 XXXIII Kaika suvõülikuul / III matkapäiv Võro liinan ja Kiräpää kandsi man

2021. aastaga Kaika suvõülikooli matkapäiv peeti Võro liinan ja Kiräpää kandsi man. Suvõülikooli rektri oll’ kirämiis ja julgõolõgi-as’atundja Koorti Erkki.

2022 XXXIV Kaika suvõülikuul / IV matkapäiv Rõugõn (Rõugõ khk)

2022. aastaga Kaika suvõülikooli matkapäiv peeti Rõugõ kihlkunna süämen Rõugõn.

Suvõülikooli rektri oll’ kiränik ja kultuuritegeläne Kauksi Ülle. Suvõülikooli tegemise olli päämädselt Rõugõ kunstikuurin, a minti ka Rõugõ pääle matkama ja är võeti mõlõmba mäe.

2022. aastaga Kaika suvõülikoolist võtt’ ossa kokko umbõs 50 inemist.

2023 XXXV Kaika suvõülikuul / V matkapäiv Mamastõn (Põlva khk)

2023. aastaga Kaika suvõülikooli matkapäiv peeti Põlva küle all Mamastõn.

Päiv naaś pääle Mamastõ küläplatsi pääl, kon peeti suvõülikooli loengu. Kõnõldi Mamastõ ja taa tandi kotusõnimmist ja Kurvitsa Lembitu luulõst. Sis minti jalaga Põlvahe ja tulti tagasi. Päävä lõpõt’ kontsõrt, üles astõ külä pillimiis Vaeva Kalmer. Suvõülikooli ja matkapäävä rektri om Mamastõ kandi muusigamiis ja keelehoitja Kaha Kaido.

Rahvast oll’ veidü. Kõnõldi, et järgmäne aastak piät noorõ Rahmani Elo ja Raju Betti kõrraldamisõ hindä pääle võtma.