KAIKA SUVÕÜLIKUUL

Võrokese ja tõse soomeugrilase

Kaido Kama

 

Võrokeisi tule pitä eestläisi ala-rahvuses ehk subnatsioonis. Inne ku võro subnatsioon nakas umale säädmä lähembit vai kavvembit sihte, piat olõma teedä, kon võrokese põraaigu uman arengun ommava, määndse kutuse päält näil tule alosta. Seon kirätüün om tetty pruumi löydä taat kotust võrrõlden tõisi soomeugri rahviga ja analyysi tuust tuleneva võimaligu arengutii.

Egä rahvuse vai ala-rahvuse pysymine ja rahvas olemine tule mitmest asast, päämise omma kiil ja kultuur. Ku mõlõmba omma uma ja esieräligu, sis eläs rahvas tävvelist rahvuslist ello. Säänest tävvelist umakeelist ja umakultuurilist ello elä ei põra-aigu ytski soomeugri rahvas. Õnne soomeugrilaisi hääbymise tii umma erinevä. Pysymise ja säilymise perrä või soomeugri rahva jaada katte jakko. Edimäst jako või tingliselt nimetä eesti-soomõ umas, tõist hante ja manse umas. Edimädse jao rahvil om kiil kyländki häste säiliny, saanu umale piä kõik kultuurkeele funktsiooni, näil om umakeeline koremp haridus ja tiidystermini, raadio ja TV, kirändüs ja kino. Samal aol om häöny näide umaperäne kultuur, na omma unehtanu uma rahva laulu, tandsu js rõiva, näil ole ei umma usku, kaonu omma vanavanembide kombe ja tava. 

Nygäst eesti kultuuri tule pitä eesti keelen tetty saksa kultuuris vai sis peris viimätsel aol anglosaksi kultuuris. Eestläisil omma kaonu köydyse, miä köytvä inemist ytte kindla paigaga, na tiiä ei, kuis näide vanavanemba nimetivä mäki ja lättit kodo man, na umma  valla kakutu ummi juuri päält. Tõisilde võit yteldä, et eestläse omma uma esieräligu kultuuriga massnu keele pysymise iist. Yts suur-eestläne usu ei, ku tälle ytlet, et tä vaesemp om tõisist vähämbist soomeugri rahvist, kuiki näytyses maridel om ka estraadimuusika ilmessymalda mari muusika, samal aol ku eesti estraad om õnne määneki eestikeelen tetty lääne-euroopa muusika.  

Tõse jao (handi-mansi) rahvil om kiil häömän, näil ei ole umakeelist haridust ja aokirändyst, kõnelemalda tiidysest vai korgharidusest. Haritu inemine piät tahten vai tahtmalda olema haritu tõsen keelen, umma kiilt saat õnne koton kõnelda. Samal aol säylys näil rahvil piä viimätseni näide uma kultuur, esiumadse tandsu ja rõiva, na ole ei ärä lõigatu edevanembide tarkusest. Ku inemine viil umma kiilt kõnelas, sis tä mälehtämine (rahvusmälu) kyynys aastasato taade. Ku pallu eestläisi või nygätsel aol yteldä, et tä om yttevai tõist asja umavanaimä vai vanaesä käest kuulnu?

Ku  nyyt kaia, määnsen jaon näist katest võimaligust võrokese ommava, sis tulevällä, et na jääse kate arengutii vaihe pääle. Ytelt puult omma võrokese ytsjago eestläisist ja tuuperäst om näil ka eestläisiga ytine arengutii. Tõselt puult: tuu, mis eestläisi ala-rahvust eestläisist eristäs, käy tõse arengutii ala. Seto käyvä võrokeisist inämp tõse (handi – mansi) arengutii ala – na omma ka õnne perämidse 70 aastagat eesti rahvaga yten eläny. Võro kiil om võrokeisi kuikivõrd  pästny eestläisile osas saanu euroopa massikultuuri pääletungimise iist, samal aol om eestläisiga yttekuulumine pästny võro-seto rahvast vadjalaisi saatusest. 

Inne ku kaia, mis tast kate tii vaihepääl saismisest vällä tule, piässi viil märkmä, määndsen häömise astmen põra-aigu võro kiil om. Herrä Mart Rannut om kirätyyn ,,Kas kakskeelsus tingib keele surma?’’ (,,Ausalt ja avameelselt’’ Tallinn 1988) andnu Deninsoni skeemi, määne näytäs keele häömist:

A-AI/BII-BI/AII-B,

kon A om häömän kiil,

B om tuu tõne kiil, määne asemele tule,

numbri   I ja II näytäse keele väärtyst ytiskunnan;

A tähistäs keele tävvelist pysymist;

AI/BII tähistäs keele häömise edimäst astet, kon inämpys rahvast kõneles viil umma kiilt, a vähembäs om jääny võimalus taat kiilt egän olokõrran pruuki. Vähämbäs omma jääny keele funktsiooni, näytyses ei ole inämp umakeelelist sõaväke.

BI/AII tähistäs keele häömise tõist astet. Kiil A om jääny vähembyskeeles, määnest kõneldas päämiselt koton, kaonu om keele ytiskundline väärtys. Inämbyskeele kõneleja põlgase vähembyskiilt ja tuu põlgus võetas vähembysrahva puult umas – võõrast inemist kõnetedäs rgäs juhtumises tõsen keelen.

Latsiga koton naadas kõnelema võõrats kiilt (et näil elon keremp olessi), kuiki vanemba esi taad kiilt viil häste ei mõista. Inämbyskiil nakas mõotama vähembyskeele ehitust ja sõnavarra.

B tähistäs perämäst astet, kon kiil om häöny. Kiilt meenytäse õnne esimuudu paiganime, mõni vanamiis mõist viil uman keelen ytest viieni luke.

Ku nyyt  proomi klassifitseeri soomeugri keele seo Denisoni skeemi perrä, sis tule vällä, et inämbys kiili omma keele häümise tõsen astmen (BI/AII). Tuuperäst om seon kirätüün tuu aste viil umakõrda katte jakku aetu (BI/AII-a ja BI/AII-b).

Olokõrran A om nygätsel aol soome ja ungari kiil. Eesti kiil oll seol arenguastmel inne 1940ndät aastat.

Olokõrran AI/BII om põra-aigu eesti kiil ytsindä – viil kõneldas Eestin inämbyste eesti kiilt, a peris kinmäle seo keelega inämp egäl puul eestin umadega vällä ei tule. Tuu iist vinne keelega saat egäl puul uma asa aetus.

Olokõrran BI/AII-a omma volga ja permi rahva – mari, mordvalase, komi ja udmurdi. Näil om uma autonuumne vabariik,kiräkiil, umakeeline algharidus, umma kiilt ja kirändüst opatas ka keskastme koolin uman keelen, ylikoolin om uma keele fakulteet. Tuugiperäst omma näil keelil tõse häömise astme (BI/AII) yldtunnuse.

Olokõrran BI/AII-b omma karjalase, vepsläse, isuri, handi, mansi, Koola saami nink võrokese ja seto. Näist karjalaisil, vepsläisil, isuritel ja võro-seto rahval ei ole umma kiräkiilt.

Olokõrran B omma vadjalase ja liivlase. 

Seo klassifikatsiooni perrä piässi võrokese kõge edimält jõudma uma keelega ytele astmele volga ja permi rahviga, jõudma olokõrda BI/AII-a. Tuu tähendäs – tule luvva yldtunnustedu kiräkiil, anda latsile koolin algharidus võro keelen ja tetä Tarto ylikooli võro keele fakulteet. Muiduki piät tan olema viil kuikivõrd umakeelitsit raadio- ja TV-saatit, umakeeline kirändys  ja muu säändene. Tuu om kõge vähämp asi, mis võrokese piat taotlema. Seoga (mari keelele perräjõudmisega) päse ei võro kiil viil vällä Denisoni BI/AII astmest.

Ku nyyt vahtsest kaia võro subnatsiooni piiripäälset olekit kate võimaligu häömise tii vaihe pääl, sis või vällä pakku neli inämp vai vähämp võimalikku arengut:

Katte tyypi assimilatsiooni resonants. Seol juhtumisel kooles võro ala-rahvus mitu koolemist: perismaalase koolemist nii kuis koolese handi ja mansi, nink tõses viil ytist koolemist eestläisiga, tuu tähendäs uma esieräligu kultuuri häümist. Sääne asi joba otsast käy, näytyses om võro kiil häömän ytidselt setodega (handi-mansi tii); uma rahvarõivas ja laul om häöny ytidselt eestläisiga (eesti – soome tii), a setodel om rõivas ja laul täämbätse pääväni alale hoitu.

Võro subnatsiooni areng lätt edesi eesti – soome tiid piten. Võro kiil saavutas kõik kultuurkeele tunnuse, samal aol germaniseeruden-russifidseeruden. Tekis ütine võro kiil (murdeerinevuse häövä) ja seon keelen omma uma alakeele: vaesestunu aguli kiil, kõikvõimaligu slängi, eräle viil korgharitlaisi võõrsõnnu täys aetu kiil ja nii edesi. Kaos ar võroke-perismaalane, asemele tuleva võroke-intelligent ja võroke-plebei. Võro subnatsiooni kultuur muutus võro keelen tetty massikultuuris.

Võro subnatsiooni areng lätt edesi handi- mansi tiid piten. Võro kiil säylys alaklassi inemiste hulgan, haritu inemisel ei synnävy taad kiilt inämp suuhte võtta. Mõne inimpõlve peräst kõnelese võro kiilt õnne juhutüülise ja joodigu, säändse inemise, kiä ole ei yldse võimelise tõist kiilt (talina kiilt) ar opma. Ku kongi liinan viil mõni kiränik kirotaski võro keelen luuletuisi, sis tuu jääs õnne kultuuriharrastuses – nuu inemise, kiä taad kiilt viil kõnelese, loe ei inämp raamatit.

Katõ tii vaihepäälne olek kasutedas ar uma säylymise hääs. Handi-mansi tyypi assimilatsioonist päst võrokeisi-setokeisi ytisys eesti rahvaga, eesti-soome tyypi akulturatsioonist päst erinevys eestläisist – saksa ja viimätsel aol ka vinne surve om suunatu eesti keele pääle, võro kiil om tast survest ja mõost kyländki puttumada. Soome ja eesti perrä luvvas võro kultuur-kiil (terminoloogia), a seo vastandu ei marrakile, üts ei sekä tõist, innembi tävvendäs. Setoside perrä avvustedas vahtsest umma rahvalaulu ja -rõivit tuu asemel, et rahvamajan Mustjala kihelkunna rõivin tiideratast tandsi. Kultuurrahvas saamisel saava võrokese – setokese kasuta eesti iinkujjo – seo perrä om võimalik välti näid viku, mis eestläse saa aasta iist ,,eurooplases saamise’’ man teivä. Arvesta saa ka kogemuisi tõisilt sugurahvilt js väikorahvilt muialt maailmast.

Seo viimätse arengutii man oles väega vaia võro ja seto rahva ytist tüüd. Setodel om säylyny esiumane kultuur, võrokese omma inämp harinu elämä euroopa likun  ,,kultuurmaailman.’’ Tan saanu ytstõist väega ilosahe tävvendä.

Võrumaa võimalusõ

 

Agu Vissel

 

Väikese rahva jaos om kats häömise ähvärdüst.

 

Kas om kuigi võimalik, et Võromaa nakkas kosuma, et võro kiil ja miil ei häö, a saava teokas ja terätses?

Kõgõpäält piä mii tiidmä noid ilma häti, miä sändsele unistusõlõ vasta saisva. Üts mis asi: mi päivil eläse kõik rahva ja inemise nigu üten ahtan dinamiiti ja batsillipütte täüstopitun laivan. Poolõ reisjä ja laivamehe omma sääl viil ilma aruta vai närvilidse kah. Nii suur ku väikene piät pelgämä esihindä ja tõisi iist.

Ku no  om kõigil rahvil nii pallo mõistust, pikkä miilt ja viisakust, et laiv alalõ jääs, sõs väikse rahva hindi püsümine om ni võimada, nigu üle jõõ minek ku om pümme, purrõ kitsas, nilbõ ja katskinõ. Sääl saa ei muido, ku piät tuld näütämä ja eka lavvajuppi errä perrä kumpma. Kõgõs mõistusõga saa rahva ello säädi. Tulõ juurõlda, kuis seeni om eletü ja kui edesi saa ellä.

 

Kui sai rahvas seeni püssü?

 

Eesti rahva püsümise tarkusõ ütlese ilostõ Kõiv ja Lõhmus uman näidendin:,, Mats, tuu ei kao, tuu om nii matal nigu hain, tulõ tuul ja tuu kummardas maad ligi, nii et nätäki tõist ei olõ ja peräst aja hinnäst jälki püstü. Matsi vasta ei saa kiäki.’’ Põllupidämisest oll kõik elo. Tuu, mis keeli poliitikat tetti vai sõaväkke kamandati, oll maaharimise man nigu latsõ asategemine. Kohes nüüd mats om jäänü?

 

Mi rahva juuri kotsilõ võisi tetä sändse pildi:

 

PILT

Miä taa pildiga tahetas üteldä?

 

I Rahvas püsüs kolmõ asa pääl.

MAA, miä inemisele süvvä and ja mille külen tä eläs.

VERI – tuu tähendäs sugulaisi kõvva kokko hoitmist, vanõmbidõ ja latsi, naasõ ja mehe ütist ello, tuud suurt tähendüst, miä vanõmba sugupõlvõ noorõmbilõ olli.

VAIM tähendäs rahva kiilt, laulõ ja juttõ, tüüoppust ja ültse kõkkõ tarkust, midä põlvõst põlvõ kasvatõdi ja edesi anti.

 

II Pia egä ,,vabastamise’’ aigu om rahva juuri kakutu. Ku perisorjus kaotõdi, sai rahvas liikma. Osa suguvõssõ aeti vai lätsi esi ar kotost, kon satu aastit eletü. Vabariigi algusõn sai hulga rahvast hindäle maad ja juurõ sai kõrras nigu kõvõmbas. Sõssama aigu nakas rahva vaim kõvva kasuma. Maa ja vere toe inemise elon naksiva jäl kängu jäämä. Sändse vaheldusõ man piät õkva pikembält juurdlõma. 

 

III Siin kõlbas jäl kõrrada majandusõtundja Kenneth Bouldingu sõnnu, et parhilla elävide inemiisi elo joosul om terve ilm saanu nisama pallo tõsõs, ku tä varõmb sai Julius Caesari päivist 20. aastasaa algusõni. Rahva juuri ehitüs om olnu ka väega kavva üttemuudu. Nüüd om vaim katõ põlvõ joosul nii räbätult edesi visanu nigu suur käsn ja pia kõgõ juurõ täüs kasunu. Kats põlvõ tagasi oll kõik rahvas maa ja uma suguvõsa külen. Nüüd omma pia kõik naist prii. Vahel oldas väega uhkõ uma suurõ koolitusõ ja vaimu pääle, a om joba nättü, et taa vaim om huba. Taa vahtsõnõ vaim om suur, a haigust täüs, tükk inämb häötämä ku avitama. Koolitadu miis tege tõnõkõrd ilmalõ inämb kurja ku tuhat matsi. Sändside juuri pääle saa ei rahvas olla kimmäs. Kiä ütles, kost om juur mädä vai käsnäne, kost terve?

 

1. Viimädse paar aastat om mi elo olnu poliitikat täüs. Tuu varju tükis vahel kõik ar’ kaoma. Mii juuri hubastumise süüdläses üteldäs vahel viimädse poolõsaa aasta riigikõrda. Tuu ütlemise üle saat otsusta, ku kaia’ kõrraga Eesti ja Soomõ maaelo statistikat. Andmõ’ omma peri: ENE, Suomi käsikirä Helsinki 1969 ja Yearbook of Nordic Statistics.

Häste om nätä, et pääle sõa om Eestimaal maarahvas nakanu pallo virgõmbalõ kokko kuiuma, joonõl om õkvalt jõnks seen. Soomõn olõ ei kiudutamist ja ühismajandilõ ajamist olnu ja tuuperäst olõ ei näide ajaloon säänest jõnksu kah. A tämbädses om õks rahvast maalõ vähäs jäänü. Suumlasõ omma kah ummi juuri peräst murrõn. Mi piä tiidmä, et demokraatlik riigikõrd ütsindä ei paranda meil viil midägi. 

 

Rohelise ilmanägemisega miis Jakob von Uexkull arvas niimuudu:,, Hallõ olõs, ku Eesti ello naatas sünnütämä säänest kõrda, mille hädä Lääne rahvilõ pääväst päivä selgembäs nakkasõ saama ja miä 10 aastaga toova luudusõlõ otsa. Ma looda, et tii maal nii ei essütä. Ku sotsialism kõlba es, sõs olõ ei ainumas kapitalism jäänü. Kõgõs  roheline poliitika või lupa, et Eesti üte sannamehe põlvõst tõistõ ei trehväsi … Eesti kas saa viimätses kängu jääjä kõrra tunnistajas vai saa timäst Euroopa edimäne rohiline riik.’’

 

Kummast otsast  kaien ja kuna om Võromaa perämäne?

 

Võromaa om Eestimaa seen tuusama, miä Eesti Euroopa riike siän. Siin om vähämbält 100 aastat ikõtu, et mi olõmi kavvõ maha jäänü rikkusõ, kultuuri vai tiidüse rongist. Parla om perämäne aig mõista, et ei avita ütski sotsialism, kapitalism vai IME, et edendä Võrol Moskva asju parembalõ ku Moskva esi, Tallinna asju parembalõ ku Tallinn esi, Helsingi vai mõnõ tõsõ keskusõ asju nisama häste ku sääl esi tetäs. Võromaa või päsedä viimädse vaguni osast, ku tä umma ello ja vaimu kõrraldama nakkas nii, kuis siin vaia om, mitte ei tii tõisi juhatusõ perrä. Sõs või kunagi olla õigõ ütlemine, et Tartu om võro kultuuri veeremaa.

 

Tämbäidsi keskuisi poliitika vii ilma hukatusõ poolõ. Tiidja inemise (Worldwach – Institute) omma rehkendänü, et hukatus nakkas peräle jõudma 10 aasta peräst. Rongil tohi ei lupa inäp vana huuga liiku. Ilma ar pästmises piät taa rongi tõsõlõ poolõ sõitma pandma. Tõsõlõ poolõ liikõn jääse innetsise perämidse vaguni edimädsis. Võromaa või saia iinkujus kõgõlõ Eestile.

 

Üts mis asi: Võromaa kuplide pääl om mõtõldu kavva nii, nigu no rohilidse juhatasõ. Siin es elätä rikkusõ jaos. Kiä tahtsõ rikkas saia’, tuu pidi minemä kohegi muialõ parembat otsma.

Naidõ kuntõ pääl om tettü tüüd, et latsil ja latsõlatsil hää ellä olõs. Võro mehe hainatego vai põllupidämine paistus vahtsõ ao arvusaamise perrä  innemb nigu maastikuhooldus, mitte kasu vai rikkusõ otsmine. Tõsõs – väikese Võromaa piiren hoit inemiisi koon näide kiil. Uma inemise ajava uman maakunnan uman keelen ummi asju. Väikese maa inemine tiid uma väikese maa ekä nukka.

 

Kost saas nõvvu küssü?

 

Ku kipõn kaia ümbretsõõri, sõs lövvüs arvusaamiisi, midä võisi tähele panda. Silmä jääs nelli paslikku nägemüst taa asa man:

1) taarausk,

2)regionaalsotsioloogia,

3) rohiline ilmanägemine,

4)umavaimu säädüs (kultuurautonoomia).

 

Egäüts naist kõnõlõs kipõn tõisi sõnnuga, a põhimidsen omma ütte miilt. Parla saa ei üttegi naist opõtuisist külät kätses ja tuntus tunnista. Tahas luuta, et tuu sais viil iin. Kipõn pikembäle proovimi kaia mõnt Võromaa asja umavaimu säädüst piten.  

 

Miä arvatas viimätsel aol umavaimu säädüsest?

 

Pia kõik väikese rahva vai sõs kavvõdalõ trehvänü rahvakillu omma hindile umavaimu säädüst otsnu, et suurõmbidõ siän alalõ jäiä. Sändsid plaanõ ja oppuisi om pallo. Meil om hää arvu saia väliseestläisi mõttist. Pääle tuu võisi tähele panda ka Eestimaal elävide koolitõdu veneläisi üteldüt. Saagu siiä kirja kats säänest nimme: Dmitri Mihhailov ja Sergei Seredenko.

Ütes vahtsõmbas tulõ pitä vallalist umavaimu säädüse nägemist (avatud kultuurauto noomia kontseptsioon). Umavaimu säädüse vallalidsus  tähendäs tuud, et tähele tulõ panda rahva vaimu kokkuputtumist tõisi rahvide vaimuga.

 

Egä rahva manu kandus midägi tõisi vaimust. Väega tähtsä om, midä ja kuis üts rahvas tõisi käest umas võtt ja midä ar põlg. Mõnt asja saa ei võtta, mõnt jäl saa ei põlga, eski ku tahas. Võõra vaimu sissetulõkit om vaia häste tunda. Parla jääs taa jutt lühküs. Kirotaja pidä tähtsämbäs kõnõlda tollõ vaimu liikmisest, mille rahvas esi sünnütäs.

 

Rahva püsümise sääd ar timä hindä sünnütädü vaimu jõud. Taa man tulõ ar märki sändsit mõttid:

 

– vaim sünnüs rahva juurist, tuust püsüs tä nägu ja tegu,

– rahvas tohi ei leppü toonahavvadsõ vaimuga, tedä tulõ kõik aig vahtsõmba ao nõudmiisi perrä manu sünnütä,

– vaim tiin küll rahvast hinnäst, a tedä tulõ pakku ka välläpoolõ, et ilm tiiäs timä sünnütäjä jõudu ja võis tollõga rehkendä,

– rahva vaim piät olõma vähämbält ni hää ku tõisil ümbretsõõri; sõs om midä hindäle ja tõisilõ ar kulus, selle et kehvüs aja kõkkõ muialt lainama ja rammõstas hindä ahtras,

– mõnõl rahval tulõ vahel olla tõisilõ vai esiki tervele ilmalõ tiinäütäjäs. Säändsel aol sünnütedü vaim tege rahva kimmämbäs.

– väega tähtsä om, ku rahval om uma maa. Kõgõ paremb ku riik. Ku joba kõrras om riik olnu, sõs tuust om tukõ aastasatu pääle.

– vaimu püsümises om põhimine ummi piire hoitmine. Ku kõik rahva vaim kogonõs pääliina, sõs sünnüse veeremaa, miä nakasõ aigupite tõsõ vaimu ala minemä. Ku vaim om kõik ütenkoon, sõs või mõni õnnõtus, sõda vai vahtsõmba ao hädä üte ropsuga terve rahva vaimu ar häötädä,

– rahvas või mõnikõrd püssü kah ilma maada, tuu jaos piät tä olõma külät kimmäs vaim, sändsist rahvist kõgõ tuntuba omma mustlasõ ja juudi. Juutõ vaim sünnüt näile kats põlvõ tagasi riigi.

 

Võro kultuuri kihä

 

Umavaimu säädüs  om väega mitmõ kandiga. Võro jaos tahas siin kirja panda mõnõ ütsigu asa, miä kõrraga silmä jääs. Võtami juurõlda, kuis paiknõs maa pääl võro vaim. Walter Ranna sõnnuga küssen: määne om võro kultuurikihä? Kaido Kama om kirotanu:,,Nygatsel aol  om Võromaa är jaetu nelä rajooni vaihel (Valga, Võro, Põlva, Tarto), ytsjago Setomaad jääs Võro ja Põlva rajooni.’’

 

Jagaja omma  mõtõlnu umbõs nii, nigu tsura, kiä jalgratta jupõs võtt, et mõnõst hammasrattast vai tsõõrist lennuk tetä. Vanaravva korjaja saa ei kah jalgratta jupõst hääd miilt, ammuki kõlba ei nuu lennugi jaos. A rahvas om õks pallo keerulisemb ku mõni massin. Lahkmine ei tuu midägi hääd.

 

Tõsõs tahas pikembält kõnõlda viil ütest võro vaimu puutmisest. Alustami tuust tiidmisest, et inämbüs võrokiilset kiräsõnna om pantu paprõ pääle Võromaast kavvõmbal – Tartun, Tallinnan vai hoobis Stockholmin. Säänesama  vai viil imelikumb om asi tiidüsmeistritega. Vahel loetas uhkusõ ajamisõs üles, ku pallo tiidüsmeistrit om Võromaal sündünü ja nüüd mändsegi tõsõ sissekirotusõga eläse. Pia kõiki alaside pääl om jõudnu mitmit võrokõisi uma kraadi vällä tiini. Tüüiän inemiisi siän lövvät puulsada säänest nimme. Pääle tuu om pallo väega ausit tiidüsetiinjit kah ilma kraadita. Inämbüs näist pidävä umma ammõtit kongi muial. Elo om nii säädnü, et koolitõdul inemisel om lihtsamb umma tüüd tetä Tartun, tallinnan vai viil kavvõmban. Tuuperäst tulõ võro asja aiõn rehkendä, et väega pallo võrokõisi eläse muial Eestimaal ja eski üle ilma lajan.

Nii om parla palloside rahvidega. Walter Ranna muudu võis kokko võtta nii – võro kultuuri kihä om globaalnõ asapuu.

 

Võrolaisi ütes muialõ viijäs om olnu koolitus. Koolitusõ läbi või inemine jõuda kas tiidüstarvitaja vai tiidüsluuja ammõti pääle. Tiidüstarvitaja lätt pääle kuuli tüüle nii Võromaalõ ku liinu sisse, tiidüsluuja õnnõ liinu sisse. Sääl om täl lihtsamb edesi jõuda. Säänest kõrda saa ei ni äkki mändsegi massuga vai kiudutamisega ümbre säädi. Mii aol om luumises vaia, et pallo tiidüst käeperi olõs. Muial mail võimaldasõ toda hää sideliini, a meil piät hädäline esi raamatukogo, arhiivi vai instituudi man püsümä.

Vaimu ladvast om sündünü seeni väega pallo liinu seen ja säält om toda ka lähembäl aol kõgõ lihtsamb sünnütä. Väega vaia olõs, ku saas olõma Võro uma tiidüs ütiskunna, filosoofia, majandusõ ja kasvatusõ vallan. Mõnt harro nigu tiidüst võro keelest ja aoluust võisiki jo pia sündünüs pitä, a nuu tahtva sõski ka kõvva kosumist.  

 

Eestimaa om külält väikene ja Tartun vai Tallinnan eläväl võrokõsõl tohis ei olla rassõ uma maakunna jaos tüüd tetä. Üts iinkuju jo om – Pirgu arõnduskeskus Rapla rajoonin. Tolllõ inemise eläse ja tegutsõsõ inämbüste Tallinnan. Umbõs nii võisi luvva ka Võromaa arõnduskeskusõ vai instituudi. Edimält olõ ei vaia tuu jaos Võrolõ suuri huunit ja korterre. Ütsjagu tiidüsmeistrit või kävvü Tartust ja küll peräst aigupiten säädüs, ku asi edenes.

,,Välisvõro’’ saasi pallo tetä ja tuud tegemist olõs kõrraga nätä. Kõgõ olulisemb om sõski, miä sünnüs Võromaal hindän. Kui säädüs inemiisi elämine, tüü, kooliharidus, rahva juhtmine, kuis peetäs luku umast ja võõrast vaimust. Ku naa asa edenese häste, sõs püsüs ja kosus ka võro vaim.

Ärlännüist eläs inämbüs Tartun ja Tallinnan. Toda või egä võrokõnõ ummi tutvide perrä üteldä ja sääne tiidüs tulõ uurmisest kah. Tähendäs, ,,välisvõro’’ kokku hoitmises pia avitas ku Tartu ja Tallinna võrokõsõ toda teevä.  

 

Määne piät olõma tuu kõrd, minka Tartu, Tallinna ja kõgõ ilma võrokõsõ saasi hinnäst Võromaaga ütte hoita? Tan või võtta jäl iinkujus Walter Ranna jutu väliseestläisi kotsilõ. Tä seletäs, et umast maast kavvõdal saa inemine kodorahvaga kokko hoita päämiselt vaimlise tegutsõmise läbi. Tollõ tegutsõmise juhtmises olõ ei vaia määnestki keisrikõrda. Avitas võrgumuudu kõrrast inemiisi vahel. Tuu tähendäs, et egäüts toimõtas  hindä meeleperrä valitun parra suurusõga seltsin ilma ütegi kamandamisetä. Nuu seltsi piät saama õnnõ hinnäst  ütstõsõ ja kodo asjuga häste kursin hoita.

 

Nuuri võrokõisi tudengiiäst

 

Võrokõisi kosumise üts alus om nuuri võrokõisi hää koolitus. Latsi oppamise jaos om kimmäle Võromaal hindän viil pallo vaia parembas tetä. Parla tahas kõnõlda tuust, et väikside rahvide noorõ piät viimäse otsa inämbüste võõral maal võõran keelen opma. Täüstarkusõni jõudmises või minnä pallo aastit ja tuu ao seen harinõdas är tõsõ rahva ja keelega, löüdäs sääl teenistüs, luvvas perekond. Nii lättki nuur inemine uma rahva seest är. Kuis saas kasvatada Võromaalt peri tudengist võrokõnõ?

 

Tudõngiiä tahtmise omma inämbüste õkvalt vasta ummi juuri hoitmisele. Nuur inemine taht jõuda kõgõ suurõmba, targõmba ja ilosaba ärtundmiseni maa pääl. Timä püüdä omma kõik maaila tipu. Tähendäs: tudengit huvitas kodokant sõs, ku sääl küünüs midägi maailma edimäidsi kõrvalõ. Miä rohkõmb sünnüs võro vaimu sisu vaikoorõ poolõst vahtsõt, toda rutõmb näge nuur inemine sääl kotust hindä jaost. 

 

A võro tudengi piäs tahtma rohkõmb võrokõsõs jäiä ka sõs, ku inemise ültse ummi juuri rohkõmb meelen piäs. Võrokõisil piäs olõma rohkõb võimalust ja ka süänd egal puul umma kiilt ja miilt avalda. Egal puul, kon nä eläse, om vaia umma seltsi. Võro vaim piät tõsõma nii kimmäs, et tä peräst kongi kellelgi häpe ei piäs olõma. Võro kiilt kõlbas Eestimaal egan paigan kõnõlda.

 

Kiräsõna

Kaido Kama. Võromaast, timä piirest, timä kihelkunnõst ja muust. Võru Teataja 6.04.1989.

Peeter Liiv. ,,Euroroheline’’ Jakob von Uexkull. Usun pääsemise võimalusse. Noorte Hääl. 03.06.1989.

Walter Rand. Eestlus on looming. Metroo II. Stockholm 1979.

Sergei  Sergerenko. Poliitilisi mõtisklusi. Reede. 18.08.1989.

Vello Sermat. Meie identsus eestlasena. Akadeemia. 1989 nr 4, lk. 770 – 790.

Kerstin Söödor. Suguvõsa kui sotsio-territoriaalse inimühnduse vorm (sotsiogeo graafiline aspekt). Diplomitöö. Tartu 1989. Käsikiri TÜ geograafia osakonna raamatukogun. 

Võro keele arõngust aastasato joosul

 

Hella Keem

 

Võrokõistõ muistitsidõ põlvkondõ kiilt olõ-õik kuigipal´lo trükisõnah avaldõt. Edimäne aigraamat, koh lövvüss paar eesti keele lausõkõist, ütsikiid eesti sõnnu ja külät palló Eestimaa paikkondõ nimmi, om Läti Hendriku ,,Liivimaa kroonika’’, miä kolmõtõistkümnendä aastasaa edimätsel poolõl kirotõt. 490 paaiganimme om 1219 – 1220. aastani kirjä pant Taani hindamisraamadu suurtõ Eestimaa nimestikku. Noidõ nimmi üleskirotaja’ olli’ rooma – katoligu preestri’, inämbält jaolt alambsakslasõ’. 

Rahvusõlt sakslanõ oll´ kah Liivimaa aigraamatu kirotaja Läti Hendrik. Eesti kiilt tä kuigi häste mõista-as. A hüä iks, et nooki raamadu omma olõmah ja hiitvä valgust eesti keele arõnguloolõ.

 

Läti Hendriku aigraamatuh om palló juttu Ugandist ja Sakalast, enge kahó om, et nä noidõ paikkondõ täpsät piiri olõ-õi näüdänü’. Piirias´anduss tunnuss täl hindäl kah hämmär ollõv. Ugandi nimme parhillanõ rahvasuu tunnõ-õi, külh teedäss ja tuntass Uandit. Innetseh Vana – Otepää vallah om Uandimägi, kost vanast kar´apoiskõsõ’ ollõv mõõgatükke ja odaotsõ vällä kaibnu’. Külep Läti Hendriku aigo üteldi Ugandi, nõrk spirandiline g- aines pikäpääle kattõ, jäi perrä Uandi. 1925. aastal vällä ant suurõh raamatuh ,,Tartumaa’’ om arvat, et Uandimägi võisõ kunagi olla muistinõ maaliin. Sõtõ ja palotamiisi oll´ toolaol palló, joo sõs perästpoolõ löüti liina jaoss paremb paik Otõpähä ja tetti maaliin sinnä’.  Nii et kuulsa Ugandi vai Uandi kõgõ tähtsämbäss paigass sai Otõpää.

 

Võrokõstõlõ piäss Ugandist süämelähedäsep olõma Läti Hendriku kirja pant Walgatabalwe, perästine Valgõpalo. Läti Hendrik om 1220. aastal kirotanu:,, Niisamatõ läts´ lätläste preestri Ugandihe ja tull´ Walgetabalwehe Pihkva pool nink ristimise sakramendi pühistämisega kõigih neide kõgõ veermätsih küläkeisih selet´näile ristiusku, ja ku ris´tmise lõpulõ vei, läts´ Liivimaalõ tagasi.’’

 

Mõnõ uurja ommav Valgõtpallo pidänü Ugandi osass. A Läti Hendriku kirotusõst tood joht kuigiv vällä lukõs saa-ai’. Muistinõ Valgõpalo paistuss ollõv peris suur maa-ala, koh oll´ külli ja veermätsi küläkeisigi. Vanost ürikist om nätä’, et too paikkond pidi olõma Vahtsõliina kandih, sääl, koh Noodaskülä, Sookülä ja innine Kivi- ehk Loosikülä. Külep Valgõpalo oll´ osa võrokõistõ mustistõ põlvkondadõ asualast. Asustus võisõ sääl ollah hõrõhõp ku Ugandi mail. Mõtsa kasunu mäki taadõ silm külli nägemä küünü-i.

 

1848. aasta suvõl käve soomõ keeleuurja A J Sjögren Kura- ja Liivimaal liivlaste kiilt uurmah. Timäle oll´ kõnõld, et toodaigo pidi Lätimaal olõma mitmiid eesti keelesaarõkõisi. 1893. aastal käünü Oskar Kallas Lutsi kreisih säälside eestläste man, 1894. aastal lask´ tä Helsingih trükki raamadukõsõ ,,Lutsi maarahvas’’. 1901. aastal sõit tuusama miis Vinnemaalõ Krasnoje ümbrüskonda, et lähembält tutvust tetä’ Kraasna eesti keelesaarõkõsõga. Nättü ja kuultu pand´ tä kirja raamadukõistõ 

,, Kraasna maarahvas’’, miä näkk´ trükimusta 1903. aastal Helsingih. Salmõ Nigoliga olõmi mitu kõrd käünü’ Lätimaal Ilseni ja Lutsi keelesaardõ eestläisi lindistämäh. Ilseni leivulastõ kiil vidä ütte Hargla murrakuga, lutsilastõ keelepruuk Vahtsõliinah kõnõlduga. Kõik noo’ eesti keelesaarõkõistõ rahva’ omma’ kõnõlnu’ võro kiilt.

 

Om arvat, et noo’ inemise’ omma’ Eestimaalt paenu’ rassõ orjusõ iist joba Roodsi aigo. Tuu saa-ai’ õigõ olla’. Egäs sõs Lätih olõ-õs orjuss kergep, et sinnä pakku minti! Pagõsi õks nuu’, kiä mõisnigaga väega kõvastõ tüllü lätsi’, tuhandidõ kaupa olõ-õs võimalik paeda’. Külep paeti sinnä’, koh umma rahvast iih oll´.  Om jo kõnõld ni kirotõt, et muistitsõl aol ka Pihkva – tagotsidõ maiõ pääl eliskelnü’ läänemeresoomõ hõima.  Et lõunaeesti kiil´ põhaeesti keelest kõvastõ eräli, tuust saijõ arvo esiki sakslaisist usutuuja’. Osa noid erinevüisi oll´ peri joba algsoomõ aost, aga alalõ hoitunu’ omma’ nuu’ erijoonõ’ täämbädseni eriti Võro keeleh, miä vanno juuni poolõst om aastasato olnu’ nigu lõunaeesti varaait. Algsoomõ aigo küünüse’ säändse’ erinevüse’ nigu lõunaeesti katsk ja nõtsk ni põhaeesti katk ja nõtke, lõunaeesti kats – katõ ni põhaeesti kaks – kahe, lõunaeesti kõtt, vatt ni põhaeesti kõht, vaht, lõunaeesti hain, sain, saivass – põhaeesti hein, sein, teivas, lõunaeesti läsk, sälg, säidse ni põhaeesti lesk, selg, seitse vai lõunaeesti liin:liina ja põhaeesti linn:linna. 

 

Täüshäälikide kokkokõla ehk vokaalharmoonia piäss küündümä algsoomõ aigo. Mitma’ tõsõ’ vana’ erijoonõ’ omma’  tegünü’ tuul aol, ku lõunaeesti hõim joba põhaeesti hõimust erälde oll´. Lõunaeestih om põh´aeesti maksma, peksma, okse asõmal masma, pesmä, ossõ’, põh´aeesti laps: lapse, küpsema asõmal latś (laits): latsõ ja küdsämä. Keele arõndamine om olnuv väega pikäline. Ku pilk hiitä’ kolmõtõistkümnendä ja nelätõistkümnendä aastasaa keelele, sõs paistuss, et muistidsõ’ sõna’ ja sõnavormi’  omma’ palló pikembä’ ku parhilladsõ’. Silpe om sõnul rohkõp, sõnno siseh ja lõpuh lövvüss sääntsiid, mia perästpoolõ aastidõ joosul omma’ muutunu’ vai är’ kaonu’, mistõttu sõna’ omma’ lühenü’.

Läti Hendriku aigraamatuh om eesti sõna magetac. Hendrikul om nõrk spirandiline häälik kirotõt g-ga, tegelikult piäss olõma magatak. Ku spirant ja sõnalõpu k är’ võtta, saami hääligusäädusligu  võro keele vormi maada’ – magada. Tuu sõna om ainukõnõ kimmäs tõenduss, et sõnalõpu k vanast meil ültse oll´ olõmah. Paistuss, et tuu algsoomõ keelest peri k oll´ tuuss aoss osalt joba muutunu’ kõrisulghäälikuss ehk ’-häälikuss, midä Läti Hendrik egä ütski tõnõ mõistta-as kirja panda. Aigraamatuh om lausõ:,, Laula! Laula! Pappi!’’. Sõnalõpu k-d ei olõ’, külep k oll´ muutunu’ kõrisulghäälikuss. Läti Hendrik oll´ tuu lausõ küll üless kirotanu üte saarlasõ suust, aga iks pidänü’ käsksõna takah olõma kõrisulghääliku märk. Ka põh´aeestih oll´ hääldet kõrisulghäälikut Andrus Saareste andmil viil 14. aastasaalgi.

 

Et innemuistinõ sõnalõpu k om lõunaeesti keeleh külät tähtsä olnu’, tuust and tunnistust kõrisulghäälikide rohkuss vanno võrokõistõ kõnnih. Periss palló om noid sõnno ja muutõvormõ, mink lõpuh kõrisulghäälik ette või tulla’. 

Üldäss: kastõ’, paisõ’, toona’, tännä’, kodo’, mii’, tii’ söömäldä’, rõivilda’, põlvini’, lätteni’, juu’, ooda’, mii’ lupami’, pessämi’, tii’ tulõdõ’, parandadõ’, ei üldä’, ei juvva’, midägi’, ei’ tunnõki’, esäga’, tütrega’.

 

Kaasaütleva käände lõpp om hariligult a-line, tegemist om illatsõ käändega, mia om kokku pant katõst sõnast: esän kansak: esä ka’ : esäga’. Nättäväste om muistitsõst k-lõpust arõnu’ kõrisulghäälik nii miildümä naanu’, et perästpoolõ naati ka sõnalõpu t asõmal kõrisulghäälikut pruukma, üteldi: mõtsa’, latsõ’, elotusõ’, niä andva’, joova’, vihtva’, opisõ’, niä avidi’, kanni’, sattõ’, kõnõli’, jaoti’, söönü’, tennü’, lännü’, palotanu’, õlu’.

 

Mitmah Võro murrakuh om kõrisulghäälikuss muutunu esiki sõnalõpu h. Õnnõ kõgõ vanõmbidõ põlvalastõ jutuh võisõ kuuldah hääligusääduslikkõ vormõ, nigu hoonõh: hoonõht, herneh: herneht, murõh: murõht, hamõh: hamõht. Vahtsõliinah oll´ ainsusõ nimetäv ime’:imeht, Setoh ja Räpinäh paistu ollõv segäolokõrd, aga muial inämbält jaolt oll´võidulõ päsnü’ kõrisulghäälik. 

 

Vanõmbih Tartu keele raamatih ei olõ’ kõrisulghäälikut märgit. Eesti vaimuvara suur kogoja Jakob Hurt tekk´ edimätse Võro keele kiräviisi. Timä nn ,,teaduslik kirjaviis’’ om avaldõt raamatuh ,,Setukeste laulud’’ I (trükit Helsingih1904. a) Kõrisulghäälik om Hurdal märgit apostroofiga: Selle iks kü’tsi kütse’ ma’ra’, pal’li’ palohka’ verevä’. Hurt olõ-i tähele pandnu’, et lausõtingimüsteh kõrisulghäälik  muutus järgnevä kaashääliku taolitsess. Ku pia egäh regilaulu vai jutusõ sõnah om kõrisulghäälik, sõs olõssi lausõ’ nigu tükes raot, tundu-õi’ loomulik. Tegeligult omma’ kõrisulghääliku märkmise jaoss väega lihtsä juhtnööri’. Ku lausõ keskel kõrisulghäälikuga lõpvalõ sõnalõ järgness täüshäälik, sõs kõrisulghäälikut ei hääldädä: latsõ omma ussaian. Esiasi, ku kõrisulghäälikuga sõna om rõhuline: tsia’ aiah! Hariligult muutuss kõrisulghäälik järgnevä sõna alguskonsonandiga sarnatsõss: 

tulõt tarrõ, väläh om kastõk külm! kikkat taplõsõ’, latsõk kaklõsõ’, hoonõp pal’lim meil maaha, no om murõs suu’r.

Kõrisulghäälik ei muutu lausõ lõpuh, ei muutu ka lausõ keskel, sõs ku om tegemist rõhulise sõnaga: kunas sat tagasi tulõdõ’? Egas tä toona’ viljä vee-es!

 

Meile tundus  sääne kiräviis võõrass, aga suumlasõ ommah harinu’, noil om mitu murdõraamatut sääntsel viiel kirotõt. Periss varakult naksik kaoma katõsilbiliste ja pikembidegi sõnno lõpust ka täüshääligu’: valda – vald, mõrda – mõrd, vas´ki – vas’k, sõl’gi- sõl’g, vasar’i – vassar’. 

Paistus, et Võro kiilde om peenendüss tegünü joba inne täüs’hääligu kato. Võro keeleh om väega pal´lo kaashäälikide peenendüst. Koh aga i lähkeseh om, sääl om kaashäälik peenendünü’, kah geminaadi omma’ läbini peenendünü’: kul´l´ iskõl´l´i, kük´ited´i, ot´sit´i, kan´t, pan´t´i.

 

Mii’ trükikotõ märgipuuduss ei võimaldagi Võro keele peenendüst nii täpsält tähistä’ nigu vaija olõsi’. Aga Võro keeleh om pal´lo sääntsit sõnno, koh peenendüsmär´k om  minevigu näütäjä, sääl piät märk´mä. Üldäss: timä võt´t´ – võttis (aga võtt – võtab), pak´k´- pakkus (aga pakk – pakub), tap´p – tappis (aga tapp – tapab), an´d´  – andis 

(aga and – annab) mõists´- oskas (aga mõist´- oskab). Viimätsel aol üteldäs kah: timä võtsõ, andsõ, paksõ, a noo’ olõ-õi’ vanak keelevormi, noo’ omma’ ildap mitmast kokko märgidü’. Peenendüsmärki om vaija ka sõs, ku sisekao tõttu sõnast om kaonu’ i vai j: kol´kma – kolkima, kan´tma – kantima, kar´a – karja, lag´a – lai, as´atama – asjatama.

 

Võro kaashäälikide peenendüs  om hoobiss tõistmuudu ku Tartu ja Mulgi murdõ peenendüss. ÕS-i määräng om:,, palatalisatsioon on kaashääliku peenendus’’. Tuu seletüss kõlbass häste Võro palatalisatsioonilõ. Aga Tartu ja Mulgi keelepruuk vidä peenendüse poolõst ütte põh´aeesti ja liiviga. Tuu i-ainõss, miä peräst lõpukato kaashääligu ette om tegünü’, kaashäälikut kuigivõrd ei muuda’. Rohkõp mõoss tä täüshääligu pääle, tuu muutuss sugu korgõbass. Üteldäss: vo´kk, pa´lk, ko´tt, kańt, la´pp, la´mp jne. 

 

 Ku mu Nõo keelejuht haigusõ tõttu nõrk oll´ ja jõvvõtu, sõs võisõ inämbüisi kuulda säpp vai sapp, harva sa´pp. Tahtmaldat tulõ mõtõ, et tartumaalastõ ja mul´ke esivanõmba’ ommak kunagi ammuilma johtunu põh´aeestläisiga üte rii pääle. Tuu maa algasunigu’ omma’ olnuh hoobiss tõist verd nink kiilt ku võrokõistõ uma’. Hääldüsaluss om tartumaalastõl ja mul´gel tõistsugunõ. Keele järgi otsustadõh ommav võrokõistõ esivanõmbak kas veneläste ligilähkoh mõnd aigo elänü’ vai om ildap veneläste kes´kelt hõimukaaslaisi järest mano tulnu’. 

 

XII ja XVI aastasaal löüdü viil nõrga astmõ vormõh täüshäälikide vahel k, p, t spirantõ. Peräst noidõ kaomist sõna muutu: här’än säl’ähnä and härä säläh (härja seljas), lä’sät and läsä’ (lesed). Nii lõpukao kui sisekao tõttu sõna ja sõnavormi lüheni’: kirjoittaõak and kirota’ (kirjutada) ja oittaõak – jaota’, karkaõamahõn – karkaamaan (kargama), kar’attak – karata’, paisõktõn – pisõtõ, leppüõak – leppü’,

kutsuõak – kutsu’, pühkiõak – pühki’, sekähän – sekkä, kokohon – kokko. 

 

Midä rohkõp tõnõ silp spirandi kao ja pikä täishääliku lühenemise tõttu kokku tõmbu, tuud rohkõp pikeni edimätseh silbih täüshäälik vai kaashäälik. Nii omma’ mii kiilde tegünü keerulitsep pikkusõvaheldusõ’ ehk välte’: suuri – suur´- suurõ,  kastõk – kastõ’õn – kastõõn – kastõ jne. Sõnasisetse’ kao’ ja lühenemise’ ommav Võro kiilde toonu palló lühivormõ nii da-tegevüsnimeh (op´pi – õppida, vitä’ – vedada, kuta’ – kudada, paranda’ – parandada, kistuta’ – kustutada) kui ka i-mitmusõh (im´mi – emasid, esśi – isasid, täte – tädisid, pato – padasid, vessi – veekogusid). Nigu elo nii ka Võro kiil´om arõnu edesi. Asõmalõ om võet, mia parhillatsõ eloga rohkõmp kokko käü. 

 

Võro keeleh om parhilla kõnõviisi’ : kimmäss kõnõviis,  käśkkõnõ, soovkõnõ’ js kaudnõ kõnõvii´s. Tävveste kaonu om nüüd vana võimalusõ kõnõviis ehk potensiaal, mia meil vahepääl oll´ muutunu kahtlõvass kõnõviisiss. Viil kolmõküm nendil aastil sai ma mitmast Võromaa kihlkunnast potensiaali jaoss 152 lausõt,  aga iks ainsusõ ja mitmusõ kolmandaa isiku kottalõ:

eit tiiäk kohess tä lännes’, eit tiiäk kas tä kotoh olnõss, hummogu näkkü liina minnev, kas nä riigi käest api ka saanõsõ’ (Urv).

Hindäst ja jutukaaslasõst om kõik tiidä’, olõ-õi vaija kahelda’. Kaudnõ kõnõviis om illanõ, olõ-õiv väega vana. Tuud om vaija tõsõ jutu edesikõnõlamisess: tuu minnev, tullõv, kirotav, parandav, joobõv (joovat), veebev (viivat), segäbev (segavat), näide kõrval ka joovat, segävät, parandavat, teno kiräkeelele.

 

Piaaigu kaonu om ka vana isikuline passiiv: ma viiä, sa viiät, timä viiäss, mii viimämi, tii viiäde’, nimä’ viiäse’. Kolmõkümnendil aastil olliv vanõmbidõ inemiste kõnnih kõik vormi’ kuulda, perästpoolõ oll´ egäpäävätseh kõnnõh ainult ainsusõ ja mitmusõ kolmas isik: kangass koetass, kindak koetasõ’. Ka vana isikuline passiiv, millest ütsikiid jälgi löüdü viil Tarto murdõh, om kaomah.

22.07.1989

Latsi oppamisest

Kauksi Ülle

 

Um maid maailman tuhandit

ja rahvit mitmit miljonit,

ütsainus Mulgimaa …

 

kirotas Hendrik Adamson. Tõnõ, kiä pia niisama ütel’, oll´ Ameerika opõtlanõ Allan Lomax, kiä um kõiki ilmarahvidõ etnokultuuri uurnu’ ja ütel´, et ku kõik kultuur är’ kaos ja sotsialismus tulõ, sis jääs kõgõs massikultuur ja sis om maailm vaenõ. Sis taha-i tan kiäki ellä’. Nii sattõ tundmusõ’ ütte rahvakillu luulõtajal ja ilmakuulsal opõtlasõl. 

Kõigil inemiisil um vaia ütte väikest veerekest, kon um näil kodo. Uma kiil´, millen kõnõlda, uma lapikõnõ maad, uma nulk ja kodokihlakund. Ja tuud tohe-i kah latsi käest är’ võtta’. 

Prõllanõ märkmine, millele ma inne häämeelega vastandi Adamsoni ja Lomaxi, um sotsialistlik märkmine. Selle, et um olõman üts´ hirmus riik, kon kroonu märk, et piät olõma ütsainus rahvas ja ütsainus kiil´ üle ilma. Soomõ-ugri rahvilt um inämbitelt võetu’ maakiilne haridus, Taga-Kaukaasia  rahva’ tükise’ veneläisis. Eestläisi um hoitnu’ vast esisaisvusõ aig.

Mullõ tundus, et kõigilõ um nigunii selge, et võro kiil´ um niisama üts´ maailma rikkuisi ja kah taad tohe-i kaotsi laskõ’. A kuis timä iist saista’, miä tetä’? Siinmail trükisõnna tuu kotsilõ, kuis kiili hoita’ ja latsilõ opata, vällä es anda’. Ma lugõsi Toronton ilmunu’ Aja kirja lissa Aja lugu, kon kõnõldas tuust, kuis välämaal eesti kiilt kõnõldas ja latsilõ opatas. Või jo porrata, et mis tuust eesti keelest siin kõnõlda. A eesti keelega välämaal umma’ väega lähkütse’ luu’ sündümän nigu võro keelega siinmail.

Edimäne tükk um kiränik Helga Nõu kirotõt. Tä um päälkiräs pannu’ ,, Meie kallis vilets ja vaene eesti keel.’’  Tä kirotas, et eesti keele püsümist takistas keelelidse tiidlikkusõ puudumine. Vana’ es mõtlõ’ tuu pääle, kuis eesti kiilt hoita’ ja parembale kõnõlda, ja noorõ’ es saa’ kuikina kõiki asju är’ kõnõldus. Tuuperäst, et võro keelen olõ-õi tuud slängi vai argood – tiiäki-i, kuis taad nuuri inemiisi kiilt võro keeli kutsu’.

Tuu, ku võlssi kiäki kõnõlõs eesti kiilt, um täl jaetu’ säitsmehe jakko. Edimäne um sõnnu ja väljendüisi poolõst vaenõ kiil´. Tõnõ um rootsi vai inglüse oskussõnno sisse pugõmine, kolmas um tõlgit eesti kiil´ ja neläs rootsi vai inglüse aktsent, viiendäs umma’ grammatilidse’ via’ ja kuvvõndas  segäkiil´, kon joba lihtsa’ sõna’ umma’ rootsi vai inglüse keelen. Säitsmes um peris rootsi vai inglüse kiil´. 

Tuu põhjusõs, mille kiäki eesti kiilt taha-õs kõnõlda, tuu Helga Nõu õigõ mitmit põhjuisi. Vana’ inemise’, kiä olli’ Ruutsi tulnu’, mõista-s edimält kuigina taad rootsi kiilt. Sis mõnõl oll´ väega hää tõisilõ näüdätä,  et tälle tull´ rootsi kiil´ nigu esihindäst suuhtõ. A perän saa-s tast kombõst kuigina vallalõ.  Noorõl rahval jälkina um uman keelen puudus taasama argoo vai släng.  Eesti keele kõnõlõmine olõ-i popp vai uhkusõ värk. Ruutslaisi kaias või olla’ nigu herräsrahvast. Noorõ’ viisi-ei eestikiilsit raamatit lukõ’ ja kõnõlasõ’, et saa-ei’ arvu, a inglüse- ja saksakiilsiid lugõva’ külh. Lõpõtusõs arvas Helga Nõu, et oppajile um vaia keelepsühholoogõ abis. 

Mis tast asast arvada ja kuis taad võro keele kotsilõ üle kanda? Ma märge, et naist asjust um üts´ olulisembiid taasama argoo värk. Üts kiil´ saa edesi ellä’ sis, ku noorõ’ inemise’ iks taad kõnõlõsõ’. Ja noorõ’ inemise’ saava’ sis kiilt kõnõlda, ku nä’ kõikuma tähtsämbä’ asa’ saava’ ar’ kõnõlda. Tuuperäst piät noorõl rahval olõma iks võimaluisi trehvata ja umavaihõl kiilt kõnõlda’. Ma külh tiiä-i, kuis Rootsin um – ma olõ-i sääl käünü’- no ma pelgä, et sääl nuur eesti rahvas saa umavaihõl vähä kokko ja  

tuuperäst jääs ka eesti kiil´ inämb liturgilises keeles vai võro keeli ütelden kroonu keeles, nigu Helga Nõu kah kirot´. Noorõ’ piät iks kõnõlõma taad kiilt koolin ja latsitarhan ni skaudirühman. Ku kõnõldas kõgõst suuri inemiisiga, sis tuust jääs vähäs. 

Tiia Mari Juhkam kõnõlõs tuust, kuis tä uma katõ ja poolõaastadsõ latsõ nii eesti ku rootsi kiilt kõnõlõma opas. Kuna tä esi’ oll´ joba välämaal üles kasunu’, mõista-s tä latsõga kõnõlõmise sõnnu ja edimädsel aastal kõnõl latsõga rootsi kiilt. A latsõ edimädsele sünnüpääväle tulli’ eesti latsõ’ ja tä es tihka’ rootsi  kiilt kõnõlda. Tuust pääväst alatõn võtt sõnaraamadu lavva pääle ja helist tutvilõ, ku mõnt sõnna tiiä-s. Kõnõl latsõga pallo ja õnnõ eesti keelen. Lats nakaski  kõnõlõma, a sis panti tä rootsi latsitarha. Lats sis harisi latsitarhan ar’. Alostusõn es mõistnu’ midägi. Sis nakanu’ küsümä, et mis om näütüses orava nimi ja nii opsõ tassakõistõ. Laulu’ tõlksõ ar’ rootsi kiilde. 

Tä opas pallo eläjide helüsid ja ütetähendüslikkõ sõnno, et  parembahe saanu’ üteldä. Lats külh es taha’, et tälle laulti. A sis sai tä  hää lindi, mis latsõlõ miildü ja säält opsõ tä kõik sõna’ ar’. Ettelugõmisõs tä tõlk rootsi latsiraamatit, et latsõl olõssi ruutslaisiga ütine  muinasjutuilm.

Helena Kiviloog uma kirotisõn ,, Isakeel, emakeel ja laste keel’’ kõnõlas, kuis nä’ latsõ’ eesti, soomõ ja rootsi kiilt kõnõlõma opassi. Näil um kats´ tütärt js kats´ poiga, kõik 5 ja 11vaihõl.

Egäpäääelun käävä’ kõgõ läbi ruutslaisiga. A suumlasõ ja eestläse abielun Rootsimaal eläden es saa’ ütte kiilt valli’ selle, et abielun olõ-i tuu hää, ku üts opis tõsõ keele ar’, a tõnõ opi-õi. Tuuga mõõdõtas uurimuisin harmoonilist perreello. 

Kuis sis taa kolmkiilses kasvatamine käve? Peris alostusõst pääle olli’ nä’ püüdnü’ tetä’ nii, et latsivanõmbidõ keeleline üllenpidämine olõs olnu’ võimaligult kimmäs. Egä kõrd pidi vanõmb kõnõlõma latsõga ütte kiilt. Tõisiga võidsõ kõnõlda tõisi kiili. Tuu pand alostusõ keelelidsele traditsioonilõ – lats harinõs ar’, et magama pandmise laulu’ omma’ uman keelen ja tõisi latsi laulu’ umma jälkina uman keelen. Latsõ’ opva’ õks iinkujo perrä ja tuuperäst um pallo inämb vaia kõnõlda latsiga kiilt, ku õnnõ kõnõlda tuust, et olõs vaia kõnõlda.

Ümbruskund om tähtsä – ku latsõ’ väikust pääle saava’ kävvü’  mängutsõõrin, kos kuulva’ suuri ja väikeisi umma kiilt kõnõlõman, sis teküs võimalus sääl kah kõnõlda. Umakiilsilõ pidodõlõ piät latsõ’ õks üten võtma. 

Latsõ’ mõistva’ küländ häste kõikõ kolmõ kiilt. Lugõva’ ja kirotasõ’ nii soomõ ku eesti keelen. Varranõ lugõma opmine vähämbän keelen lähä-ei’ perän inämb meelest.

Latsõ’ tundva’ hinnäst ruutslaisina, kinkal umma’ välismaalaisist vanõmba’. Elädä tahtva’ Soomõn. Nä’ umma’ uhkõ’, et kolmõ kiilt mõistva’ ja tuu võrra tõisist targõmba’ umma’. Umma’ popi’ ni eesti ku soomõ latsi man. Pääle keelelidse oskusõ saava’ nä’ häste toimõ olukõrran, ku om vaia loogilist märkimist, näütüses mänguriiglite man, matemaatikan ja inglüse keelen. Üttegi kiilt nä’ ei häbendä’. Keele’ umma’ näide hindä rikkus.

Jaan Salm kasvatas 5 ja 4 aastast last Rootsin eestikiilsis. Tä kõnõlas tuust, kuis tä om kasutanu’ vähätsit eestikiilsit materjaalõ latsilõ keele oppamisel ja määndse’ piässi olõma hää’ latsiraamatu’ ja laulu’:

– raamatidõ lugõmine. Tä nimetäs raamatit, mis umma’ hää’ latsilõ ette lukõ’ ja kiilt opada. Raamatu’ piät olõma hää’ ja huvitava’, muido latsõ’ kaesõ’, et eestikiilsit olõ-i mõtõt lukõ’;

– raamatidõ latsilõ tõlkmine. Kõgõ jääs võimalus häid raamatit käügi päält ümbre panda. Tohe-i häbendä’ uma vähäst keelemõistmist, lats mõist viil vähämb;

– laulmine. Latsilõ miildüs väega, ku näile lauldas ja väega viil, ku uma esä ja imä laulva’. Tohe-i märki, et miä no ma mõista ja olõ’i hellü kah. Kah um hää, ku saas kasuta’ kassette ja plaatõ. Tä esi’ om laulnu’ pallo kassette pääle – uma latsi jaost. Ja sis tarvitas viil säänest nippi, et sõitõn kohegi reisi pääle, um tä üten võtnu’ kõgõ eestikiilse kasseti ja tõsõ’ maaha unõhtanu’. Laulusõna’ piässi kah plaadiümbrise pääl olõma.

– latsitahr. Rootsin om hariligun latsitahran latsil võimalus kuus tundi nädälin eesti kiilt oppi’.

Latsilõ tulõ näüdätä, et um olõman terve eesti keeleühiskund. Kodost oppust keelevõrk ei asõnda’, a no avitas külh kõvastõ. Kõgõ tähtsämbä’ omma’ latsi ja vanõmbidõ umavaihõlidsõ’ suhtõ’. 

Ja iks tundus, et Rootsin um kergemb eestläst kasvata’ ku Eestin võrumaalast vai setut. Tuu om tuuperäst, et Rootsin jääs õga kõrd võimalus – olku vai teoreetilinegi – tulla’ Eestihe kiilt har´otama, a siin tuu võimalus nivõrra kimmäs olõ-i. Nuusama’ hädä’, mis Rootsin eestläisi kiilt kimbutasõ’, umma’ siin kah. Ja olõ-i määnestki luutust säändse tõotõdu maa pääle, kost või alati vahtsõt kiilt tuvva’. Sääne tüü tulõ kõik hindäl tetä’.

Olõ-i meil kostki võtta’ võrokiilsit latsitarhõ, lauluplaatõ vai kassette, ku mi esi tii-ei’. Keele jaost om kah tähtsä tuu, et ilma edesi minnen kah kiil´edesi lätt. Tuuperäst olõssi hää, ku kah kõik vahtsõ’ sõna’ saas kiilde manu tettü vai ar’ tõlgit. Ma siin tarviti kah latsiaia  asõmal latsitarha ni muudki viil. Olõ-i tan porrata midägi, et matsi kiil´ ja tan kõlba-õi filosofiid tetä’. Umma’ jo kõik tähtsä’ ja keerulidse’ sõna’ kreeka vai ladina keelest tulnu’ ja olõ-õi nä- sakstõ jaost tettü’. Tan kah vanast elli iks maarahvas, ja kuigi nä’ kõnõli tõist kiilt, olli’ tähendüse’ iks lihtsa’. Kas vai taasama tähtsä illos nimi nigu galaktika tulõ kreeka keelest ja tähendäs piimätiid. Ja olõ-õi tä sukugi paremb vai halvõmb ku eesti linnutee vai mu peräst linnurada.  

Edimädse’ maalatsi kooli’ Võrumaa kihlakunnõn hüväl Roodsi aol

 

kodoluu-uurja Uuno Ojala

 

Maalatsi koolitamine Eestimaal saiõ algusõ kül’ vast rohkõmb ku neli aastasata tagasi. Kõgõ mi koolioppusõ pääpõhjust ja edesiviijät tulõ nätä’ lutõrusõ kerikun, mis püüdse usku tiidmiisi abiga inemiisi süämeas´as tetä’ . Jo saiva’ niiviisi kirätarkust tiidmä’ XVI aastasaa paiku liinaviiri külli latsõ’. 

Katsõn Võrumaa kihlakunnan es olõ’ peräst Roodsiga liitmist 1629. aastagal üttegi liina (pääle Vahtsõliina, millel sõski peris liina õigusi es olõ). Es olõ’ luudu viil Võru maakundagi. Ummõtagi elli’ siin sääntene rahvas, kelle olõmisõn oll´ pall´o ütist: kiä  avvusti’ ütte pühhä jõkõ, usksõ’ vast rohkõmb haldjit mõtsan vai lättin, ku ingliid taivan ja kõnõliva’ umma maakiilt, midä keelemehe’ Võru murdõs kutsva’. Kerigumehe’ omma’ pruumnu’ küll taad kiilt Tartu keelega kokku viiä’ ja niiviisi ,,kerikut kest küllä’’ sääde.

Ku Vinnemaa keisrinna Katariina II aigu 1783. aastagal Tartu maakund katõs jaeti ja Võru maakund luudi, kohe Hargla, Kanepi, Karula, Põlva, Rõugõ, Räpinä, Urvastõ ja Vahtsõliina kihlakunna’ arvati, lätsi’ piiri inämb-vähämb ütte murdõpiirega. Vahest olõs võinu’ viil manu arvata Sangastõ kihlakunnagi. 

Hakatusõs tulõdami miilde viil säädüsesõnnu ja korgõmbalt puult tulnuid kõrralduisi, mis koolias´a’ liikma panni’. Katskümmend üts aastagat peräst Altmargi rahhu, tuu tähendäs 1650. aastagal nõudsõ’ Liivimaa ülembkonsistoorium ehk korgõmb kerigukohus, et egä kerigu manu köstre ammetilõ säetäsi, kiä müüdä maad ringi kävven talurahva latsilõ lugõmist ja Jumala sõnna pidi’ oppama. Mõisaherri umavaltsus ehk Liivimaa Maapäiv es taha’ säändsest as´ast mitte midägi teedä’. Köstre’ saiva’ katsõkümnendis aastis piä egälõ poolõ ammeti pääle säetüs.

Roodsi kuningas Kaarli XI, kedä mitte ilma-aigu aoluun talopoigõ kuningas nimetedäs, tegi 1686. aastagal kõrraldusõ egä kerigu man määrätä kuulmeistre üllenpidämises veerand adramaad. Sama aastaga jõulukuun tull´ viil kõrraldus egän kihlakunnan koolimaja ehitädä, mis arvatas olõvat tulnu’ pääle Bengt Gottfried Forseliusõ, kiä Tartu ligidän Piiskopi mõisan kuulmeistridõ seminäri (1684 – 1688) pidi, reisi kuninga manu.

Kindralkuberneriherrä  Hastferi nõudmisõ pääle otsustiva’ 1687. aastagal Liivimaa Maapääväle tulnu’ mõisaherrä´, et egän kihlakunnan tulõ talulatsilõ raamadulugõmise tarkust, katõkiskmust ja kerigulaulu opada, milles kihlakunnõn kooli’ luvvas. Kuna tollõtsin koolõn hariligult jagasiva’ oppust köstre’ , kutsuti noid köstrekoolõs. 

Pääle Roodsi riigi kerigusäädüse masma pandmist Liivimaal kuningas Kaarli XI kõrras umma nõudmist köstrele vai kuulmeistrele veerand adramaad anda’ (1694. a). Liivimaa sinod nõudsõ’ , et pastori’ egä nätäl perrä kaessi’, kuis latsõ’ lugõva’ ja kõrranu’ lugõmist noidõga, kellel kuul´ jo läbi. Tollõs, et teedä’ saia’ kihlakunna, kogodusõ ja kerigu elust, tegivä’ nii riigi ku kah korgõmba’ kerigumehe’ perräkaemisi ehk visitatsioonõ. Noidõst ülestähendüisist lövvämi tihtsäle küsümiisi köstre ja kuulmeiste kotsilõ. Noid ladinaperätselt visitatsioonõ kõrraldõti kerikin iks hää mitma aastaga takast ja tuuperäst ei saa’ mi mitte midägi üteldä üte vai tõsõ kooli asutamise täpse ao kotsilõ. Inämbäste saami teedä’ iks õnnõ kooli edimädse mainmine, mis siin kirutajalõ täämbä teedä om. Püvvämi siski anda määnestki pilti tuust, kuna saie alostusõ ja kuis käve latsi oppus katsõn (tulõvadsõn) Võrumaa kihlakunnan vanal hääl Roodsi aol.

RÄPINÄ kihlakunnan 18. märtsil 1680 kõrraldõdu’ kuninglik  kerigukomisjon löüdse  sääl säändse olukõrra: 

,, Kuna ka herrä rintnik ja maanõunik om lubanu’ kohalidsele köstrele koolipidämises kohandama elumaja kõrvalõ hääsuuvligult ka üte tükükese maad, kerigust mitte kavvõn eterbergin, millest umbõs 4 külimittu om täüs külvet, sõs ei olõ’ kahtlust – tollõ uma lubadusõ tege tä massvas kah perisherrä kinnitämise (Ratification) nõutamisega niipiä ku tuu võimalik, millega säändene   igävädses saa ja jääs nink kuningliku kommisjoni akti sisse kirotada laskõ’.’’ 

Räpinä mõisa rintnik Johann Vietinghoff, kellest juttu, oll´ kihlakunna keriguiinsaisja ehk ülemb keriguvüürmündre. Köstre Michail Nilson, kes koolimajas kohandõt elumajan elli, mõistsõ kirutada. Küll es saa’ keriguopetaja ütlemäldä jättä köstre nõrkust purotada’. Keriguopetaja andsõ tälle hindä parandamises puul  aastat aigu. Kahos ei tulõ’ vällä, kedä ja ku pallo latsi köstre Nilson opas.

Säälsaman kuningliku kommisjoni kirjun om juttu kah Mehikuurmalõ vahtsõ abikerigu (Fillalkirche) tegemiisist. Asja huvidõn soovitadas kohaliidsil herril kõgõpäält võimalikult kipõstõ üts kõrralik ja tubli köstre ammetilõ panda ja nigu  keriguiistsaisjagi koolipidämises mukav elämine, niisamatõ veidü maad nink tavaperätse külimitü’ anda. Nigu siit näemi, kuulu latsilõ oppusõ andminõ köstre ammedikohustuisi manu ja nii kutsuti kah tollõaigsit kuulõ köstrekoolõs. Loodami, et Mehikuurma köstrekuul´ hüväste käümä läts. Rohkõmb tuust Roodsiaol teedä’ ei olõ’.  

URVASTÕ kihlakunna köstrekoolist and´ edimädse tiidmise keriguvisitatsioon 2. märtsist 1683. Pastor Mattias Lithanderi ütlemise perrä võetu’ üts´ köstres ja kuulmeistres, et latsi lugõma opada, ollõv aga väega loid, viilgi hullõmb, juumisele andunu’. Herrä Maidel, avvukraadilt kapten, kaivas perräkaejile takkaperrä – köstre olla’ võtnu’ umma sannatarrõ mõnõ’ vägüsi opma. Keriguopetaja arvamise perrä tahtnu’ pallo’ inemise’ ummi latsi opada anda, aga tuu köstre (va sunning!) esi’ väega hoolõdu uma tüü man. Inne, ku timäga midägi ette võtta’, tullõv üts hää nuurmiis´ kotusõ pääle kaia’.

Toonanõ köstre saiõ uma keriguorjusõ iist palgas egä talumehe käest külimitü villä nigu toona oll´ kõrd ja kohus. Vahtsõlõ mehele lubati mõisa puult päälekauba kuus tünnü rüki. Tahami vai ei taha, olkõgi et köstrest es olõ’ suurt asja ja tä tükse juuma, piämi tunnistama – Urvastõn latsi opati ja tuu iist saie miis´ palga.

Keriguopetaja 1698. aasta aruandõst tulõ selgele vällä, et 1697/98. aastal oll´ Urvastõn kerigu ligi eesti kuul´ (eine Estnische Schule vor die Bauerkinder). Kooli perält jäie kasutada nelländik adramaa maad. Maa ollõv aga väega kehv ja andvat tuuperäst vähä vällä egä  tuust ei jakkuvat kuulmeistre üllenpidämises. Kildakõnõ kümme aastat varrambast aost, 1688. aastal B G Forseliusele saadõt kiräst näütäs ,,Urvastõ koolin opis 25 last’’.

Aoluu-uurjidõ õnnõtusõs pallo’ kalli’ keriguraamadu’ häädüsivä’ mitmidõ häti läbi ar’. Küllältki häste täüt noidest perrä jäänü’ tühja kotust Sangastõ pastori Chilian Rauscherti  (praost siinpuul imäjõkõ) kiri B G Forseliusõlõ 15. maist 1866. Toomi siinkotsil ar’ pikembä jupi tollõst aruandõkiräst, kon kõnõldas kolmõ Võrumaa kihlakunnakoolist. 

,,Peräst tuud, ku naksi’ pääle põllutüü’, om kõrrakotsinõ koolitüü lõppõnu’. Tuuperäst saadagi umalõ herräle nigu aastaga iist lühükese  aruandõ. Maanõuniku’ herrä Ziemer ja assessoriherrä Grafe omma’ lasknu’ tollõst praostkunnast perit poistõl uma mõisin  Helme kihlkunnan kuuli pidädä. Pastoriherrä Põlvan om saanu’ siist umalõ koolilõ mõnõ’ raamatu’, selle et inne ku Tartulõ üts´raamaduköütjä tull´, peeti siiäni tarvilikus et siin piät raamatidõ tagavara olõma ja nii võidsõva’ kogukonna’ ümbretsõõri noid pallo hõlpsambalõ saia’. Pastorilõ herrä Schützile Tartun olõ joba ainuütsi ligi 100 raamatut saatnu’. Timä suurõst usinusõst nuuriga tegelemisõl  ei taha’ ma parhilla midägi rohkõmbat teedä’ anda. Pastoriherrä Weidemanil om kah Hargla kerigu man kuul´, kos opilatsõ’ ei olõ’ mitte laisa’ olnu’, kuvõrra näil joba jaanuarikuun katõkismuisi ja lauluraamatit vaia läts nink nuu’ kah saiva’. Kuna pastoriherrä tull´ Karulan ildamba kogudusõ manu, sõs ei olõ’ sääl kooliasjun midägi esierälikku juhtunu’. Egätahes om löüdünü’ viis opilast, kellest üts´ pääle lihavõttõpühhi tegi algust katõkismusõ lugõmisega. Urvastõn om 25 opilast, Otepääl 31 ja Rõngun 45, kedä olõ kullõlnu’. Siin Sangastõn om näid täämbädsel aol 60, kellel lugõmine inämbäste selge, näide hulgan aga õnnõ kats´ nuurt tütrikku … ’’

Kolmõst kihlkunnast mitte ütegi kotsilõ ei või’ mi üteldä, kuna sääl kuul´ luudi. Nii täütse joba 1680. aastal Põlva köstre ammõtit Peribe Andrias, kiä paistus Saarõmaa miis´ ollõv. Olkõgi, et tä umma ammõtit väegadõ häste pidi, ei olõ’ koskilt teedä’, et tuulaigu sääl ka kõrraline oppus käünü’. Põlva keriguopetaja  1696. aasta aruandõst saami sõski lähembält teedä’, kuivõrra häste kooliasa’ mõnõl puul edesi läävä’. Kuulmeistre’ kasutada anti sääl nigu kõrd ja kohus 1/4 adramaad maad, mille iist tuu miis´ egä päiv, vahest sõski õnnõ talvõl, noorõlõsuulõ pallõmisõn ja lugõmisen meeleperätselt hää, aga kuna leeväpuudusõ peräst oll´ egäl puul nälg, saa es tä tuu vasta midägi(1696. aastal purõsi mi väikest rahvast üts´ suur näläaig). 

Karula kihlakunna kotsilõ käü kimmämb tiidmine: 1683. aastal sääl köstret ja kuulmeistret viil es olõ’, viie aastaga peräst aga panti viis last opma, midä mi kah kiräst teedä’ saimi.

Hargla kerigu mano luudi kuul´ koguni inne ku tääläne kihlakund Koivaliina kihlakunnast eräldedi ja Karula kihlakund Urvastõ ja Rõugõ jupõst 1694. aastal kokku säeti.

Kehvä’ luu’ kaesõ’ meile vasta Kanepi kooliasjun. 14. veebruaril 1689 toimõtõdu visitatsiooni kõrral kostõ keriguopetaja Samuel Gottfrid Knipperdorff    köstre ja kuulmeistri kotsilõ tettü perimise pääle:,, Siin om üts mittesaksa poiss olnu’, kiä aga uma esä puult jälki tagasi nõuti.’’ Aasta peräst kaibas keriguopetaja ülembkonsistooriumilõ saadõtun kirän jälki, et Kanepin ei olõ’ kooliasjan opetaja mitmakõrdsõst miildetulõtamisest huulmada pääle pallodõ sõnnu viil vähämbätki tettü. Eski sõs, ku opetaja ütele mõisapidäjäle nõvvu and kõrraldada niiviisi, et kiäki tüülistest hummogu ja õdagu iinpallõs, saa herrä vihatsõs ja lõpõtas egäsugutsõ’ jutu’ tuuga, et sääntest asja ei saa’ seol maal külh mitte tetä’.

1693. aasta juulin kõrraldõdi ülekaemine kõiki kuulõ kotsilõ, millest kanti ette konsistooriumilõ ku korgõmbalõ  kohalidsele keriguvõimulõ. Märgit kerikite ja kuulõ hulgast oll hädälidsemb olukõrd Kanepin. Akti kirutõdi:,, Kanepin sais olõmine ilma kuulmeistrita, ilma köstretä ja ilma ammõtilõ pühitsämäldä (ohne ordinaire) kerigu iistsaisjata, mis tuuperäst mitte õnnõ kerigu vai kah kooli ja pastoraadi kõgõ mittemillestki tege. Kuna tõisi Võrumaa kihlakundõ kotsilõ ei olõ’ koolihäti kaivatu (pääle Urvastõ, kos koolimaa väega vilets) võimi tetä’ järelduse, et  muial pidivä’ olõma kõrraligu’ koolimaja’, koolimaa vällä mõõdõt ja kuulmeistre ammetilõ pantu. 1696. aastal sais Kanepi kihlakund iks viil tõisi kõrval aost mahajäänünä, selle et  sääl ei olõ’ antu’ koolimaad egä koolimaia ehitedü. Ja vaivalt tuud näläaigõga kiäki ette võtta saigi. 

Väega vähä võimi üteldä Vahtsõliina kooli kotsilõ. Aastal 1689. veebruarikuu 9. pääväl andsõ pastor Johann Prendenthal teedä köstre ja kuulmeistre kotsilõ, et õnnõ köstre om kellälüümises olõman. Ei olõ kah viil köstre maad. Kuvõrra 1693. aasta juulin Vahtsõliina koolõ aktin koskil halva sõnaga ei nimmata, võimi arvata – kuuli peeti nigu vaia. Vahtsõliina kooli aoluuraamadu kirutanu Johannes Saarniit tege 1/4 adramaasuurusõ koolimaa kotsilõ XVII aastasaa alostusõn järelduse, et  sääntene mõõdõti kimmäle joba Rootsi aol vällä. Egätahes 1725. aastal Vahtsõliinan latsi opati. 

Põnõvamp ja pikemp tulõ Võrumaa kõgõ suurõmba kihlakunna Rõugõ koolilugu. Edimädse’ tiidmise’ säälsidest koolõst and 11. veebruaril 1689 kõrraldõdu visitatsiooniprotokoll. ,,Omma’ olõman nii Rõugõn ku kah Roosan (zu Rosenhoff) kuulmeistre’, kiä mõistva’ lukõ’ ja omma’ küländ kuulsa’’’ , loemi säält. Küsümise pääle, määne om näide taso, kost keriguopetaja:,, Kerigu iistsaisja and näile kerigulaekast 4 hõpõüüri, kokku mõlõmbalõ 8 hõpõüüri, tä esi and näile süvvä’ ja juvva’ ja egä pühäpäiv 2 valgõt.’’ – valgõ tähendäs rahan rundstükkü. Kukki köstremaad viil vällä mõõdõtu’ es olõ’, plaanitsõdi tuud tetä’. Ja nigu plaanin, anti tuu maa Haani mõisa osast, millest viil ildamba pallo häti tull´. Põnõvas tege seo kandi koolivärgi tiidmine, et ka Roosan oll´ asatundja oppaja ammõtin. Kuna Roosan luudi abikerik joba varramba ku Mehikuurman, ei tiiä mi, määndsest aost sääl kuuli nõuti. Egäl juhul ei saa’ üteldä, et 1688. aastal Rõugõn kuuli es peetä’, aga kimmäst tiidmist kah tuu kotsilõ es olõ’. 

Tsillukõsõ killukõsõ kogudusõ rahva aoraamatin vai meetrikin lubasõ Rõugõ kolmõsaa aastaga vanudsõst kooliluust kokko säädi vaimusilmä läbi nättü’ minevikupildi. Arvada, et Rõugõgi keriguopetaja Joh. Nicolaus Hardnungen nõudsõ 1687. aasta maapäävält tulnu’ kõrraldusõ perrä köstretelt latsi oppamist. Rõugõn nakas kooliorjust pidämä miis´, kedä timä ammõti perrä kutsuti Köstre – Reinus. Rein käve 1776. aastagast arvatõn egä aastaga ( v a 1690) kõrra kerigu armulavval. Viimäte käve tä armulavval 21. mail 1693. aastagal. Tuusama aastaga 13. augustikuu pääväl käve keriguopetaja tedä haigõst pääst kaeman ja 25. augustil 1693. aastagal kanti väärt köstre maamulda. Köstre-Reinul oll´ naasõ Katrega kokku kuus last – kats tütärt Catre ja Liiso nink poja’ Jakob, Mihkli, Rein ja Daaniel. Jakob ja Daaniel kuuliva’ noorõlt. Ummõtõgi es saa’ Köstre – Reinu ammõti perijäs timä latsõ’. 

Tuusama aastaga, ku Rein kuuli, laulatõdi kerigumõisa talurahva siäst 27. detsembril 1693 Mello Jaano poig Jaak Kuulmeistre ja Tindi Daanieli tütär Mai. Ku aastaga peräst perren poig Peter sünnüs  ja tä 16. detsembril 1694 ristitäs, näüdätäs jälki meetrikan esä nime man ammõtit Koolmeistre. Vaheldusõs märgimi: sõna kuul´ (kool) tulõ keskalambsaksa keelest, kuulmeistre aga peris saksa keelest: Schulmeister. Olkõ’ sõski täheldedü, et Rõugõ kogudusõ meetrikan om edimäne tiidäollõv kuulmeistre ammõtinimega miis´ kogu Võrumaal. Kuulmeistre Jaagu võimi ar’ tunda’ kats´ kõrda: 28. juunil 1691 ja  maikuun 1693 nimmatas Sännä talurahva hulgan armulavvan käünü kuulmeistret Jaaku.  Ja tävveste arusaadav, et oppamisega tutva miis´pääle köstre surma Rõugõ kerigumõisa üle tuvvas.  Sännä mõisa herrä latsi jaos oll´ umaette oppajas Heinrich Offermann, a tulõ vällä, et kah talulatsi jaos oll´ määnegi oppus ja või olla’ esiki peris kuul´. Tuuga võimi kihlakunnan katõ kimmäle teedä-olõva kooli kõrvalõ säädi küsümise märgiga viil Sännä kooli.

Paistus, et Mello Jaak pidi ütsindä kuulmeistre ammetit, kuna XVII aastasaa  lõpun om Rõugõ kihlakunna köstres joba Jüri nimeline miis´. Kuulmeistre Jaak kuuli 1720. aastagal kuvvõkümne aastaga vannudsõlt.

Edimäidsile talulatsi koolõlõ pandsõ põõna Põhasõda. Õkva sõa alostusõn 1700 viidi Rõugõ ja Põlva keriguopetaja’ Vinnemaalõ vangi. Kooliõ, mis jo suuri nälläaigõga hingitsänü’ olli’, jäivä’ mõnõs aos saisma. A kos algus oll´ tettü’, läts koolioppus vahtsõst vallalõ viil inne, ku Suur Piitre ruutslaisiga Uusikaupunki liinan rahu tekk´. Egä asalda 1710. aastagal Riian alla andnu’ mõisaherrä’ es nõvva’ Piitre I käest enneskidse kerigu- ja koolikõrraldusõ tagasi tegemist.

Võidas küssü’, milles meil kõikõ taad om vaia tiidä? A kõgõpäält tollõs, et tiidä’, kost tulõva’ mi rahva kirätiidmise juurõ’. Ja tõsõs: kuna asotõdi mi maalatsi jaos üts´ vai tõnõ kuul´. Olkõ’ siin kirja pant õnnõ ütes väikus tiiraakõsõs tollõ kavvõlidse ao taadõ jäänü’ Võromaa kooliluu manu.

 

Kiräsõna

Eesti kooli ajalugu 1.kd. Tallinn Valgus 1989

Johan Kõpp. Kirik ja rahvas. Sugemed eesti rahva vaimse palge kujunemise teelt. Eesti vaimulik raamat, Lund 1959

Lembit Andresen. Eesti kooli vanem ajalugu. Tallinn Valgus 1985

Johan Saarniit. Vastseliina kooli ajalugu

Läti NSV Riiklik Ajaloo Keskarhiiv. Liivimaa visitatsiooniprotokollide kollektsioon.  

Tarkusõ armastus

Kõivo Madis

 

Mis om taa tarkus ja mille taad armastama piat ja kas üleültse piät? Määne taa olõssi, et piässi?

Olõs võiollaq ilosamp taadsamma asja üteainu synaga arq üteldä – tarkusõarmastus, a nigu kyik muuki as´aq, mille jaoss om olõman eräle syna, olkõ liht- vai liitsyna, om jo määneki eriasi ja mis taa olõssi, om viil rassõmp ärq arvada.

Üts, mis täämbä üteldas katõ synaga, om jo hummõn tõnõ, ku taad ütega üteldas. Abi elo om õkva peris muud ku abielo ja abielo lahotus ci olõq viil joht tuu peris abielolahotus, mille kotsile voit kinofilmigi tetäq – “Abielolahotus Itaalia muudu”. Niguq abielo võit lahotadaq (katõ synaga) nigu esiq ärq näet, nii võit saq umma vai võõrast tarkost armastada ni pall´o ku kulus ja ütelegi tõsõlõ tuu ette ei putuq. Abielolahotus no putus külh, tuud piät kohton tegemä, tuujaoss om parakrahviki kindmä olõman, tuu kuulutõdas vällä ja käü dokumendest läbi, varandus lahotõdas ja latsõq tetas poolõs vai andas imäle, ni et esä noid joht kaemangi kävvü ei võiq.

Abiqlolahotus kuulus traditsiooni ja om tan ritualiseerit.

Ni ka sis, ku maq ütle – tarkusõarmastus, piäs täl armastusõl ja tarkusõl olõma määnegi traditsiooniline staatus, tuu ei olõq inämp mu uma eräarmastus ja -asi, tä kuulus jo tõisilõ, võillaq kyigilõ, tä om jo määnegi universaal. Miiq traditsioon säänest synna tunnõ-i joht.

Miiq või agaq tetäq pruuvi ja võtta nuuq synaq mynõn tõsõn keelen ja tan naaq kokko panda. Ku võõras kil, mis kiil piäs tuu sis olõma? Ku miiq kynõlõ traditsioonist, sis, kohe sügävämbähe miiq viil minnäq saassi ku kreeka kiilde, kost jo niipall´o om võetu, ni liht- ku liitsynno, ja millen miiq jo sjoonsaman Kaika koolimajangi olõmi jo kynõlnu – kosmoloogia, pedagoogika jne.

Tarkusos võiss võtta kreeka sõna ἡ σοφία, armastusõs võis võtta ἡ φιλία, ja sjoo syna om väega pall´oside liitsõnno osaline:

ἡ φιλογεωργια – põllutüüarmastus

ἡ φιλοθηρια – jahtmisearmastus

ἡ φιλοκαλία – iloarmastus

ἡ φιλολογια – arotamisearmastus

ἡ φιλοματεια – tiidmisearmastus

ἡ φιλολοονια – tüüarmastus jne.

Sjoosamatsõ skeemi perrä võissimiq säädäq kokko syna – ἡ φιλοσοφία ja sjoo syna om olõman jo kreeka antiigin, jo õdagumaisõn keskaon; kogo vahtsõaignõ ilm tund taad synna – filosoofia.

Tollõst kokkopandmisest sis kreeka keelen või tõsõlt puult üteldä: filosoofia om  tarkusõ armastus kreeka muudu, mis kokko andvaq tarkusõarmaastusõ kreeka muudu, mis om filosoofia ja õidagumaisõn ilman traditsioonõga antu, säetü ja kuulutõdu?

Võiollaq tarkus eesti muudu om egäüte uma tarkus ja ei saaki üten uma armastusõga saiaq tuuss, miä traditsioonin sais ja püsüs? Kuis piässimi märkmä ja võrdlõma umma tarkust kreeka umaga, et rohkõmp tuu poolõ hoita, ku as’aq ja aoq nõudva?

Aga kos viil om tuu kotus, kon miiq umma vanna tarkust parõmbast om hoietu kui vanasynan! Vanasynast miiq kaemiki. Suurõn vanasynaraamatun “Eesti vanasõnad I-IV” (1980-1988) om näid egäsugutsit. Miä meile kõlbas, om tan nüüd kirja pantu ja sortõ perrä ärq jaetuq (numbriq vanasyna iin ommaq tüübiartikli numbriq):

11595 Ega inne targas ei saaq, ku kats kätt om rindu pääl.

867 Havva veere pääl saat targas, aga sis om ilda.

8317 Ku elät, sis näet, ku kasut sis kaet; inne saa-i targast, kooni ärq koolõt.

11596 Ega muidu targas ei saaq, ku kooliraha ei massaq.

11672 Tõlgulda õks targa ori.

11626 Kes sis tarko leevä sööse, ku ullõ olõ-i.

11629 Tark and iks ullilõ perrä.

11626 Targa tarkus lõpõs rumala kätte.

12873 Suur ull’us ja ülearu suur tarkus ommaq ütehääq.

11642 Tark miiss’ pidä illo suuga, pini persega.

1577 Hullul synaq huulõ pääl, targal hambiide takan.

11619 Targal om suu süämenh, rumalal süä suun.

11620 Targal om vihtmises lõunu lumõ pääl küländ, rummal külmäs sannagi ärq.

11634 Tark kaes silmiga, ull’ kump kässiga.

11648 Tark näge ette, ull’ taadõ.

11661 Tark võtt ulli käest ka oppust.

2492           Tark miiss’ hoit hinge, julgõ miiss’ jätt julgaq.

11697         Tark tiib tassa ja targu, rummal rutatõn.

727             Ettekaemine om kyiki tarkuisi imä.

11664         Ega tarkus süvväq ei küsüq.

11665         Ega tarkust sälägä ei kannaq.

11662         Ütski tark ei sataq taivast.

11692         Egas tarkust kotiga saa-i taivast tuvvaq, ku hindäl olõ-i.

11600         Egäüts om uma kotussõ päält tark.

11689         Takast tulõva targõmbaq.

11678         Tarkus om pall’o väärt.

11621         Targal egäl puul isamaa.

11155         Sõnnik põllumihe tarkus.

11622         Targalõ tulõ tark hädä kah.

Sjoo perämine om antu pall’alt üten variandin, midä ta tähendämä piäs, või arvada, täl om iroonilinõ helü man. Aga väega tulõ kiusatus taad nii interpretiiri: “Targalõ tulõ tarkusõ armastus kah pääle, nigu hädä.”

Sääntse parafraasiga võissi nüüd minnäq ja kaiaq, minkmuudo ta tarkus tuust kreeka umast mahaq jääss vai ette jõud. Midä om tan miiq uman tüüpiline? Vast ettekaemine ja elotarkus, vast tagasihoitmine ja pikk märkmine: 11595, 8317, 11596, 1577, 727, 11697, 11689 toheseq ollaq naaq esiloomulikumpaq. Ja pääle kygõ muu, tä om kipõ tarkus, tä om oppust saanuq, tälle om oppust antu, tä om hätä nännüq ja hoit tä iist.

Millest täl puudu tulõ, et sünnüs tuu armastus, miä tarkusõ armastusõn filosoofias võissi saiaq, om esiq tuu armastus, miä sunnit ei olõq ja vaba om, miä pääle tulõ nigu hädä ja millest ei päseq joht. Sjool tarkusõl jääss puudu julgusõst, ta ütles: “Ku elät, sis näet, ku kasut, sis kaet.” Sjool tarkusõl ei olõq häbemädüst asjost läbi ja müüdä kaiaq, ei olõq julguist asjost oppust võtmada jättä, asjolõ vasta saistaq.

Kreeka tarkus, ku tä määnegi eriline om, et tä hädä vällä kuts ja tarkusõ-armastusõ sünnütäs, sais apooria ja tragöödia vaihel.

Et seletädäq, miä maq tuuga märgi, piä tuuma näitit.

Üts näüdeq, et külh ikäv, om kyigilõ häste tuntu ja tuust miiq alostamiki:

ma kynõla ruudu diagonaalist – olkõ meil ruut ja tä külg 1 (et lihtsamp olõs, muido võit võtta kah 2, vai 3, vai midä taht) meetri(t), vai jalga, vai tolli, ka tuu olõ-i tähtsä. Sis, tuu juun – diagonaal – miä liuhka lätt ütest nukast tõistõ, om pikk (ruutjuur)2, kas meetrit vai tolli, nigu mi küle hindä mõõdus võtimi.

Nüüd aga, küsümä piät, miä asi om ta ruutjuur kats (vai ruutjuur katõssa, ku küles om võet kats, vai ruutjuur katsatõistkümnest, ku küles om võet kolm jne.)? Vastussõ võit niimuudu anda: (ruutjuur)2 om sääne arv, et kui taad esihindägä isit (sjoo syna eesti keele korrutama jaoss paksõ Kaika seminarin vällä Sits: ma isi, sa isit…) saat arvo 2:2=(ruutjuur)2. Sääne om definitsioon, aga sjoo definitsiooniga ei olõq viil sukugi üteldü, miä “taa sääne esiq om”. Tuuperäst, et ku maq taad diagonaali mõõda, sis ei küsüq ma sukugi, miä ma saa, ku ma taad esiqhindägä isi. Ma taha teedäq pall’o tä esiq om. Pall’o tä mõõdolindi pääl välla and.

Tu agaq, miä tä mõõdolindi pääl vällä and, piät jälki olõma arv, määnest mõõta saat ja tollõsama mõõdoga, määntsega sa küle jo mõõdit. M i ä tuuga om üteldüq?

Tuuga om üteldü, et pikkus, miä maq saa, om üts vai kats vai kolm vne mõõto hinnäst. Vai või ollaq kah üts vai kats vai nii edesi täüsmõõto ja noid “poolikit” pääle.

Miä aga tähendäs tuu ““poolikit” pääle”? Tuu tähendäs, maq või vällä mõõta määntsegi mõõdolindi osa. Tuu ei olõq rassõ ku mõõt lask hinnäst üts vai kats vai kolm vai rohkõmp kõrda kokko käändäq. Maq saa puul, kolmandik, neländik jne. Näid osasit ma või võtta jälki niipall’o, ku kulus – kolm säitsmendikko, katõssa ütsendikko jne.

Ütesynaga, ku maq tuu pikkusõ ärq mõõda, piät maq saama määntsegi arvo nigu üts katõndik = 3/2, neli kolm neländikko = 19/4 jne. Sjoo arv, miä olõs diagonaali pikkus, piäs olõma määneki niisamatõ harilik murd – katõ täüsarvo suhõq: M/N.

Sjoo hariliko murru võit kirotadaq ümbre niisanotus kümnendmurrus — 3/2 =1,5 jne, agaq sis või juhtu, et mynt ei saaki peris täpselt üles kirota — 1 1/7=8/7=142857142857142857…, ja perrä täl arvol säändsen kujun olõ-i joht. Tuust olõ-i katski midägi, tuuperäst, et egas kümme olõ-i määnegi jumalast antu “pääarv”, tä om miiq hindä valit, et meil juhtus olõma no kümme näid näppõ — olõs no Jummal meile näid säidse vai katskümmend üts anduq, olõssimi vast armastanuq noid säitsmendmurdõ vai katskümmendütendit.

Miä tan arotlusõn pääasi om, om tuu, et mõõdoga mõõdõtu arv, et miiq täst arvo saissimiq, tuu tähendäs, et miiq taad märki võissimiq, piät olõma niisanotu ratsionaalarv: M/N.

Tõnõ küsümüs olõs muidoki, kuis mi tä ratsionaalarvo, tuu tähendäs arvo, mink üle mi mõtõlda mõista, kätte saissi? Tuud võit mitmõt muudu tettäq. Tollõ jaoss om algoritmõ pall’o. Võit jo ka pruuvi: näet edimält, et (ruutjuur)2 piät suurõmp olõma ku 1 (1(ruudus) = 1<2). Proovit 2. Kats om pall’o (2(ruudus) = 4>2). Saat teedäq, et tuu, miä sa otsit, M/N om suurõmp ütest, vähämp katõst: 1<M/N<2. Proovit vahtsõst – võtat üte arvo vähä suurõmpa ku üts, mink ruut om kats (ku levvät sääntse), vai vähämp ku kats – 5/4 om üts sääne – ja tõsõ, vähä veidempä ku kats, mille ruut om kats (ku levvät saandse, sis ollit sa jo ta löüdnü ja vastus om käen), vai suurõmp ku kats – 6/4 om näütüses sääne – saat 5/4<M/N <6/4.

Ja tiit nii ynnõ edesi, et ruutjuur kas jääss nii kitsahe vahemikko, et edesi arvotadaq inämp ei massaki, olõt vastossõ jo piaigu kätte saanoq. Tuuperäst, et ku mul tuud diagonaali pikkust määntseski as’as asja iist vaia lätt, olõs ull’us edesi arvotadaq rohkõmp ku tarvis: “Tark võtt ulli käest ka oppust” (11661).

Kreekamuudu tarkusõ armastus saa-i joht rahho: “Targalõ tulõ tark hädä kah” (11622). Tarkus ei saaq hinnäst pittäq.

Tä ei saaq uman armastusõn inne pittäq, ku tiid kas omgi säänest arvo M/N = (ruutjuur)2 olõman vai olõki joht.

Et ma külh lövva tuu arvo nii täpsält, ku esiq taha, armastus iks nõud – om, vai olõ-i?

Kreeka tarkusõarmastusõn saavaq lõppudõlõpus kyik küsümüseq olõmanolo küsümüisis.

Olõmine esiq om tuu, mink kotsilõ tarkus vastussõ andma piät, tuud nõud armastus tarkusõ vasta antiikkreekan.

Kynõldas: küsümüs om olõmisõn hindän ku sääntsen.

Et taa näüdeq külh viil olõmist ku säänest – olõmist üleüldse – ei näütä, näütäs ta syski kreeka märkmise ja tarkusõ muudu.

Tark piät olõmise hindä kätte saama — αυτο υοεσυ λαι ειυαυ: üts ja sama om mõtlõminõ ja olõminõ. Et diagonaalil pikkus olõman olõs, piät tä olõma tuusama, miä tä mõttõn antu-om.

Võro vanasynagi ütles ja tankotsil om ta kreeka umalõ lähkesen: “Tark näge ette, ull’ taadõ” (11648). Ull’ näge tuud, miä takkaperrä näütäs, tark näge ette, tuu om, näge tuud, miä om ja tuuperäst iin-om. Tarkus om ettenägemise võimõq. Ma näe om kreeka keel οραω, seo sõna aoristos om ειδον, aga ειδεναι om jo tiidmä.

Targa tiidmine om tollõ ettenägemine, miä iin-joba-om.

Tark näge ette, kas sääne arv nigu M/N saa (ruutjuur)2 arvotusõn ette tullaq vai saa-i.

Nüüd piät ütlemä, et rehkendämiskunst es olõq tuntu mitte Kreekan ynnõ, ka naabriq olliq näil hääq rehkendäjäq. Võiollaq tan kunstin ku tehnikan, manipuliirmisekunsti, mynõ kotsa päält parempagi viil. Babüloonlasõq olliq hääq spetsialistiq, nääq tundsõvaq noid võttit, miä virka anniva tulõmuisi, nii täpsält ku esiq tahtsõt.

Ynnõ Kreeka armastus tarkusõ vasta oll’ sääne, et tuust es avita. Es avita tuust – “nii täpsält ku esiq tahat”, naaq tahtsõva teedäq, miä-om. Naaq saivaq tuu – säänest arvo (ruutjuur)2 ei saaq ollaq olõman. Mõtlõmisõn hindän ku olõmisõn tuud olõ-i.

Ja tuuperäst tuud ei olõki.

Tuu om diagonaali pikkusõ hindä osa, μοιρα, et tä olõman ei olõq. Sjoo om tälle μοιρα εστι −− määrätü om.

Ja nii suur om armastus tollõ tarkusõ vasta, miä armastusõ ärq tiin, et tuu, miä tarkusõ ette-kaemisen olõmaldaq om, om olõmaldaq, miä ka ei paistuq; kuis ka ei näüdäq. Diagonaali pikkus olõ-i tegelik, tä näütäs ynnõ.

Sääne hoiak om uma loomu perrä traagilinõ ja vii uman tarkusõarmastusõn apooriani. Sjoo hoiak om ütekõrraga traagilinõ ja apoorilinõ. 

Sjoo hoiak om kreeka tarkusõ takan, miä armasusõ ärq tiin, tuuperäst, et ynnõ armastus esiq tuu tarkusõ vasta vasta kanatas sääntse tarkusõ ärq.

Tulõ kynõlda mynõq synaq tragöödiast ja apooriast. Tragöödia om Atikast, apooria Eleast. Elea apooria om olõmisõ hindä apooria. Olõmise hindä apooria om müüdäpäsemätü. Atika tragöödia om tragöödia müüdäpasemätüsest, sjooga om tä apooria.

Oidipusõ tegeläseq saavaq jo ette teedä, miä juhtus. Teeden ette, miä juhtus, võivaq naaq umahindä vaba tahtõ perrä tettäq nii, et tuu, miä etteüteldü om, ei juhtusi. Oidipus tege uma parempa perräkaemisõ perrä nii, et võimata olisi esä tapminõ ja verepilästüs ja õkva tuuperäst saa tuu teoss – nii kuis üteldü – oll.

Miä tulõma saa, om jo tulõvana olõman. Et tä viil ei olõq ja tulõmaldaq jäiäq või, näüdäs ynnõ.

Traagilinõ müüdäpäsemätüs sünnütäs traagilidse imperatiivi. Kreeka naabriq, kinkalõ näüdäs, et (ruutjuur)2 om olõman, tuuperäst, et taad võit rehkendä nii täpsält ku esiq tahat, kink tarkus traagilist küsümüst olõmisest vai olõmadast es nõvvaq, es olõq määntsegi imperatiiviga piiratu. Maq võissi tetäq ruutjuuriga määnsit taht arvutuisi, niguq olõs sääne arv olõman. Kreeklasõq, kinkal oll traaagiline tiidmine, et säänest arvo olõ-i ratsionaalarvona olõman, olliq piirätü. Rehkendüseq ruutjuur katõga olliq keeletü. Ka ruutvõrrandide lahendämine (kos mängvä ruutjuurõ) sais’ traagilise keelu all.

Aga matemaatika ei olõq viil filosoofia, et tä külh Kreekan filosoofiaga kuun om käünüq. Olõmisõ hindä traagilisõq imperatiiviq ja apooriaq ei sünnüq viil ruutjuur katõga. Naaq sünnüse mõtlõmisest olõmisõ kui olõmisõ perrä. 

Piät kynõlama olõmisest hindäst üten elealaisiga.

Elea filosoogia (ja õdagumaisõq filosoofiaq üleüldse) algusõn sais Parmendides.

Parmendidese (viiendämäl aastaaol inne Kr) fragmendiq (ja fragmendiq ynnõ jäänüq omgi) kynõlasõq katõst tiist, miä nakasõ värdjide mant, mille iin sais õigusõjummal Dike.

Nii ütles Dike värdjide man: “Üts tii om tyy tii (oppus) – αλεθεια. Tõnõ tii om võlsi tii (oppus) δοχα.”

Tyy tii om olõmisõ tii: olõmine om ja tuuperäst ei saaq tä olõmaldaq ollaq.

Miä olõmaldaq om, om olõmaldaq (ουχ εστι μη ειγαι) ja tuust ei saaq kynõlda, tuud ei saaq mõtõlda, sjooperäst et – αντο νοειν εστοντε χαι ειναι: üts ja sama om mõtlõmine ja olõmine.

Olõmine om, olõmadust ilõ-i – εστι χαρ ειναι, μηδεν δονχ εστιν. Sääne om tyytii, kos kyik om paigan ja muutust ollaq ei saaq. Kyik, miä tulõ, om joq olõman (Oidipusõ saatus!). Tuu, miä viil tulõ ja põrõhõllaq olõ-i, tollõn om “olõ-i” sehen ja tyyn olõmaldaq, tuu kuulus δοχα tii manoq, tuu näütäs ynnõ, tuud olõ-i.

Sjoost kreeka filosoofia alostusõst om küländ pikält kynõlnu U.Masing uma Taivapõdra rahva luun ja laitnu tä kreeka ull’usõs. Aga – “Suur ull’us ja ülearvo suur tarkos ommaq ütehääq” (128739). Sjood võro vanasynna võit lukõq Masingu perrä ja nätäq Parmenidesen ull’ust, võit ka lukõq Masingu vasta ja nätäq Parmenidesen ülearvo suurt tarkust. Nii vai tõisildõ, om taa tuu tark hädä, miä targalõ timä tarkusõarmastusõn pääle tulõ, miä inne pitäq ei saaq, kuni jõud apooriani (mõtlõmisõ tragöödia). 

Apooriaq ahtamban mõttõn tulõva takast. Tõnõ suur Elea miiss’ Zenon om naaq synastanuq ja niimuudu naid tundaski: Zenoni apooriaq. kuulsamp om “Nuul”.

Nuul, miä liigus, saa-i paigast ärq. Nuul, miä liigus, lätt läbi paiku, kost tä tii lätt, egän paigan, kos tä om, tä om ja saa-i olõmaldaq ollaq. Et paigast ärq saiaq, piät tä olõma paigan ja paigast ärq.

Piät olõma ja olõmaldaq kõrraga. Säänest asja saa-i mõtõlda. Mõtlõmine ja olõmine om üts – tuud saa-i ollaq: nuul, miä liigus, om paigan.

Sääne om küsümüs olõmisest, miä om püstü pantu kygõ suurõmpa tarkusõ armastusõga ja timäst nakas pääle õdagumaa filosoofia üleüldse.

Nii om ja küssüq tulõ – miä om ta suurõ armastusõ palk? Tollõ tarkusõ palk, miä taivapõdra rahva silmin om puhas ull’us?

Miä as’aga tasos sjoo armastus ärq, kas piät tuud uutma vai tuu iist pagõma?

Seo om küsümüs, miä tulõ meil hindält küssüq, ka sis, ku piämi hinnäst taivapõdra rahvas.

Taso om agaq teedäq ja tuntu. Ja pakõq ei olõq ta iist inämp kohegi. Sjoo om tuu õdagumaa tiidüs – kosmoloogia, matemaatika, füüsika, bioloogia jne, miä sündü sai tuuperäst, et mõtlõmine om lännüq traagilidse lõpuni, ei olõq uma armastusõn päsnüq apoorjide iist. Tä om hinnäst ütest apooriast mõtõlnu läbi tõistõ. Oppus liikmisõst es saaq sündü muidoq, ku nuul, miä liiksõ, pidi olõma paigan. Matemaatika es saaq sündü muidoq, ku traagilinõ imperatiiv kiildse ärq ruutjuur katõ.

Agaq tiidüse takan tulõ tehnika. Kyik tuu, mille poolõ miiq ilma mõtlõmaldaq niguq ull’iq püvvämi ja ei olõq tuuperäst viil ülearvo suurõq targaq. Võiollaq om tehnika esiq sjoo filosoofia hindä kui filosoofia ja tragöödia?

Kas tä om hää vai halv, om jo ilda küssüq. Mynõq ütleseq halv ja kihotasõq lennukidega ütest maailma otsast tõistõ, et tuust kynõlda. Maq näe-i tollõn suurt tarkust ega armastust.

Õigusõperrä om jäänüq kolm võimaluist. Nüüd võit viil põh’apõtroga ärq sõita vai budda munkiga üten kuupin meditiiri, ja sjoo tii om tark ja sjoon om armastus kah – külh mitte tuu õdagumaine, aga üts tõnõ.

Nüüd võit kyik jo unõhta ja tehnika ärq oppi ja spetsialistis nakata nigu babüloonlasõq, kiä arvutivaq, aga es tiiäq, midä nääq tyyperrä teiväq. Nii elät tehnikan ja pästät tä valla ja tiiä-i midägi tollõst suurõst armastusõst, miä tä takan ja alostusõn sais. Nii või ja nii tetäs. Nii tegeväq terveq rahvaq ja riigiq ja andva hinnäst “tehnilise progressi”armos. Naaq ommaq immigrandiq sjoon traagilis-apoorilidsen tarkusõarmastusõ ilman, et nääq külh eski hääq as’atundjiq ollaq võivaq.

Ja lõpus, võit nüüd viil kyik taa taso vasta võtta ja otsa kaiaq tallõ, miä tä uma olõmise piten om. Ja nätäq, et kygõ suurõmp apooria tan apoorilis-traagilidsen filosoofian om tä hindä olõmanolo. Tehnika tulõ kogo taa tarkusõarmastusõn vasta võtta ku kygõ apoorjide apooria. Tarkusõ apooria: tarkus uma kygõ korgõmpan astmõn om uma loomu perrä tuu, miä ollaq ei saaq.

Miiq piät uma mõtlõmist hindäst läbi mõtlõma ja tuu om viil miiq perämine lootus. Ku miiq olõ jo õdagumaalaisis nakanu ja tehnikan elämi, piät tuu perämidse välläkutsõ vasta võtma ja uma korgõmpan apoorian ärq mõtlõma. Muidoq jäämiq tehnika mängoas’as ja sis päsemist inämp olõ-i.

Sis olõ-i inämp midägi. Puhas näülisüs.

ILMALUUMISOPPUSÕ VASTAOSSUSÕQ

Kasagu Enn

Alostusõs

Ilman um vähä asju, miä iks peris huvitavaq jutuainõq ummaq. Selge tuu, et kygõ huvitavamb um muidoki esiqhindäst kynõlda, aga millegiperäst tuu jutt tõisilõ harilikult nii väega ei miildügi. No aga ku joba piät millestki muust kynõlama, sys paremb um kyik, miä olõman, kõrraga kokko ütes jutus võtta. A inne ku tuud tetäq, piä maq alostamises viil ütte-tõist tsuskma.

Siin Kaikan oll innemb juttu, et võro kiil saa-i kunagi ollaq tiidüse- vai säädüsekiil ja näütüses nii keerulist asja nigu pedagoogika (oppamisõtiidüs) saaki eiq võro keelen edesi anda. Tuu või jo kyik õigõ ollaq, ynnõ siin tulõs vaihet tetäq tiidüse ja opõtuse vaihõl. Mullõ paistus, et tiidüseq ummaq sääntse as´aq nigu tiidüslik kommunism, ateism, pedagoogika, sotsialistlik põllumajandus ja kyik muu sääne, miä umma värki maru täpselt tiid. Loodusõ vai aoluu uurjiq ei tiiäq umma alla nii häste, nääq piät tuud viil uurma ja tuuperäst olõ-i näil tiidüst, nuuq alaq, midä nääq uurva vai oppasõq, nuuq saa-i ollaq muuq ku ynnõ opõtusõq. Ja et tan peris õigõt otsa ei olõki, kon opatas ja kon opitas, sys keeleväändmidse vähändämise hääs tarvitami edespidi (sääl kos segiminekut pelätä olõ-i) alati synna oppus nii oppusõ ku opõtusõ tähendüseh. No ja um ka kotussit, kon “oppus” ei passiq, sys piät iks tiidüse appi võtma (näütüsess tähetiidüs).

Viil paistus mullõ, et eestläseq ummaq mynõ kotussõ kotsilt peris ullis lännüq, tuuperäst nääq ei tahaq sukugi arvu saiaq, miä näile esiqhindäle hää um. Minkperäst nääq muidoq tsuskva niguq ei olõs võrokiilset tiidüst vaia? Maq looda, et miiq piä-i vast tuud inämp kavva seletämä, vast nääq nii moloq olõki-i ja saavaq eski arvu. Jätämi miiq tuu lörä ja

nakkami veerest pääle.

Hää mitu aastaigu tagasi küsse üts teräne koolilats mu käest mille tähetiidläseq egäsugutsit keerulidsiq värke vällä mõtlõsõq? Misjaoss um vaia marudat matsu, mustõ mulkõ, ilma lakjalindamist ja muud säänest. Tälle tundu, et väega häste saassi läbi ka vana küdse tähetiidüsega, tulõs ynnõ märki kuismuudu. Niiviisi olõ-s viil kiäki mu käest küsnü ja mul läts tükk aigu, inne ku kõrraperäst kostõtus sai. Asi um nii, et ega sys tiidlädseq nal´a peräst nakka-i harinut värki ringi tegemä, näid sunnitas ja sundjas ummaq taivavahtmistulõmusõq. Agaq viil inne vana süsteemi jaoss halvu tulõmuisi saamist ummaq üteq kahtlõmidsõ hussiq, kiä toda hääd ja ilosat ilmapilti veerest jürässe ja platsiq tulõvaisilõ muutuisilõ ette kõrraldasõq.

Jutt um vastaossusist, miä tulõva nättäväle, ku määnestki ilmapilti proovitas loogilidse lõpuni edesi arõnda. Vastaossuisi um mitut sorti ja ku näist kynõldas, sys peetäs silmin harilikult loogilidsi vastaossuisi – näütüses B. Russelli puult kirjä pantu nn “habõna-aaja vastaossus”:

Ütskõrd kässe seersant soldanil naata syaväeosa habõna-aajas ja andsõ viil kõva käsü üten: “Sa piät ajama habõnt kyigil noil soldanitõl, kiä esiqhidäl habõnt ei aaq. Noil, kiä hindäl esiq habõnt aassõq, noid sa puttu ei toheq.” Järgmäne päiv tei vaenõ soldan õdaguni tüüd ja pandsõ sys tähele, et täl hindäl um kah lõug karvanõ. No a soldani nägo tohe-i joht karvanõ ollaq!. Haaras sys miiss´ habõna-aamisväidse ja tahtsõ hinnäst kõrda tetäq, agaq naas äkki märkmä: “Ku ma hindäl habõnt aa; olõ maq soldan, kiä aja esiqhindäl habõnt ja noil miihil maq ei toheq jo habõnt aiaq.” ja pandsõ väidse käest. A ku miiss´ väidse ärq pand, naas tä uvvõstõ märkmä: “Ku maq hindäl habõnt aa-i, sys olõ maq soldan, kiä ei aaq hindäl habõnt ja noil miihil piä maq habõnt aama.” ja võtsõ väidse uvvõstõ kätte. Ja nii edesi…

Sääntse vastaossusõq ummaq nuuq “peris” vastaossusõq ja noist vallalõ saamisõs tulõ lõpmatus appi võtta. No niimuudu, et habõna-aajil aassõ habõt mitte habõna-aajaq, agaq habõna-aajite habõna-aajaq. Noil ummakõrda aassõq habõnt habõna-aajite habõna-aajite habõna-aajaq ja nii edesi. Nii um loogika pästetü. (Siih saa-i tsuskmaldaq jättä, mida seersant tege ku soldan tälle asaq niimuudu ärq seletäs. Või ollaq um tuu vasta lõugu saamine “kokkopõrgõq” ratsionaalsõ ja irratsionaalsõ vaihõl ja ka seersandil um ummamudu õigus? No aga tuu um joba umaette jutt.)

Meil siih “peris” vastaossuisist juttu ei tulõq. Ilmaluumisoppusõ vastaossusõq ummaq hoopis tõistmuudu. Nääq tekküseq alati sys, ku proomitas loodusõtsapendämisega kykkõ ilma kõrraga ärq seletädäq. Tuud, miä siin jutun edesi tulõ, tuud või võtta ku säänest ilmaluumisoppusõ aoluku, kon vastaossusõq ummaq aukotsilõ nõstõtu.

 

Kuismuudu tekküisi küdse ilmaluumisoppus?

Nii aopuudusõ ku as´atundmatusõ peräst jätämi sjoost jutust vällä kyik, miä oll inne Vanna-Kreekat ja välänpuul Euroopat. Satami mahaq kõrraga sääntsehe aigu, kon arotõdiq, kas Ilm um lõpuga vai ilma. Küdse ilmaluumisoppust takistivaq ilma tulõmast muuhulgan ka sääntse vastaossusõq:

1. Ku ruum olõssi ilma otsalda, sys sääntsen Ilman saa-i ollaq keskkotust, a Maa um jo Ilma kesken!
2. Ku ruumi saa lõputult katski tetäq (jagada), sys sääntsen Ilman saa-i ollaq liikmist (Zenoni apooriaq).
3. Lõpulda aol olõ-i algust, tiiä-i, kas sys saassigi põrõhõllast hetke ja timahavvast olõman ollaq?

Edimädse ja kolmanda vastaossusõ näge küdse loodusetsäpendämisega tutva inemine läbi. Zenoni apoorjist um paar tükkü, midä kyik aig ümbre kukatas, a millegiperäst olda-i iks rahul ja mugu kukatas jälki vahtsõst. Siin või hädä muidoki ollaq ka tuun, et miiq saa-i vannost targust miihist õigõlõ arvu. (Nii näütüses es piäq Aristoteles sukugi ull olõma, ku tä ütel, et egä asi vai kihä jääss saisma, ku tedä ei kukata. Tegelikult tuu jo nii umgi! Ilman ummaq alati olõman ütepididseq jakuq (pöördumatud protsessid) ja üts sääne um hõõrdmine. Aristoteles võisõq väega häste aru saiaq, et ku hõõrdmine um väiksemp, lätt kihä kaugõmbalõ ja nii edesi. Tegelikult tahtsõ tä võiollaq üteldä, et kihä jääss saisma tuuperäst, et Ilman um olõman aig ja tollõ olõman olõmisõ kindlustasõq õkva ütepiditseq jakuq. Sääne jutt um agaq mitmõh mõttõh targõmp ku Galileil).

Aopuudusõn jätämi sjookõrd nuuq targaq miheq rahulõ ja ütlemiq, et tollõaigsõq vastaossusõq saivaq inämb-vähämb mahaq matõtus, ku tekküisi küdse ilmaluumisoppus. Tuu jaoss ütel Demokritos vällä ilma ruumilidsõ ja ainõlidsõ (materiaalsõ) otsatusõ põhimõttõ; Herakleitos ütel vällä ruumi aolidse otsatusõ põhimõttõ ja G.Bruno ütel vällä Ilma ainõlidsõ kokkokuuluvusõ (materiaalse ühtsuse) põhimõttõ. Brunolt perines viil ilmaluumisoppusõ pääpõhimõtõq (kosmopoliitiline printsiip): Ilm um suurõnplaanin egäl puul ütetaolinõ (homogeenne) ja kyik suunaq ummaq ütevõrra hääq (isotroopsus). Küdse ilmaluumisoppusõ või kirjä panda kolmõ põhimõttõga:

1. Ilmal olõ-i kongi viirt ega lõppu, tää um lõpmalda suur.
2. Ilmal olõ-i algust ega otsa, tä um igävene.
3. Ilm um suurõh plaanih egälpuul ütesugunõ ja üttemuudu ainõga täüdet, kyik ilmakaariq ummaq ütehääq.

 

Küdse ilmaluumisoppusõ vastaossusõq

Alatõh Galileist ja Newtonist naass paistma, et luudusõtsäpendämisega saa hää tahtmidse man kyik ärq seletädäq. Inemiseq lätsivä uhkust täüs ja arvassivaq, et katsõruumist saadu tiidmiseq kõlbasõq egäle poolõ ja egä as´a jaoss. No võeti sys ette ka terve Ilm ütentükün ärq tsäpendä. Nigu tuud kõrraperäst tegemä naati, nii löütigi vastaossusõq.

1826. aastal pandsõ M. Olbers kirjä valguskõvadusoppusõlidse vastaossusõ (fotomeetrilidse paradoksi). Tuu tuginõs sääntse küdse valguskõvadusoppusõ lausõ pääle: “Helendävä kihä nätäqolõv pinnaheledüs um kyikaig tuusama, ütskyik ku kauõh vai lähkeh tuu kihä um.” Muidoki um selge, et ku tuu kihä viiäq kavvõmbalõ, katt tä kinniq vähämbä jao kaemisväläst vai taivast ja vastapiteh. A tuu plats, mille tä kinniq katt, tollõ nättäv pinnaheledüs um kyikaig üts ja tuusama. Küdse ilmaluumisoppus agaq ütles, et Ilm um egäl puul inämb-vähämb üttemuudu tähti täüs. Ütskyik kohe poolõ miiq kaemi, egäl puul putus kaemissuund varõmp vai ildamp mynda tähte. Tuu tähe pinnaheledüs saa-i pall´o tõistmuudu ollaq ku Pääväl. Ja et kaugus sukugi tähtis ei olõq, tulõ siit vällä, et egä kotus taivah piät helendämä niisama häste ku Päävä pind. A näemi miiq hoopis midägi muud!
1827. aastal pandsõ R.Clausius kirjä lämmäoppuselidse vastaossusõ (termodünaamilise paradoksi). Tuu tuginõs sääntse küdse lämmäoppusõ lausõ pääle: “Lämmi lätt alati lämmämpä kihä seest külmempä sisse ja tuuga lämmämp kihä jahtus ja külmemp kihä lämmistüs.” Kütse ilmaluumisoppus agaq ütles, et ilm um otsalda vana. Tuu tähendäs, et kyik Ilm piäss joba olõma üttemuudu oigõ. Luudusõtsäpendäjäq ütlese, et Ilma piäss olema tabanu oigõstumisots. A miiq tiiämi, et külmä ja tulist um siitilmast viil külät löüdäq! 
1828. aastal H. Seelinger ja aasta ildamp C.Neumann pandsõva kirjä rasõhusväelidse vastaossusõ (gravitatsioonilise paradoksi). Kynõldatavastõ olõvat joba I.Newton toda taibanu, agaq tä olõvat märknü, et tuu um vanajumala murõq nii keeruliidsi värke paika pandaq. Küdse ilmaluumisoppus arvas, et Ilm um suurõh plaanih üttemuudu ainõt täüs. Miiq võimiq Ilma mitund muudu jupõs märki. Luudusõtsäpendäjäq tõestasõq, et läbiniste ütesugutsõ keräq kiskva hindäst välänpuul olõvat ainõt hindä poolõ nii, nigu olõssi kyik kerä mass kerä kesken ütenkuun. Läbiniste ütesugutsõ keräpinna seeh agaq määnestki külgetõmbmise väke tundaq ei olõq. Märgimi nüüd Ilma õhukõisis keräpindus niimuudu, et mi esiq olõmi sääl kesken. Um selge, et terve Ilma ainõq miiq pääle ei mõoq. Märgimi nüüd Ilma keskkotussõ kohegi muialõ ja tükeldämiq ka nüüd terve Ilma ärq. Kygõpääst teemiq kerä, mille keskkotus um Ilma keskkotussõn ja mille viirpind pututas meid. Ülejäänüq Ilma jagami nii niguq innegi keräpinduis. Nigu innegi, nuuq keräpinnaq miiq pääle ei mõoq, aga esialgsõ kerä sisse jäänüq ainõq kisk meid hindä poolõ nii nigu olõssi kyik tuu ainõq kerä kesken. Ütesynaga meid kistas määntsegi väega kerä keskkotussõ poolõ. A kerä võimiq miiq valliq ka hoopis tõsõl puul ja tõsõ suurusõga! Tuu tähedäs, et meile mõoss manokiskmisvägi, mille suund ja suurus tulõnõsõq miiq puult märgitü Ilma näilidse jaotamise moodust. Sääne tulõmus saa-i õigõ ollaq.

Sääntseq vastaossusõq esiqhindäst sunnissõ viil vallalõ ütlemä küdsest ilaluumioppusõst. Nigu alati nii peeti syski vastaossuisi lahendatavais. Oppus oll jo hinnäst joba nii pall´o hääst külest näüdänü. Hindä rahustamises ummaq inemiseq alati vällä märknü tõestuisi, miä kinnitäseq näide usku. Ku ma koolih olli, sys ma kuulsõ ja usksõ kattõ “tõestust” Ilma otsatusõ kotsilõ. Üts kõlasi nii “Ku Ilmal olõssi lõpp, miä sys sääl lõpu takah um?” ja tõnõ: “Ku Ilmal olõssi algus ja lõpp, miä sys inne algust oll ja miä peräst lõppu tulõ?”. Niisama häste võissi miiq küssüq: “Miä asus maakerä pääl põh´apuul põhjanapa?” Siit saa egäüts arvu, et miäki um võlssi – vastus um sääntsiideh küsümüisih joba seen. Ku vastust usutas, sys ei pandaq tuud vika tähelegi. Viga tulõ vällä, ku miiq vastust ei usuq.

Aig läts edesi ja 1929. aastal tegi E.Hubble taivavahtmisega kindlas, et kyik tsirktiiq kaugõnõsõq meist ja toda kipõmpa, midä kavvõmbäl tä um. Tull vällä, et maailm lindäs lak´a, et Ilma egä ruumijago suurõnõs. A ku Ilm paisos, sys pidi tä kunagi üteh kotussõh kuuh olõma. Einsteini katsipidisüsoppusõ abil tetti valmis vahtsõnõ matsuga ilmaluumisoppus.

 

Matsuga ilmaluuminõ ja vastaossusõq

Matsuga ilmaluumisõ perrä ummaq kats edimäst küdse ilmaluumisoppusõ põhimõtõt võlssi. Ilm või ollaq otsalda, agaq tä või ka ollaq lõpliku mahuga. Ja miä viil tähtsämp – paistuss, et Ilmal um iks algus ka olõman. Kaemi, miä sääntse oppusõ perrä saa küdse ilmaluumisoppusõ kolmõst vastaossusõst, miä inne paistsõvaq nii jälleq ja ületämäldäq olõvat.

Ku Ilmal um algus ja valgusõl um tiidävästeq lõplik kiirus, sys väega kauõh olõva täheq saa-i meile paistu, näide valgus olõ-i viil peräle jõudnu. Tuu valgus jääss niiüteldä ilmasilmäpiiri taadõ. Tuust joba avitas edimädse vastaossusõ ümbrekukkamises, a tõnõ põhjõndus um viil: kaugõmpite tähti valgus paistus meile toda verevämp, mida kaugõmpal tä um. Doppleri nähtüse perrä um egä valgustaja toda verevämp, midä kipõmpidõ tä kaugõmpahe pakõ. (Niimuudu tettigi kindlas, et Ilm paisos – Hubble nägi, et midä kavvõmp tsirktii, toda verevämp um tä valgus. Säänest nähtüst kutsutas verevüstümises). Väega kaugiide tähti valgus um joba nii verrev, et silm tuud inämp ei seletägi – näide valgus lätt ärq vikõrvärmi pümmeverevähe valda. Niimuudu saamiq valguskõvahusõlidsest vastaossusõst jako.

Ku Ilmal um lõplik igä, sys olõ-i oigõstumisots kah viil peräle jõudnu. Niimuudu saamiq jako lämmäoppusõlidsõst vastaossusõst.

Rasõhusväelidse vastaossusõga um rohõmp tegemist. Eestläseq (ja muidoki mitte ynnõ eestläseq) ummaq uman aimõkirändusen sjooaoni sjood vastaossust ilmasilmäpiiri abiga ümbre kukanu nigu valguskõvahusõlist vastaossustki. A tuu um võlss. Üldine katsipidioppus ei lupaq manokiskmisväe lättit ruumi manoq panda vai ärq võtta ja laskse tuul muutumidsõl valgusõ kipõdusõga lak´a levviq (külh agaq levisse niimuudu lihtsalt välä muutusõq). Vastaossusõst saamiq jako hoopis nii, et katsipidisüsoppusõ võrrandiq laskva vällä rekendä egä kihä liikmise tõisi suhtõn ja näide vaihel mõjuvit ütesugutsusõst) ja tüühimo püsüvüs tulõnõs kyigi aohetkede ütehäädüsest. Järelikult tüühimo püsüvuse säädüs um õigõ ynnõ sys, ku egä järgmäne aohetk um säänesama, täst varatsõmpat hetke olõki-i! Tuu tähendäs, et tüühimo püsüvüs ei piäq ilmaluumise hetke aigu paika pidämä – Ilm võidi tetäq valmis ka eimillestki.

Ku Ilm niipall’o maha jahtusiq, et miiq mõttõn ainõq tekküsi, tekküsi ka antiainõq. Ku nuuq hinnäst vastastikko alla niildsevä, jäi perrä kygõs ainõq – teda pidi joba inne rohkõmp olõma. 

Kolmas vastaossus, midä kutsutas ilmasilmäpiirivastaossusõss, tulõ vällä, ku arvõstami, et kyik mõoq levisse niisama kipõstõ ku valgus vai tasõmbalt. Ilm aga näge vällä sääne, nigu olõssi tä perätü kavvõdasõq kotussõq saanuq kunagi ütstõist mõota.

1980. aastal säädseväq A:H:Guth ja A:D:Linde atsuga ilmaluumisoppusõ algusotsa, aovalda 10(astmes -44) kuni 10(astmes -35) sekundit algushetkest, valgusõstkipõmba lak’alindamisõga aovaihõ ja säänest oppust kutsutas valgusõstkipõmpa alguspaisomisõga ilmaluumisoppusõs. Tuuh aovaihõh um tühi ruum erilidseh olukõrrah – võlssruumi olukõrrah. Kygõkogosalõ mõoss maru suur lak’akukkamisõ vägi ja tuu pandki kyik lak’alindama ja tege Ilma suurõh plaanih ütetaolidsõs. Kyik pikkusõmõõduq kasussõ tuu lühku aoga 10(astmes 50) kõrda, nii kõva um lak’akukkamise vägi. Uus oppus seletäs kõrrapäält ärq ilmaluumisoppusõ pääpõhimõttõq, ilma lak’alindamisõ ja ilmasilmapiirivastaossusõq. Ka laenguvastaossusõst saa tä jako, selgüsi, et ainõt tekküisi ynnõ 0,0000001% rohkõmp ku antiainõt ja täpselt ütevõrra saaki-i näid tekküdä.

Mida sys tetäq tollõ algushetke vastaossusõga? Tollõga seotu targutuisi jaoss võtami ette

 

inemiseperrätett ilmapõhimõttõ.

1961. aastal ütel R. Dicke vällä väega lihtsa lausõ: “Ilm näge vällä sääne, nigu olõs tä tett maru täpselt õkva inemise jaoss.” Edimält ei saaq nigu arvugi, miä siih vahtsõt um. Joba vanast aost pääle ummaq tarkusõarmastajaq tähele pannuq, et ilm ja inemiseq väega häste sobissõ. Darvinistiq ütlesiq, et olõs ilm tõistmuudu, olõssi miiq kah tõistmuudu arõnõnuq. Olõssi Ilm kuumõmp, olõs meil plekist nahk ja ku külmemp, sys iäst. Kyik sääne jutt om kinä, aga sääl seeh um varatu eeldüs — elo tekkümine piät põhimõttõlisõlt võimalik olõma. Ei saaq joht pääd anda, aga paistus, et elo tekkümises um püsüvit pudinite ühendüisi vaia. Võiollaq saassi läbi ilma Tsirktii, tähti ja planeedldä, aga aatomituumaq ja tsibiputinaq piässi vast iks olõman olõma.

Elo tekkümise võimalikkus “tetäs” valmis aovaihõn 10(astmes -35) kuni 10(astmes -32)sekundit Ilma algusõst, sys ku võlssruum lätt üle harilikus (sys pandas muuhulgah paika ka tulõvanõ ainõ ja antiainõ vaihekõrd). Põrõhõllatsõs um teedäq, et püsüvite ühendüisi tekkümine tulõnõs säitsmest pääarvust: nelä põhivastasmõo (kokkokiskmine, nõrk, elektriline ja tukõv) isinummõrt, elektroni mass, prootoni ja neutroni massi vaheq ja ilmaruumi mõõtmite arv. Nuuq arvuq piät ülearvu täpselt paika minemä, mynõl olõ-i miljardikkugi varus. Ku asi lätt tõistmuudu, ei saaq püsüvit pudinite ühendüisi alatõs aatomituumõst, tekküdä. Hirmsa um tuu, et nuuq arvuq ja pall’o vähemptähtsämpä piät nii täpselt õigõ olõma. Tuu ei saaq nigu inämp juhus ollaq, toda piät kuikimuudo põhjõndama. 

Um kolm erinevät liginemise muudo, kuis inemiseperrätett ilma seletädä vai vähämbäst usutavas proomitas tetäq.

Luudusõtsäpendäjä jaoss kygõ usutavamp um niinimetet nõrk inemiseperrätett ilmapõhimõtõq: et inemine um olõmah, sys pidi Ilm jo nii arõnõma, et inemine tekkü sai. Ilmselt ummaq olõman ka määntsegi üleüldiseq põhimõttõq, mink perrä arõnõs nii Ilm, elo ku inemine. Jo või sys, et um olõma üliilm nigu määnegi suur kiiv supipott, kon egä mull um üts Ilm miiq mõttõn. Mynõq mulliq paisosõq, mynõq tõmbasõq kokko, mynõq tekküseq ja mynõq häösse. Ilmu um lõpulda pall’o ja ka sääntsit, kon elo saa tekkü, um lõpulda pall’o. Miiq elämi üten sääntsen Ilman. Sjoo variants um muido hää, agaq tä um syski olõtus. Kahtlanõ tundus siin mullõ, kas iks ja mille jaoss um tuu otsalda hulk kõlbmaldaq Ilmu. (Aga äkki nääq iks kõlbasõq kohegi… jne). Teemiq siih märkmiselanga katski.

Usuinemise ja mitmite tarkusõarmastajite jaoss um niinimetet kimmäs inemiseperrätett ilmapõhimõtõq: Ilm um tett inemise jaoss kinkagi tahtmist piteh. (Siih um viil rohkõmp võimaluisi– laskõ mõttil joostaq, targõmp um põrõhõllaq siiäq pidämä jäiäq).

J.Wheeler paksõ edimädsenä vällä eriti kimmä inemiseperrätett ilmapõhimõttõ: miiq esiq kas juhuslikult vai vabatahtlikult olõmi sjoo Ilma tennü ja teemiq vai teimiq ka edespidi. Ka siin um mitu variantsi, aga algusvariants käve nii, et alati ku saa valliq mitmõ võimalusõ vaihel, sys saavaq teoss kyik võimalusõq, ynnõ egäüts eri Ilman. Egä valiku man tekküs niimitu Ilma nigu um võimaluisi ja edespidi nääq inämp kokko ei saaq. Maamehe muudu ütelda, ku sa mõtlõt minnäq tüüle vai kõrtsi, sys üten ilman läät sa kõrtsi üten tollõst tulõnõvitõ tagajärgiga ja tõsõn ilman läät sa tüüle üten tuust tulõnõvitõ järeldüisiga. Tegelikult um siin külh rohkõmp märgit tsibitsäpendämise pääle, tuuperäst, et sääl tulõ kyikaig ilma põhjusildaq valliq, kuis jakk edesi lätt; tä või minnäq nii ja või minnäq tõistõ. Ja sjoo Ilma algusõst pääle kogosus kyikaig haronõs ja miiq olõmi sääntsen haron, kon elo um võimalik.

Aig um täüs ja paras um jutt ärq lõpõtada’, et elo saassi edesi minnäq. Paistus, et kos üldse midägi um, sääl ummaq ka vastaossusõq. 

Äänisjärve petroglüüfiq: koh esäessi usk om kivvi raotu

Enn Ernits

 

Vyyra sõna petroglüüf saamiq võro keelen tõisilde üteldä – kall´oraotis. sjoo om kujo ehk pilt, määne raoti , vai täksiti kall´okivvi. Maailman om teedäq väega pall´o kall´oraotiisi. Kats suurt petroglüüfikotust asuvaq Karjalan: üts Valgõ mere man Uiku jyy veeren, tyynõ Äänisjärve, ehk Onega hummogukaldal (kaeq Sawwatejew 1984; Autio 1981). Äänisjärve veeren tiiämi petroglüüüfega maanynnu ja saarõkõisi päält katõkümne kilomeetri pikkudsõlt  – Vodla jyy suust kooniq Musta jyy suuni. Arvadas, et Äänisjärve petroglüüfiq ummaq tennüq muistõ miiq esäesäq – läänemeresuumlasõq, kinkist ummaq sündünüq liivläseq, lõuna-eestläeseq, põj´a-eestläseq, vadjalasõq, suumlasõq jt. Petroglüüfiq tetti väega ammuq, kas noorõmbal kiviaol (VI-IV aastatuhandõl e.Kr.) vai esiqki viil pronksiao alostusõn (Poikalainen, Ernits 1987). Kall´oraotiisi täksiti teräväotsalidse kvartsitüküga. Petroglüüfiq ummaq inämbüisi paarikümne sentimiitre suurudsõ, ynnõ myni ütsik om paari-kolmõ meetri pikkunõ; sügävüs um paar-kolm millimeetrit. 

Äänisjärve petroglüüfiq löüd 1848.aastal Konstantin Grewingk (1819-1887), kiä oll´ Viljandin sündünü ni Tartu Ülikoolin op´nu. Löüdmise aol elli K. Grewingk Peterburin, perän sai timäst Tartu Ülikooli professor. 

Äänisjärve veeren om kokko loetu 1270 petroglüüfi. Saamiq tettäq vahet järgmiidsi kujorühmi vaihõl: 1) tsirguq, 2) tõõsõq säläroodsuga eläjäq pääle tsirkõ, 3) inemise muudu kujoq, 4) taivakihäq, 5) laivaq vai veneq, ni 6) unikaalsõq ehk ainukõsõq figuuriq.

 

Tsirgukujosid om Äänisjärve veeren päält 40%. Pia-aigu kyik naaq ummaq vii-tsirgufiguuriq – luigõq, pardsiq ni haniq. Pall´o näemi luigõkuijõ, kinkal om väega pikk kaal. Ütel Karitski maanyna tsirgul om kaal kerest kuus kõrda pikemb. Mõnõl luigal ulatus kaal kall´oprakku ja pääd nigu ei olõqki nättäq. A ütel Bessi maanyna luigal paistus ynnõ pää pikä  kaalaga, kere um vast kall´opraon. Taa näütäs, et säändsq tsirguq ummaq tõõsõ maailma – manala tsirguq. Äänisjärve kall´odõ pääl paistussõ ütessä jutiga luiga kujoq. Saami mütoloogia perrä elässe säändse tsirguq maa ala – tõõsõn ilman. Suur-Guri saarõ kall´ol um üte jutiga alla raotu maamuudu kujo; taa võisiq ollaq eeposõn “Kalevala” kõnõldu maailma luumine munast. Viil om olõman katsiktsirkõ, kinkal om üts kere ni kats pääd ja  kaala. Teedäs kah tsirgokuijõ, kiä ommaq handapiten kokko kasunuq. 

Põh´apuul Vodlat löüti väega suur luik, kiä om hannast nokani päält 4 meetri pikk´ . Paistus, et luik oll´ kiviao uskmiisin väega tähtsäl kohal. Olõmi jo vii-tsirgurahvas. Võimi arvada, et luikõ loeti ütes tootemlises, s.o. eläjämuudu vana-vanõmbas. 

 

Tõisi säläruudsõga eläjit pääle tsirkõ om kokko 12%. Pall´o om raotu põdra- ehk peurafiguurõ (8%). Pia-aigu kyik hirvlasõq ommaq ilma sarvilda. Teedäs raotiisi, kon om ütisdet põdra- ni luigakujo. Näütüses om põdra jalgu vaihõl luik tettü niimuudu, et põdra jalg moodustas luiga kaala. Säändseq figuuriq  näütäseq ehk abiello katõ eri hõimu inemiisi vaihõl, kinkast üte tootemis oll´ põdõr, a tõõsõl luik. 

Muid säläroodsuga eläjit pääle hirvlaisi om Äänisjärve veeren kujutõt väega harva: kats-kolm kahro, udrast, hüljest, kobrast, üts pini ja repän. Kall´ohe om täksit kah hülge ja tsirgo ütistüs, eläjä pää tsirgu kaala otsan jm. Viil om teedäq hussi ja paari kala kujo. Näid peetäs manala ja viläkusõ sümboleis. 

Bessi maanynal om nätäq nii nimetet triaadiq, mink moodustasõq päält katõ meetri suurutsõq figuuriq: inemise muudu elukas, udras ni säga. Udras või ollaq mütoloogiline, kyigi nelä jalaga eläjide per´naanõ ehk imä. Udrast ommaq pidänüq pühäs vana-egiptlasõq, pärslasõq, handiq, saamiq jt. Vologda oblastin ommaq noorõmba kiviao havvast koolnu mant löütü udrasõ ja nugisõ lyvvaluid. Taastsamast aovahest ommaq peri kah luust ja tulõkivist udrasõkujoq, üts näist Valmast Võrtsjärve veerest. 

Kall´ost om Äänisjärve veeren kivvi raotu lõhe, säga ni tuurakala. Bessi maanynal ollõv sägafiguur om ehk koll´o per´naanõ ehk imä.Võrdlõvan mütoloogian om timä kotsile teedäq väega veidüq: vindläseq ommaq nännüq timä vii´vaimu ja kall´o peremiist. Üts luust sägafiguur om vällä kaivõt Volgamaal. Üte muistsõ sküüdikuulja jalaseerel või ollaq sägakuju tätoveerit. 

Bessi triaadi kõrval näemi tuurakujjo. Joba Plutarchos kirot´ katõ tuhandõ aasta iist, et sjoo kala om pühä. Suumlasõq ja soomõ saamiq ummaq pidänü tuura kyigi kallo imäs ja hoitjas. Handiq, mansiq ja neenetsiq ravitsõsõq tuurasapiga silmähäti.Pääle tuu arvasõq neenetsiq, et vii-imä ollõv tuura muudu. Kiviaost om peri tulõkivist tuurakujo Vologda- ni Volgamaalt. 

 

Inemise muudu figuurõ om Äänisjärvel veidüq (7%), ummõtõ naaq ommaq väega mitmõsugutsõq. Tihti võimiq nätäq, et a) figuurõ jalaq ommaq kõvõran ja käeq pistü (niguq määndsengi tandsupoosin), b) ütistüst eläjidega, esiqki puuossõga, c) eläjamas´ki  pään , nigu siberi shamaanõl, ni d) väega tugõvit seeremarju. 

Ameerika tiidlanõ Otto Sadowsky kirot´, et egas ilmaaigu seerele tätoveeritü kalakujo: maailman om pall´o säändsit kiili, kon seeremar´a ni kalamar´a jaos om üts ja sama sõna, nigu eesti keelen mari, vinne ikra jt. A kala ni mari ommaq vilälisusõ sümboliq, pääle tuu kala viil om manalaelläiq. Vanaegiptusõ usuluu perrä om kuujummal Thot sündünü jalast, a perästpoolõ tull´ põlvõst kuusümbol´. Põlv om ütistet vilälusega, võrdlõ sõnno põlv, põlvkond, inimpõlv. Tan käkk hinnäst kompleks kuu-manala-vilälisus. Jala kultusõ kotsile kõnõlõs ka jalaraotis kindsust tallani ütel Peri maanynakõsõl.

 

Eriti tahasi märki säänest kompositsiooni: miis nuiaga, põdõr ja viil üts elläi. Etnograaf Konstantin Lauskini perrä tuuga näüdätäs kunna kuritekko (ollõv varastanu pääva) ja timä karistamist. Põtra peetäs pääväsümbolis. Ja saami müüdin kõnõldas kunna kotsile, kiä om päävä är söönüq ja tuuperäst visatas tullõ. Kyik olõs väega hää ja illos, a bioloogiq ütlivaq, et taa olõ-i kunn, a kobras. 

Olõmi kõnõlnu suurõ triaadi kotsile inemise muudu eluka, udrassõ ja sägaga. Kiä om taa inemise muudu kujo? Timä om raotu õkva nii, et pikk kall´oprago juus´k  kere keskpaigan pääst kooniq jalgõvaheni. Tälle sai prakko ohvõrdada. Sjoo raotis või ollaq maaimä sünnitämise poosin (Ernits 1987). Maq arva, et Bessi triaadi mynõsugutsõs paralleelis ummaq vepsalaisi, karjalaisi ja põh´a-vindläisi rituaalsõq käterätikuq kolmõjaolidse kompositsiooniga: keskpaigan naane ja katõl puul ratsanikuq, tsirguq vai põdraq; naasekujo kutsutas maajumalas, Suurõs Imäs, Mokosis vai Sünnütäjäs.

 

Taivakehhi om Äänisjärve kall´odõ pääl 13%. Karjala petroglüüfe üts suurõmbit uurjit Vladislav Ravdonikas (1894-1976) tegi vahet lunaar- ehk kuumärke ni solaar- ehk päävämärke vaihõl.Timä poig Felix Radonikas arvas´ –  paistus, et täl om õigus – et sääl om kujutõt ynnõ kuumärke ja pidi näid kuukalendrimärges. A kuna näid om pall´o ütsikult raotu, sys om rassõ kalendrit usku (Ernits 1989). 

 

Laivu vai venesid om Äänisjärve kall´oraotisist ynnõ 5%. Laivu pääl olõvaq joonõq tähendäseq vast inemiisi (näid om katõst katõkümneni). Kõigil laivul näemi põdrapääd, ynnõ üts laiv tundus olõvat tsirgupääline. Sjool om kummõr kere niguq kuutsirp´ ja pääl vast määnegi puu. Säändsit koolnulai´va kujutuisi teedäs muisditsilt skandinaavlasilt ja esiqki nii kavvõdast ku Okeaaniast ja Indoneesiast.

Äänisjärve kall´oraotiisi tähendüst om seletet mitut muudu (kaeq: Ernits 1990). Ma esiq arva, et miiq esiesädõl oll´ kygõ tähtsämbäs soovis, midä pallõldi –  inemiisi ja eläjide viljalisusõ suurõmbas tegemine. Tuuperäst luudi kall´ole ragomisega inemise kontakt  Kuu, Maaimä ni eläjämooduliidsi vanavanõmbide vaihõl.

Lõpõtusõs ma tahassi viil kõnõlda, kas kah Eestist võisi petroglüüfe löüdäq. Kuna meil olõ-i kall´osid, sys tulõs raotiisi otsi raud- ja liivakivelt. Johann Samuel Boubrig kirot´ 150. aastaga iist, et Otepää kihlkunnan Paluperä mõisan panti üts figuur´õga kivi vahtsõ maja fundamenti; peräst olõ-i kiäki taad inämb nännüq. Kats säänest kivvi om üles märknü arhioloog Jaan Jung. Taa tähendäs, et ka Eestin tulõ egäsugutsit kiviraotiisi otsi. Kygõ lihtsämbäq näist ommaq väiku-lohokõistõga kultusõkiviq: Põh´a-Eestist om löütü päält 1000 säändse kivi, a Lõuna-Eestist väega veidüq. Tuuperäst tulõ näid otsi kah aoluulidselt Võro- ja Setomaalt. Hääd löüdmist!

 

Kirändüs

Autio, O. 1981. Karjalan kalliopiirrokset. Helsinki.

Ernits, E. 1987. Maast ja taevakehadest Äänisjärve kaljuraienditel. Tähetorni kalender 1988. aastaks. Tallinn. Lk. 82 – 89.

Ernits, E.  1989. Üht-teist muistsest kuusümboolikast. Tartu tähetorni kalender 1990.aastaks. Tallinn. Lk.79 – 89.

Ernits, E. 1990. Äänisjärven kalliopiirrosten tulkintahistoriaa. Joutsenen kynnällä: Äänisen kalliotaidetta 4000 – 2000 e.Kr.: Näyttelykatalogi ja -esitelmät. Hämenlinna. s. 33 -36. 

Ernits, E. 1994. Kosmilisest jahist. Tartu tähetorni kalender 1995.aastaks. Tartu. Lk. 70 -75.

Poikalainen, V. 1995. Some Statistics about the Rock-Art of Lake Onega. Drjevnosti Severo-Zapadnoj Rassii. Sankt-Peterburg, 1995. P. 26 -29.

Poikalainen, V. , Ernits, E. 1987. Äänisjärve kaljujoonised ja esivanemate loodustunnetus. Eesti Loodus. Nr. 3 Lk. 175 – 183; Nr. 4. Lk. 253 – 258. 

Sawwatejew, J.A. 1984. Karelische Feldbilder. Leipzig.

Illustratsiooniq: 

1. Bessi maanyna kall´oraotisõq  V. Ravdonikasõ perrä. Suurõq kujuq ommaq udrassõ, luiga, inemise ja säga muudu. 
2. Kas “Kunna pahatego ni karistus” vai “Kosmiline kütmine” Per maanõnal?

Võrokiilsest tiidüssynavarast

Enn Kasak

 

Mille pidänü olõmah olõma võrokiilne luudusõcäpendämine (füüsika)? Um arvaduq, et ynnõ Võromaa cäpendäjist raamadu kirotamises. Mullõ tekk tuu kah algusõn nalja, a ku mitmõ inemiseq ütliväq, et nääq edimäst kõrda elon õkva tenu võro keelele luudusõcäpendämisest arvu saivaq, sys pand´ tuu märkmä.

Mille sys eestimaa lacõq sagõhõhe füüsikast arvu ei saaq? A selle, et eesti keeleh olõ-i tarvilikkõ synnoga as´aq kõrrah. Laci opatas nõidma ja kiä umbõ hääq nõiaopilasõq ummaq, nuuq saavaq kunagi noist nõiasynnust arvu kah. Koolipapa ütles näütüses tunnih, et kyik as´aq ummaq inertseq. Poiskõnõ maka takahpingih ja saa-i joht midägi arvu. Ku koolipapa ütelnü, et kyik kihäq ummaq laisaq, võinuq kullõja märki, et papa kynõlas õigõt juttu. Ja et inerts um rahvusvaihõline termin ja miä ülepää tähendäs tuu termin, tuud kykõ saanuq hoopis ildamba opada.

Põrõhõllacõs ummaq mul vällä märgidüq mynõq arvusaamiseq:

1. Luudusõcäpendämine kao-i niipia kohegi. Egä elläv kiil piat olõma tävvelik, tedä piat saama tarvida ka täpside tiidüisi tegemises. 
2. Ilmah um pall´o suurkiili kynõlõjit. Miiq saa-i ilmahgi näist ütestki suurõmbas vai rikkambas. A meil um tõistmuudu ilmanägemine keelega üteh antu (uma aprioorsõtõ katõgoorjitõ komplekt). Ja ku miiq jo piä luudust cäpendämä, sys massa-i tuud ynnõ vyyrah keeleh tetäq. Esiki um rassõ ilmast arvu saiaq, ammuki midägi vällä märki ja tõisilõ selges tetäq. 
3. Uma imäkiilne arvusaamine või meil avitaq vällä märki nii mynõgi säänce viguri, miä tõsõh keeleh märkjä nii kergele ei lövväq.
4. Kellele võro kiil imäkiil um ja kiä paremba meelega tuuh keeleh ka märk, es pidänü nakkama suurõmbat jako oskussynno lainama muialt, ammuki mitte eesti keelest, koh suur jago synno nigunii jo lainadu um. 
5. Ku miiq panõ eestikiilse lausõ võro kiilde ümbre, sys saa-i miiq egäkõrd joht võrokiilset lausõt. Näütüses eestikilne lausõjupp: “… läheb spektri infrapunasesse piirkonda.” Myni um joba rahul, ku üldäq lätt spektri infrapunacõhe piirkonda, a õkvatõlgõq olnuq lätt spektri infraverevä ala sisse. Tõlgõq tä um, a võro kiil joht olõ-i; õkva niguq tuu algjupp olõ-s ka määnegi eesti muudu kiil. Arvusaadav ja illos olnuq umbõs nii: lätt vikõrvärmi pümmeverevähe valda. Ja ku tuud esti kiilde tagasi tõlkma naada, või eski parõmba keelega lausõ saiaq: läheb spektri pimepunasesse ossa.
6. Täpse terminoloogia man tulõ ette synno tähendüsmuutuisi, a nii um egäh keeleh olnuq. Kyiki synno pia-i ärq tõlkma, mynikõrd ummaq ka vyyrsynaq maru hääq. 
7. Vahcõq synaq, miä tarvidusõlõ võetas, avitasõq vast eestläisil kah ückõrd ummõhtõgiq umakiilset tiidüssynavarra tetäq. Cäpendäjiile muidoki uma harinu marutargaq sunaq miildüseq, a esiq umaq nääq hädäh, et tõsõq näist sukugi arvu ei saaq ja näide tarkuisist oppi ei tahaq. 

Hulga tuurit mõttit um taa as´a man märgiü ja äkki olõki-s tuu peris as´anda.

Võromaa kirämiihhist

Heino Sikk

 

Maq kynõla veidüq Võromaa kirämiihhist, kiä viimätse suurõ sya aigu pidivi siist ärq juuskma idanaabriide iist. Nuuq jutuq, miä maq tuukõrd kuuldsõ, olliq tõtõst hirmuherähtäväq; üteldi, et vindläseq tulõva ku konstaabliq ja tõmbasõ kyiki ossa ni ragova neläs. Mynõq pässi viil üts päiv inne minemä, a egas kyik eesti rahvas saa es ärq joostaq, kiäki pidi yks siiäq kah jäämä. Kirändusmihi, tiidläisi, kunstnikkõ ni tõisi om meil vällämaal pall´o ja tuust om häämiil, et nüüd võimiq näist kõva helüga kynõlda. Ku arvu perrä üteldä, sys tervest eesti rahvast umbõs 125 000 deporteeriti, represseeriti vai mobiliseeriti ida poolõ ni lääne poolõ lasksõ jalga umbõs 75 000 inemist. 

 

Artur Adson

Ildaaigu oll täl 100. sünnüaastapäiv. Om kirotanuq sääl “Neli veskit”, “Väikelinna moosekandi”, “Ise idas, silmad läänes”, “Reisiraamatu”, “Siuru raamatu”, “Lahkumine”, “Kadunud maailma”, “Teatriraamatu”. Nääq kyik ommaq nigu peris aoluuraamaduq, kon seen mälehtüseq Võro liinast nikagu Tsooru, Sõmmõrpalo ni Sännäni vällä. 

 

Kalju Ahven

Sündü 11.09.1921 Räpinän, kuuli 26.07.1946 Lübeckin. Oll opnu Räpinä Aianduskoolin ja Tartu Oppajide Seminarin 1942-1944. Mobiliseeriti Saksa syaväkke ni 1944. a läts Saksamaalõ. Kuuli kopsutuberkuloosi. Postuumsõlt om vällä antu timä luulõkogo “Kas mäletad?” 1956. a. Tuud tekk Ahvena vangipõlvõkaaslanõ baltisakslanõ Otto Webermann. Kalju Ahven om luulõtanu võro keelen kah ni tuu om täl peris häste vällä tulnuq. 

 

Helle Ajango Martin

Eläs parhillaq USAn. Imä oll Kandlõ teatri näütlejä, esä oll syaväelanõ. Kodomaalt läts ärq 1944. a sügüse Saksamaalõ. 1949.a läts edesi Ameerikahe, kon lõpõt keskkooli ni käve mitmõn ülikoolin. Om saksa keele filoloog ja vabakutsõline kunstnik. Edimäne luulõkogo “Raudvara” ilmu 1987.a. 

 

Karl Eerme (endidse nimega Eerman)

Sündü 09.07.1905 Tartun, kuuli 09.09.1975 Toronton. Oll aokiränik, väikeistviisi luulõtaja, Võro Teataja toimõtaja 1927-1935 nikagu aolehe ilmumine katski jäi. Saksamaal Haufsburgin ja mitman tõsõn paigan vangilaagin ollõn nakas toimõtama aolehte Eesti Rada, miä ilmu 1951-1953. Kanadan sai timäst kirästüse Orto pääsekretär ni aolehe Vaba Eestlane toimõtusõ liigõq, ütelisi aokirä Kodukolle toimõtaja. 1955-1956 oll Toronton puusepäs, ka raamadupoodin tüülises jne. Tä kõrrald kirändüsnäütüisi, organisiirse seltse tüüd ja muid asju. Andsõ vällä kogoteossõ “Tõnisson ja Päts”. Väega tuntu om timä katõosalinõ mälehtüisiraamat “Päevata päevad ja ööta ööd”.

 

Juhan Jaik

Kygõ tuntumb Võromaa ja võiollaq terve Eesti latsikirämiiss´, kelle paremba aoq olliq muiduki eelmidse Eesti vabariigi aigu. Om kirotanu hulga tondi- ni pombijuttõ. Kuuli joba 10.12.1948 Stockholmin, ildamb matõti Tallinnahe Rahumäe kalmistulõ ümbre. Vällämaal es jõvvaq muud pääle raamadukõsõ “Kuldne elu” vällä andaq. 

 

Henno Harald Jänes

Keeletiidläne, kiä sündü Võron 11.12.1905, kuuli Roodsin 26.12.1970. Oll Stockholmi Eesti gümnaasiumi direktor, Stockholmi ülikooli eesti keele lektor ja Eesti Seminari ni Soomõ Instituudi Eesti osakonna juhataja. Joba kodomaal oll tä vällä andnu hulga raamatit, midä tävvend vällämaal. Timä raamatit: “Tammine rahvas”, “Eesti muinasjutu sõnavakk”, “Päikese tõusu poole”, “Reisiraamat”; “Eesti keele grammatika”, “Eesti keele tuletusõpetus”, “Eesti keel, selle ehitus, areng, ortoloogia”; “Ülevaade eesti kirjandusest”, “Sõnajalad” ni mälehtüisiraamat “Teekond Läände”.

 

Bernard Kangro

Sündü 12.09.1910 Oe külän Rüütli talun. Tä oll luulõtaja, prosaist, aokiränik. Ilmunu om 17-18 luulõkoko, 15-16 romaani ni hulga kogoteossit, miä ommaq Valev Uibopuuga kuun vällä antu. Timäl om mälehtüisikogo “Kipitai”, miä kiräkeeli tähendäs igatsus, kon ommaq seen mälehtüseq aastaist 1919-1929. Kangro kirot mullõ ütskõrd, et timä ollõv sääne miiss´, kiä tüüd tegemäldäq ei saabõv elläq.

 

Raimond Kolk

Mynistõ kandi miiss´, luulõtaja, prosaist, aokiränik. Rohkõmbkuulsas om saanuq Roodsin, kon alost aokirä Sõna toimõtamist, kon oll Tuulisui rühmitüs jne. Ildamba om Sõnna toimõtanuq Kangro. Aokiri lõpõt ilmumisõ 1950. a. Kolgalt om ilmunu kümmekond romaani, novellikogosid ni tõisi raamatit. Juttõ om ilmunu Stockholmi Teatajan kah. Mynistõ murrakun ommaq luulõkogoq “Ütsik täht” ja “Kõiv akna all”, a lõpupoolõ om üle lännüq kiräkeelele. 

 

Mall Künnapuu

Urvastõ vallast peri. Sündünü 09.01.1913 Vahtsõ-Antslan Miku talun. Õigõ nimi om Milli Kreevald, miheleminnen Milli Melts. Koolnuq 01.03.1988 New Jerseyn. Lõpõtanu Kuldrõ algkooli ja Väimelä põllutüükooli. 1933.a sai mihele Kuldrõ kooli juhatajalõ Richard Meltsile. 1944.a läts Saksamaalõ, säält edesi Ameerikahe. Om kirotanu kats romaani: “Südamel on omad mõtted” (1961, tõnõ osa 1964) ja “Hüljatud õed” (1968). Viimäne kynõlas pagulaseestläisi elost-olost, milleperäst olõ-i tuu väliseestläisi siän popp. 

 

Jaan Lattik

Tedä tulõ lukõq niisama võrokõsõs. Kirämiiss´ ni riigitegeläne. Sündünü 23.10.1878 Karula kihlkunnan, miä oll tuukõrd Võromaa. Koolnuq 1967. a Roodsin. Tä lõpõt usutiidüskonna ja tekk ärq konsistooriumi eksamiq. Ildamb oll Rudolf Kallase man Peterburin prooviaastat tegemän. 1909. a määräti Viljandi kogodusõ abioppajas, 1912 sai timäst periselt oppaja. Oll valit Riigikogo ni Asutava Kogo liikmõs. 1925- 1927 oll haridusministri Teemanti valitsusõn, 1928- 1931 välisministri Rei ja Strandmanni valitsusõn, 1939 Eesti saadik Kaunassõn. 1944.a läts Ruutsi. Timä siinkirotõt lugodõst ommaq parõmbaq luuq noorist: “Meie noored”, “Minu kodust”, “Koolipoisid”. Edimäne lugu ilmu Noor-Eesti albumin 1905.a päälkirä “Kui meil veel pükse ei olnud” all. Vällämaal ommaq ilmunu: “Räägi mulle üks jutt”, “Jutustusi noortele ja vanadele”, ”Teekond läbi öö” ni tervelt neläosaline mälehtüisiraamat: “Talupoja laul”, “Viljandi kirikumõis”, “Tulge vee juurde” ja “Teda ei ole siin”. 

 

Peeter Lindsaar

Eläs Austraalian. Proosakirämiiss´. Sündünü 12.07.1906 Vahtsõ-Antslan talopuja peren. Käve Tartu ülikoolin 1937- 1938 humanitaar- ja 1938- 1940 õigustiidüskonnan. Lõpõt ka Tondi Ohvitsire kooli jalaväeohvitserinä ni oll Eesti armee ohvitsir 1931. aastast. Võtsõ ossa Tõsõst ilmasyast vast mõlõmba poolõ pääl. Oll aastit syavangin. Lõpus sõitsõ Saksamaalt Austraaliahe. Edimäne raamat “Vana hobune” om Luuamehe kirästusõ välläantu. Lindsaar toimõt ka aokirja Meie Kodu. Timält om ilmunu umbõs kümme raamatut, minkast osaq ommaq mälehtüisiraamaduq ni mynõq timä ku syaväelase kirotõduq, nigu “Paelahelmed”, “Sõdurid laulavad”, “Õrn armastus”, “Värska”. 

 

Eeva Niinivaara-Pedriks

Pedagoog ja kirändüstiidläne, kiä om Võromaaga seotu ynnõ kavvõst. Oll oppajas Võro Oppajide Seminarin. Mihele läts Helsingi ülikooli lektorilõ Martin Niinivaaralõ ni tuuperäst kolisi Suumõ elämä, kon eläs parhillaki.

 

Karl Rumm-Räst

Sündünü 19.02.1880 Oraval Pääväkeste külän talomihe pujana, opnu Vahtsõliina Liphardi mõisakoolin. Koolnuq 09.07.1971 New Yorgin. Novelliq “Sääsed tormis”, “Tähed sügisöös”, “Siiruviiruline”, “Sammud kaduvikku”, “11. aasta”, “Mürgine vili”, “Kui Saara naerab” ommaq timä märkmistväärvämbäq teossõq. Vällämaal kirotõduq “Uned ja mured”, “Kuldlind”, “Krutsifiks”, “Tuule viiul”, “Liivakella all”, “Aegade sadestus” ommaq ilmunu postuumsõlt. 

 

SulevTailo, kodanikunimega Tiits

Sündünü 02.12.1920 Mynistõn jaamaülembä pujana. Opnu Valga ühisgümnaasiumin, Turu ja Jyväskylä ülikoolin, lõpõtanu humanitaarkandidaadi kraadiga. Kats luulõkoko kirot eesti keelen: “Tormist kantud” (Stockholmin 1947) ni “Koidu-eelne Toronto” (1955) ja üte kogo “Laulurannal” soomõ keelen (1970).

 

Valev Uibopuu

Aokiränik, kirämiiss´, keeletiidläne. Alost kirotamist joba Eestimaal. Edimädseq olliq novellikogo “Väravate all” ja latsiraamaduq “Hõbedane aeg”, “Metsamajake”; ildamba ilmusiq novellikogoq “Viljatu puu”, “Linnud puuris”, “Võõras kodu”. Suurõmbat huvvi om tundnu hõimurahvite uurmise vasta ja nuist kynõlaski raamat “Meie ja meie hõimud” (Lund 1984). Kuuntüün Kangroga and´ vällä “Meie maa”, nelän köüten “Eesti talo” npt. 

 

Tiidläisist välänpuul kodomaad

Vello Helk om Taani Kuningligu Arhiivi pääarhivaar; Arvo Horm eksiilministri Rootsin, kiä toimõt kuun Einar Hinnovi, Hindo Niguli, Aksel Margi ja Raimond Kolgaga Stockholmi Teatajat. Richard Härm oll matemaatik; Henno Jänes, Bernard Kangro ja Rudolf Kiviranna ommaq vällä andnu kolm usualast teost; kats mälehtüisiraamadut ommaq kirotanuq Elmar Koch, Villem Muld, Malle Koor, Eeri Kõiv, Aadu Lüüs. Ervin Pütsepp om üleilma tuntu haiglaide projektiirjä, kiä om tuntu Kandlõ koorijuhi ja organisti Karl Pütsepa poig. Tiidläisist võinuq viil maini Heldur Uuemaad, Maia Paabot, Kusta Palootsa, Vello Sermat, Leon Sibulat, Hilda Tabat, Harald Sultsonit, Leonid Tiganikku, Harri Tillmanni, Armin Tuulset ja parun von Vilhelm Frangelit. Kokko sai 27 nimme.

 

Kunstnikõst

Ferdinant Liiv Kasaritsa kandist om akvarellist, maalja, graafik. Sündünü 11.12.1912 ja koolnuq 1948 Uppsalan. Aavo Luik om sündünü 22.10.1949 Võron. Joba 1973. teguts Soomõn ja 1976. Roodsin; täl om tartu Kunstikooli diplom. Mai Otto-Kestenbaum sündü 06.08.1934. 1949. elli tä Kanadan, sys USAn ja Euroopan. 1957.aastast pääle eläs Mehhikon, kon om uma stuudio; 1978. aastast om tä maalikunstiprofessor. Eduard Rüga om graafik-maalikunstnik, kiä sündü Sangastõn 16.08.1903, a noorõnpõlvõn elänü ka Uhtjärve veeren. Rudolf Saaring (endidse nimega Sõrmus) om skulptor, kiä sündü 04.07.1904 Vahtsõliina vallan Mauri kandin. Kalju Lindsaar om skulptor. Evald Johannes Voitk om sündünü 27.07.1907 Kambjan, miä külh ei piäss Võromaa olõma. Viil võinuq kunstnikõst maini Helle Aengo Martinit.

Võromaa Pygmalionist ni latsõst hällün

Kõivupuu Marju

 

Võromaa miismytlõjaq omma ütestüküst kinnitänüq, et võro keelen ni synna armastus ku sjoo syna sisse käkitü makus-ilosat tähendüst olõ-õi olõman olluki.  Naistõrahvast om  yks  tahetu vai himmostõduq hinele ni mille just tuud vai tõist noorikut, tollõ põhjus olõ-õi mitte Võromaa mäekuntõga loodus vai Võromaa mehe   esieräline praktiline miil. Tuus om ollu maainemise elukõrraldus ni tõistsugutsõ väärtusõq, mis liinainemise umast suurõn kaarõn lahku kääväq. Talutüü tahtsõ tegemist, latse sünnütämist ni täüsinemises kasvatamist. Sisakilaulu kullõlda ja tynitõsõle silmä kaiaq om illus küll, no tuust jäi pikä elu ütenkuun äräelamises vähäs. Vai kuis nuu vana tarkusõsyna ütlivägi, et naist tulõ kaiaq tsirbi takast ja tsiaruhvõ mant, mitte simmanilt.

Mi suulinõ vanavara and teedüst, et ku üts puul tysõ vasta veidüq rohkõp huvvi vällä näütäs, ku kapla kammitsõdu kombõoppus lupa, sis ei tulõq tuu mitte umast vabast tahtmisest. Tyni puul om sisi pruuknu perräpandmise kutnsõ. Laulatus kerikun tege perräpantu silmä vallalõ ja sis läts asi ykvalt katski kah. 

No kyik Põh’amaa rahva oma kinnitse ja hoitva umma süänd saa luku takan. Tuu poolõst olõ-õi võrokõsõ sukugina tyistmuudu inemseq.

Ku kaiaq kõrras vannu kõrralaulõ (regilaule), sis om sääl üts sääne laul niguq “Kuldnaanõ”. Vannu kreeklaisi müüte seest levvüs tälle vastus. Pygmalion oll Küprosõ saarõl elänü ynnistõt anniga kujiõmeistri. Timä naisi es kanata ni tekk elevandiluust hinele armõdu ilosa naistõrahva kuju ni nakas tuud umas pidmäma. No kuju om yks  kuju – ellu sisen olõ-õõi ni Pygmalion oll süämest ynnõtu. Aphrodite  kullõl Pygmalioni palvit ni andsõ naasõkujulõ hinge. Timä sai Galatea nimes ja Aphroditegi käve neide pulman. Sjood  müütilist luku om aastasati joosul ni kunstkirändusen ku muusikan erinevät muudu pruugit ni tylgõndõt.

“Kuldnaasõn” laulõtas tuust, kuis miis tege hindäle kullast tysõ poolõ. Mynõq uurja ommaq arvanu, et laul om viikingiaost peri, ku Põh’amaie rahvide siän rahha ja rikkust küländ oll ni sepäkunsti au seen peeti. 

Sepp om jo muinasaost saadik sääne veidüq mütoloogiline miis, kiä myist pallo säänest, midä harilik miis ei myista – tege ravvast ni pronksist egasumatsi asju. Timä tüükotus om pümme ni säält pill tulõkibõnit vällä. Miis esiq om must, inne silmävalgõ välgussõ. Joht tä tiidse ravvasõnnu ni myistsõ läbi kävvü tõsõ ilma rahvaga. Sääntsele mehele  naasõs minnäq oll suur julgusõtükk.  Kas kygõ iinkynõldu peräst  tekk sepp hinele kullast naasõ?  Tahtsõ timä parembat naist ku tyisil talumihhil oll?  No kuld jäi kullas ja illos naanõ hingeldä. Külle kõrval külm ni synna vasta es ütlä.

Võromaa “Kuldnanõ” om yigõdõ “Puunaaanõ”, selle et hõpõ-kullaga ilostõdas timä palõq ni rynnaq. Naanõ esiq tetäs valmis tammõst vai lepäst. Ja ku miis saat naasõ talitust tegemä, sulasõ  soolamaitsmise man üles ni 

hõpõ ku kuld ja naasõst jääs alalõ palanu pakk inne. Kas tulõ siist vällä lukõq, et Võromaa miis  jääs harinu moodulõ kindlas – naist tulõ kygõ päält tüü man kaiaq. Ku sääl kylbulik, võedas üüses kaissu kah. Ei myista naanõ tallitust tetäq ja majan kyrda pitäq,  olõ-õi timäst sis muus ka asja.

Vai om laulusynnu sisse valatu  hoobis naisi arvusaamine, et ryysk palõq ja pallo ehtit ei tii viil naasõst yigõt naist. Hõpõ ei kata lauda ni kuld ei kiiguda last. “Puunaist” ommaki Võromaal laulnu suurõmbalt jaolt naasõ ni tuu lauluga pilganu poissmehhi, kiä   kygõst palla silmäilu pääl vällän ni naist inne uhkusõas’as  tahatva pitäq.

Sjookõrd lubasi ma kynõlda kombist ni uskmisist, mis abielurahva kotsile käävä. Lugõmiseraamatut kirotõn puttu mullõ Kirändüsmuuseumi arhiivin pallo säänest piiju, mis vast latsilõ kygõ paslikum är trükki olõkina-eih, no vannulõ   miildetulõtusõs pias kylbama.

Meheleminejä naanõ pedi egasugumast talutüüd myistma ni suur veimevakk valmis tettü olõma.     Saajakingis tull  ämmäle-äiäle kats hamõt kinki, ämmäle viil prunts vai undruk, mynõq käterätiq ni põllõq. Ku peigemehel viil sysarit  vai velli oll, tull nuid kah andõga avvusta. Ku noorik uma vahtsõn kotun  kohegi peris edimest kyrda läts – kao manuq, aita, lauta – sinna jätt annis medägi mahaq.

Ynnõlikuq olli noorõq pereq, kos latsi  parralt ni poigi-tütrit inämb-vähämb poolõs. Kuis latsi suuvmise perrä saiaq, kuimuudu latsõ kandmise aigu hinnäst üllen pitäq, et  latsil elon kyik häste lähäs, tuujaos tunti  egasugumatsi “kuntsõ”, mis põhinõsõ kyik enämbüsi analoogiamaagial. Tähendäs – sarnatsõga mõotõdi sarnast.

Katsikit latsi es taheta. Arvati, et nu sünnüse poolõ meelega – katõ pääle kokku om üts arukõnõ. Et geneetiliselt mynõn suguvõsan om määrätü katsikit latsi saijaq, oll muiduki tiidmäldä. Küll aga ravati, et katsiku omma millegiperäst suguvõsalõ karistusõs saadõtu.  Karistusõs tuun mõttõn, et naasõl oll kõrraga kattõ last rassõ rinnast süütä ni kantsõlda.  Selle manitsõti noorikit, et tohe-eih kõrraga kanda kattõ põllõ, nuusada nynna katõ nynaräti sisse, pandaq kattõ leibä ahju, süvvä katõ soraga munna vai katõ tuumaga pähkmit. Sanna minnen es andaq noorikulõ paarin arv vihtu üten, niisõma ku es olõ hää kanda paarõga vett.  Mihe usksõva, et ku naanõ kerget elo eläs, lätt täl iho marja täüs ni sünnüse mitmikuq. Paistus, et tuu uskmine olõ-õi mihhi pääst viil vällä lännüq viil parhillaki. Jäiväq mehel puulahkmise man halu kokku, sis arvati tuustki timäle katsiku latsõq sündüvät.

Pulmaüüse, ku naanõ arvati edimist kõrd mihe man olõvat, sis tull noorikul mehe püksinöpsiq ilma mehe kuulmalda valllõ saija. Usuti, et sis tull poigi-tütrit uma suuvmise perrä. Ku miis naasõ manu  minnen poiga tahtsõ, võtt tima väidse vai kirvõ hindägä üten, viil premb ku sällä pääle köütse. Ku jälle tüdriklast taheti, tull mõsutõlv appi võtta vai sängü pähitsäde pandaq kanagalõim.  Ku miis mõtsan puid maha võtt, es toheq tä unõta, et puuq tulõ laskõ põhja poolõ maha, ku poiga tahat. Ku kodo suunan laskõ, sis sünnüse tütre.   Verivite päiega latsõq oli yks hummokutsõl aol valmis tettü. Õdagutsõl aol tettü latsõ saivaq jälkina tühmä aruga. Ku vanõmba armastamise man ütstõist kaese, sünnüse latsõq selgeide silmi ni  tasaliku meelega .

Ku naanõ musta täku taostõ vahelt läbi roni, sis tä inämb latsi ei saaq. Naanõ, kiä paiagtu põllõga käve vai sanna ehk risttii pääle ummi häti yiõnd, jäi latsõynnõst ilma.

Es saa naanõ latsi, sis pruuvsõ ta “rohus” immise piimä juvva vai kiäki “tark naanõ” lei tedä yigõl  aol ja yigõn kotusõn meesterahva püksõga. Niisõma sai miis, ku ta läbi aialippe naasõ näten vett lask’ , umma tõsit puult latsõsaamise man “avita”.

Oll naanõ “jämme” vai “ilmlõkandja” vai “rassõ” – ütskiik kuis ynnistõdu olõkit kutsusti, tull täl hinnäst väega kõrralkult üllen pitäq.  Kimmäs oll arvamine- kyik mis tiit hendäle vai tyisilõ, tiit latsõlõ kah. Naanõ es toheq ahnõlt süvvä – sis ei saaq ka latsõl kõtt ilma täüs. Ei tohe langu ümbre kaala köütä – latsõl jääs nabanüür ümbre kaala ja lats või ärq kooldaq. 

Päämine oll, et naanõ es hiitünüq. Kohe hirmuga käsi vasta puttu, sinna saiõ latsõlõ  märk. Tulekahju hiitümisest tulõtäht, hiire vai hussi pelgämisest mustaq plekiq, karvatsõ sünnimärgiq vai muhuq, kala hiitümisest kaalormusside muudu nahk. Selle es tohe ilmalõkandja naanõ ütsindä tiid kävvü – yks pedi käki iin minemä vai  ütsindä mytsa marju korjama minnäq.  Ka koolut kaema minnä es olõ tark tegu ni loomatapmise man yiõnda niisõma. Latsõlõ võisõ tuust saija määnegi parandmata hädä külge.

Latsõuutja es toheq vihasta ei kedägi lüvvä – latsõst tulõ tapukikas  ni kuri inemine. Es kasu latsõl juussit pähä,  ülti, et imä om kapstapäid varastanuq. Üle tüüriistu es  toheq astu: astsõt üle ratta – latsõl sünnüse kyvõra jalaq, viat tühja rihha perän – lats tulõ nyrga anniga. Ja yige ta om – ku imä om kodutsitõ tüüde man om hoolõtu, kuis ta mysit umma lastki kõrraligus kasvata.

Jämme paaba es tohq süvvä jäneslihha – lats nakas kyyrdu kaema.  

Sünnütediq sannan. Abis oll yks myni vana naanõ, ämmämuur, kiä myistsõ avita ni tiidse kunstõ. Latsõ olõki päält kaeti, kuis timä elokäük om määrätü minemä.

Määne kotus latsõl kygõ inne mõsuvette panti, säält naksi ryiva kygõ rutõmb kuluma. Esä näkku tütre ni imä näkku pojal ollõv hää ynn. Särgikesest tsusati kygõpäält hää käsi läbi – sis tule lats hääkäeline. Imäl tull uma lats edimäst kyrda esiq myskõ. Tekk tuud kiä tyni, saivaq latsõl karõda käeq.  Tüdriklats tymmati ruttu läbi mehe püksiseere – sai ruttu mehele. Ka tymmati last kolm kõrda pangi vangu alt läbi ja kiäki pedi ütlämä, et kaeq, lats upus äräq. Ämmämuur sis hõigas vasta, et lakuq perset, ei upuq. Sys es upuq kah, usuti.

Edimäne mütükene olnu kyigilõ latsilõ ütine. Velle-sysara hoitsõ sis ütstyist elolõpuni ni olli ütemeelelidseq.

Es olõq lats viil ristitü, pedi latsõ ma tuli palama. Muiduq tyll Vanajuudas ni vahet latsõ uma vasta vällä. Vahetõduq latsõ olli suurõ süümisega, no es kasuq sukugi ja olli üllenpidämise poolõst sääntse imeliku ni es opi käümä.

Poisslatsõ hällu jaos kaeti kuusõpuust ors – poiss kasus kyva ja pikk. Tüdriklatsõlõ otsiti  kyopuu – sis saa illos ja valgõ nahaga noorik. 

Inne ristmist es kuivatõda latsõ mähkmit vällän. Pelläti, et kuri tulõ külge ni lats koolõs ärq.  Enne ja perän ristmist lehitsedi latsõ käega kolm kõrd Piiblit, sis tull tark lats. Ristmise vesi visati pojal tarõ katusõ pääle, tütärlatsõl uibohe. Sis saiva ausa ni kuulsa latsõ ja tütrele tull pallo kosilaisi. Pääle ristmist võeti latsõ jalaq ruttu vallalõ, sis läts lats virka käümä. Ja piiglit näüdäti latsõlõ kah – tull tark ja illos. 

Vaderit tull suurõ hoolõga otsi. Neide elokäük ja hindä üllenpedämine mõot ka ristilatsõ elokäüki. Vadõris es kõlba joodigu ni latsõga tüdriku.  Ristmise aigu näpist vadõr ristilast, et tuu rüükmä nakassi. Sis tull latsõl illos lauluhelü. Setoq omma arvanu, et ku lats ristmise aigu umaq mähkme mustas tege, sis tulõ ristivanõmbil tedä erilidse hoolga valava ni kasvata – lats tükis hukka minemä.

Kajetsil käüjide hulga perrä ennustõdiq latsõlõ ynnõlikku tulõvikku. Kostis tuudu söögikraam tetti ruttu vallalõ – sis läts lats virka käümä.  Edimäne lats oll yks kygõ armpsam, tuu sai uhkõbaq ristse ni kaema kutsuti tynikõrd kyik pulmarahvas. Rahvasuu perrä – edimäne lats saa imä ehtme, perämdne esä viisurätiq. 

Edimäne tütär sai mehele imä-esä peräst, noorõmb vanõmba õe peräst, kolmas pedi esiq hindäle mehe otsma.

Sjoo oll väikene kubu kombit ni uskmisi Võrumaa pereelo kotsilõ. Kirja omma pantu nä inämbusi sjoo aastasaa algusõst saadik. 

Lõpõtusõs tahas ma kynõlda üte puul nallajutu noorikust, kiä imäkotust kavvõdahe mehekottu är viiäs. Saajarongin pallõs timä umma immä, et tulgu tuu yks ruttu tütärt timä vahtsõn paigan kaema. Imä lupas. No mitte ennemb, ku tütär nakas üte käega leibä murdma ni esihindäga kynõlama. No mehekotun ikk noorik yks vahel immä ni umma endist elokõist takan. Süü üte käega, kynalas esihendäga ja luut, et mammakyni tulõs tedä kaema ni oppama. A mammakyist tulõ-õih. Lõpus, ku noorikust naanõ om saanuq ja tä umma edimäst last kässi pääl kand, tulõ imä tütärd kaema.  Noor naanõ juusk ikuga imäle vasta ni kynõlas, kui väega ta mammat om perrä iknu. Imä ütläs tuupääle umalõ tütrele.” Es lupaq ma joht inne tullaq, ku sa nakat üte käega leibä murdma ni esihindäga kynõlama. Tuu aig om sullõ nüüd kätte tulnuq!”

Hää kullõja! Lypõtusõs soovi Võromaalõ rohkõp sääntsit naisi, kiä üte käega leibä murdva ni esihindägä kynõlasõq ni vähämb Pygmalioni tõugu mihhi.

MÕNÕST INEMISE VAHTSÕSTSOETAMISE VAIVUSÕST JA KUIMUUDU NOIST  VÕRO KEELEN KÕNÕLDA PASSIS

Pulga Jaan

Vahtsõstsoetamine, tuu om vast kirä´keeli taastootmine. Tuu, mis as´a paljalt ihuline külg om, ma ei tiiäq, või ollaq et mõni tõõnõ  kunagi kõnõlõs tuust as´ast . Ma  mõtli  nigu asja tõist puult, nii pall´o ku ma esiq s´oost elust tiiä. Sai noorõ mehenä  igävest hätä nättüs tuuga, et ku preilitega  jalutaman käve ja kynõli  maast ja ilmast ja kui näidega millestki inämb kynõlda ess mõistaq ja  nigu üts hää sõbõr ütel, et “kõnniti nigu täüs lännüq lehmäq”. Pallõsi mitte pahas panda, nii tõõnõ miis ütel. Või-ollaq et tuu väljendus om ka vaja kellelgi kirjä märki. Häüssi inämb ess passiq ajjaq ja millestki ess mõista inämb kynõlda. Sys naksi uurma, et mis tuu hädä om ja midä nuuq tõõsõq poisiq sys kynõlõsõq tütrikõga. Tull´ vällä, et nuuq olliq hoobis krantsiq ja lätsiq  kir´äkeele pääle üle, vai alostivagi kir´äkeeli ja teivä, et ommaq suurõq kirä´keele tundjaq. No ma pruuvsõ kah, mis tuust vällä tulõ, ku tuu jutuga kir´äkeele pääle üle minnäq. Inämbüste läts kyik asi hukka – tull´ sääne imelik üleminek. Perän tull´ vällä, et sääl olõki-es  midägi vaja kynõlda, et ilma synnulda saat parembalõgi läbi, ei jääq kinkalgi midägi aru saamalda. Tuu kyik oll´ õigõ ammu ja sys laulõti, et “Ma õppisin veidi itaalia keelt” ja kolm synna sinnäq otsa. Ku tuud laulu kiäki pruuv võro kiil´de tõlki ja noid kolmõ synna, sys mul om tunnõq, et tuu jääs tõlkmalda. Perän ma sys naksi üle-üldse mõtlõma näide laulõ pääle. Veidikene sai noorõst pääst ka esiq lauldus. Naksi mõtlõma, milles näid laulõ võro keelen nii veidüq om, vai piaaigu ei olõki üldse. Mis tuu asi om, kas siin ommaq nii tummõq inemiseq, kiä ei mõistaq kirota, vai millen asi om. Koolipoiskõsõna ma võti kätte ja tei üteq synaq ka esiq  võro keeli. Noid ess laulaq mitte kiäki. Kellele ma sys ette lauli, käändseväq sällä poolõ. Hää sõbõr Kalkuni Agu nakas laulma ja oll veidü levitänü kah. Läts hää tükk aigu müüdä, sys laulsõmi eesti raadion ka tuu laulu linti, ess kiäki tedä ess nuusuta.  Nüüd om sys millegi peräst äkki  kyik  Eestimaa laulma nakanu, et “Täämbä mina maka tsiapaha pääl”. Ma ei tiiäq, mis sys juhtunu om?

Midägi ei olõq juhtunu. Ma arva, et tuu om tuu tõõsõ efekt, et edimäne esitäjä lätt alati tühjä, tuu om kyigin asjun nii. Sys ma mõtli näist laulõst viil edesi. Myni aasta tagasi sattõ mu kätte üts õigõ vana kladõ, kos oll´ laulusynnu õigõ pall´o ja oll´ s´oo aastasaa algusõn alustõt . Ma loi tää läbi, sääl suurõmb osa ess kõlba mitte kohegi. Kõik oll kir´äkeeli kirotet ja tollõ oll kirotanu üts võromaa inemine. Ma naksi mõtlõma, et jummal tenätü, et säänest häüssi ei olõq võro keeli.Ku aga nakada toda edesi mõtlõma, et mille tedä sys ei olõq võro keeli. Ku nu lauluq kätte võtta, sys egaq sääl määnestki sisu ka ess olõq, innegi et “Amore, amore, amore”. Pia-aigu et muust mitte midägi ei olõki sääl.

Myni aasta tagasi, sys ku loi sedä Mats Traati, sys nakas nigu midägi selges saama: “Minge üles mägedele!” lk 298. Tuu om sääne väärt asi, et egäüts või kotun üle lugõda. Ma ei nakka tedä siin ette lugõma. Tuu jutt käü kiräkeeli kõik, tuu om nigu reglemendi rikkmine.Otsõnõ kynõ om murdõn ja kõik muu jutt käü kiräkeeli. Otsõst kynõt oll´ nii vähä, mu arust oll ainult 19 sõnna terve tuu keerulidse as´a jaos, mis sääl tuu tütriku ja peremehe vahel oll´. Ja kiräkeeli nuuq kolm kaunist synna, nuuq jäiväq sääl ka ütlemädäldäq. Selge om, et noid vast Võromaal nigu ei üteldägiq väega vällä. 

Tähendäs, et tuu sama as´a peräst ei saaki Võromaal kirotedä säändsit laulõ, selle et nuuq lauluq ei saaq ilma noidõ synnuta läbi, mis om kirotõt. Meile om kuigi võõras tuu sääne ütlemine, miiq ütlemi kuigi ümbre. Ma sys naksi mõtisklõma tollõ as´a üle, et mille meil sys nii käü tuu asi . Mille tu sys võlss om, ku nüüd ütlemi, et ma armasta sinno. Võll´si nigu ei saaq võro keeli.             

Vai et tää om luudu selle sääne, et tää om Võromaalt peri. Ma pruuvse nakata tuud asja nii kuis koolin om opatu – lihtsit asju  olõmisest pääle – üle mõtlõma. Kes miiq olõmi? Miiq olõmi maarahvas ja kos miiq olõmi elänü, kos miiq esivanõmbaq ommaq elänü. Olõmi iks talun elänü. Ma tei egäsugutsit  skeeme. Ku joonistada  alla üts talu, kost kõik elo maal nakkas käümä , kõik nuuq huunõq ja eläjäq ja  kombõq. Nii suur ku tuu talu om, om ka tuu talutüü, mis tulõ är tettäq. Tüü jaos om sääl talun egät sorti rahvast – üts põhiline om nuuq vanatüdrikuq ja -poisiq, kiä om nigu kõrvalharu, mis ei viiq toda perijäliini edesi ja kes piät är tegemä kõik ettetulõvaq tüüq. Sys om viil vanaperemiis ja -pernaane, nuurperemiis, kiä koskilt tuu mini majja ja näide latsõq ja tiinjäq, kedä and valida. Ülejäänüq rahvas om sääl talun vällä kujunõnuq. Ku nuurperemiis lät noorikut tuuma, sys om küsümüs, mille perrä tää tollõ noorigu sinnäq tallu tuu, midä muuta ei saaq. Olõtamiq, et täl om süämen sääne tunnõ, et tää tollõ tüdriku poolõ hoit, mis om väega tõsine argument, et tuu tüdrik piässi sinnä tulõma. Tihti pääle aga om nii, et vanaperemiis ja -pernaane ja viil myni vanainemine lait tuu plaani mahaq, selle et näile  ei tarvitsõ tuu noorik miildüdä, millest om tulluq suuri draamasid, millest om kirjandusõn kirotet, ku hullus as´aq ommaq lännüq.

Kui nüüd nakkami tuud asja kaine pääga mõtlõma, mis määräs inemise omadusõq. Ku võtta ütesugutsõ päritoluga miis ja naane, sys mehe perrä ei saaq viil midägi üteldä naise kotsile, ku miist näet. Naane om loomulikult tõistsugunõ ku miis. Ku nuurperemiis lät hindäle naist võtma, sys naase esä järgi ei saaq suurt üteldä, küll saa naiseimä järgi. Naasõ hindä perrä ei saaq ka midägi üteldä, kygõpäält ommaq nääq krantsuisi täüs ja kümne aasta peräst tää inämb tuu ei olõq, mis tää edimält näüdäs. Tää om midägi muud ja hoobis sääne, midä ess saanuq nigu ette ennusta. Tegelikult saat külh inemise iseloomu ette ennustada. Kiäki om vällä paknu, et 40% inemise iseloomust om pärilik, 20% om maapõhja viga ja 20% tollõ järgi, kunas tää sündünü om. Või ollaq, et 40% om tõestõ tuu, mis tää vanõmbide käest  saa. Tollõst, mis tää vanõmbide käest om saanuq, saat poolõ teedäq, ku kaet määne tää imä om, umbõs nelläkümnest 20%. Ku sa kaet tää esä immä, sys saat viil 0,25% teedäq. Tähendäs, kolm nelländikku saat teedäq tollõ nooriku kotsile, ja toda nuuq vanõmba kõik tiidvä, a nuurperemiis om pümme, tää ei tiiäq midägi. Tähendäs, et rahvas om tollõst nigu uma meelelaadin lähtunu, et tuu om tuu asi, mis and nigu põlvkondõ järjepidevüse, pand tuu elu nii paika, et ei olõq suuri katastroofõ. Ku nüüd nuurrperemiis lät uma voli järgi, sys täl või ka häste trehvädä, 10 aastat ildampa või ka viil kõik häste ollaq. Kost tuu viga sys sisse tulõ? Viga tulõ tollõst, et tuu talo, kos tää eläs, nõud ütte kindlat jakku tüüd, mis tulõ är tettäq. Sääl om egäl inemisel täpselt uma tüü ja tuu noorik piat ka uma tüü äräq tegemä. Inemistel perekonniti om tüütegemise tahtmine ja võimeq väega erinev ja ku tää(tüdrik) tulõ väega erineväst kottussõst, sys tää ei passi sinnäq sisse, sys tulõvaq nuuq tülüq ja kümne aasta peräst aja tuu elu nii hukka, et om hukan. Sys om ainukõnõ võimalus, mineq  erälde elämä. Ku erälde elämä läät, sys tulõ umma muudu viil rohkõmb tüüd tettäq, selle et nuuq latsõq om vaja iks hoita. Tulõmus om tuu, et sul ei olõq aigu inämb latsile määndsitki kombit opada, kõik tuu tüü om vannu inemiste pääl, kiä tegeva toda tüüd nigu muusiän, tegevüse käigun. Taloelo om kindlustanu rahva järjepidevüse. Praegutsõl aol tulõ taluden kõgõ rohkõmb puudu tuust sotsiaalsõst struktuurist sääl, noist inemiisist sääl, kelle jaos om tüü sääl olõman. Noid ei olõq kostkilt võtta, sest miiq ei saaq tuu vanõmba põlvkonnaga läbi, vai mi esiq ei mõistaq näide meele järgi ollaq. S´oo om väega tõsine asi, s´oo ei olõq pallalt üte perekonna asi, vaid om terve rahva lugu takan. Ütlemi, ku kurdõtas, et tüütegemine om alla käünüq. Ku meheq inämb tüüd ei tiiq, sys tuu rahvas viil är ei häöq, ku naasõq inämb ei tiiq, sys ei olõq inämb kohegi päsemist, sys lätt. 

Võrdlusõs võit tuua tuu, määndse skeemi järgi põrõhõllaq elätäs säändsen plokkest ehidedü külän. Sinnä kuulusõ sys nuuq korteriq, mille mano käü keller vai sahvri, kon nuuq moosipurgiq seen ommavaq. Toda tüü tegemist võit võrrõlda sanitaarremondiga. Sääl om selge, et ei olõq mõtõt üte naasõga kyik aig elädä. Sääl määnestki järjepidevüst nigunii ei olõq, tuu tüü om sääl nigu nalla peräst. Sääne skeem, kos paari minnen kaetas pääle vastastikutsõ meeldüvüse ka tego, tuu om nigu võro keele põh´as jäänüq. Kõik meil om tollõ pääle praegu orienteeritü. Kui veidikene võrdlõt Võrumaa inemiisi tõistõga, sys lövvät, et nääq ommaq iks veidüq tõistmuudu praegu tollõn suhtõn. Syski tego vast arvõstadas rohkõmb. Ku praegu raadion ja muial propageeritäs tuud, et elun tulõ otsi toda tõistpuult nii kavva, kui õigõ lövvät. Myni sys ots terve eloaig ja väsüs är tuust otsmisest ja om lõpus tuust nii ynnõtu. Mu meelest joba vanan Rooman käveq nuuq as´aq tuu skeemi järgi ja oll´ üts põhjus, mille tuu riik hukka ka läts. Nii et tuust samast as´ast om mullõ küländ, et tollõ skeemi pääle ei tasuq nii väega murdaq. Vanast ommaq paarilise otsmises iks kindla reegli olluq ja noid võit kah arvõstada kygõ muu kõrval, vastavalt tollõlõ, määne meil tuu olõmine om ja kinkast miiq elon ripumi. Kykkõ vanna om praegu vara minemä visada ja tuu sys omgi meelelaad, midä miiq elon tähtsäs piämi ja tuu om miiq kiil´de sisse imbunu. Kui mult küsütäs, ku tulõ mõni hää naistuttav, kellega olõt kunagi suhelnu ja küsüs, kiräkeeli muidoki – kas ma ynnõlik olõ. Ma sis olõ nakanu seletämä, et olõ küll, et tuu aasta, inne ku nuuq tikuq müügilt är kattõva, ma ostsõ kats kasti tikkõ kodo, vai sys mynda muud praktilist asja. Kuis sys ei olõq ynnõlik, ku inemine tege õkva õigõl aol õigõt asja, mitte ei lahmiq huupi. Tuu om arusaamine ynnõst.Tuu ei olõ mul ütsindä, olõ toda ka Baturini raamadust “Karu süda” lugõnu, karu süämen om ka nii. Ku sys küsüjä viil järgi ei jätäq, sys ma saa aru, et tää taht teedäq, kas mul naisega elu klapis. No kos tää päses, tää piät jo klapp´ma. Ku imäst erälde elät, sys om kõik hindä tetäq. Tõõnõ asi om, kas tuu asi meile egäl juhul kasus om tulluq, tuu erälde elämise asi. Või ollaq, et miiq olõmi väega pallo juuri hindäl är kaotanu, midä praegugi siist otsimi. Nigu olõs otsapite käen, aga äräq tahas minnäq. Ütski rahvas ei saaq ummi vannu nigu kõrvalõ hiitä ja mu arust passis kygõ vanõmbide ja kygõ noorõmbide kontaktiq taastada. Sys nakkas taa asi esihindäst minemä. Nääq ei olõq nii halvaq, et näil meile latsile midägi hääd ei olõq opada, innemb võit vastupidist üteldä, kaeq ku latsõq miiq vannu äräq ei rikuq. 

Kuis sys noide estraadilaulõga jääs? Mu arust noid piässi ka iks kir´otama. 

Mille jaos ta vajalik om? Taa om just noortõ suhtlõmises vajalik.Taa om sääne teema, mis väärnü erälde uurmist mynõl tiidusmeistrel. Ma ütle nii, nigu mu hää sõbõr Kalkuni Kallõv ütles, et senis ku mu sissetulõk tulõ lehmä nisast, ei olõq tuu mu asi ja mul just nii om praegu. Mu puult om kõik.    

Panõ paika Loosi kolga piiriq: põh ́an Võro-Petseri ürgorg, lõunan Vahtsõliina suurtii, õdagu puul Kütiorg ja hummogun Puutlipalo ni tõsõq suurõq pedäjämõtsaq.
Loosi uma aolugu nakkas 1841.aastaga, ku Vahtsõliina parun Carl v. Liphardt asut tahaq mõisa, ku ümbrekaudsist küllist ja tallõst ütte kogukonda naass tegemä. Saksakiilne mõisanimi Lobenstein piässi olõma mugandõt inneskidsest tuu paiga pääl asunu külä nimest Loosi, a tuu nime peritolu olõ-i kah selge.

Loosi mõisalõ tetti 1855.aastal kuul, kon ütteaigu opsõvaq sakslaisist mõisatüülisi ja eesti talumiihhi latsõq. Oppus käve saksa keelen, imäkeele pruukmise iist eesti latsi esiki trahviti. Tuun koolin opsõ ka Tohkrilt peri aokiränik ja aoluulanõ Hindrik Prants. 1925. aastal oll Loosi mõisavallan 18 küllä. Valla pind oll 62,9 km2 ja sääl elli 1244 inemist. Tuusama aasta ostiq Puutli külä mitu tallu ärq vindläseq Vana-Irboskast. 1930 ehiti nääq palo pääle puust keriku ja teiväq uma külä matussõaia. Ütsvahe oll Puutli kerikul esiki uma papp, inämbäste käve sinnaq syski vaimulik Petserist.

Loosi kandi tuntuimb vabadussya vägimiiss’ oll soomusauto Viboaine ülemb Julius Kendra, kedä rahvas “kindral Kendras” kutsõ ja kiä esiki pääle Siberin oltu aastit noorilõ Vabadusyast es pelgä kynõlda. Loosi kant paistus silmä tuuga, et pääle Tõist ilmasõta es tulõq tast üttegi suurõmbat vinne võimuga ütenhaukjat. Külh peeti tan kõvva mõtsavelesõta. 28.märtsil 1953 löüdseväq haarangul vindläseq Puutlipalon punkri. Punkrin olnuq kuus miist ja kats naist pidäsiväq terve päävä lahingut mitmõsaa vinne soldaniga, inne ku nääq viimätseni mahaq tapõti.

Suvõülikuul Loosil

Tõsõ suvõülikooli tegemine oll joba ütsjagu lihtsamb, eelmine hää asi oll kyigil meelen ja es olõq vaia nii pall ́o inämb seletä. Loosi suvõülikuul sai mõtõldus tetäq rohkõmb sünergia jõul, et ei oppas mitte targaq Tallinnast vai Tartust, a et inemiseq kohapääl esiq mõtlõsõq. Tuujaoss sai välästpuult kutsutus sünergiameistreq: Valdo Ruttas uma tütre Ruutaga ja Toivo Kaskpeit Põlvast, ma esiq pidi olõma neläs as ́amiiss ́ mõttõtalgu vidämisel.

Kyik tuu olõmine sai kirrev – iistkynõlamiseq, mõttõtalguq, seltsielo pümmel aol. Suurõmb sisu jäi mõttõtalgide pääle. Pall ́o mõttit ütlivä inemiseq vällä ja võtiva süämele – kirästämisest, Võro raadiost ja muust. Pääle Loosit juhtu üts hädä, miä kõrdus piä egä aasta, a Loosi sünergilidse häädüse man oll tuu eriti vallus: pääle suvõülikuuli om inemiisil kuu aigu priid aigu, inne ku kooli manoq lääväq ja vaimline aasta algas. Inemiseq jõudva mahaq jahtu ja ei mäletä inämb täpsele, miä sääl suvõülikoolin õigõlõ juhtu, miä kynõldi ja midä lubati. Loosi sügüsest om eriti kahju Võro naisi tüürühmäst, miä mynt aigu Võro raamadukogun kuun käve ja ärq vaibusi, selle, et “vanõmbil tegijil” näide jaoss aigu es olõq.

Visseli Agu, suvõülikooli rektri